Pius X (Giuseppe Melchiorre Sarto,2. juuni1835 – 20. august1914) oli paavst aastatel 1903–1914. Ta oli 257. paavst ja teda on nimetatud ka armulaua (euharistia) paavstiks.
31. juulist 4. augustini 1903 toimunud konklaavil osales 62 kardinali. Kardinalid olid konklaavil jagunenud kahte fraktsiooni, osad soovisid Leo XIII poliitika jätkamist, teised tagasipöördumist Pius IX kursile. Konklaavil oli soosikuks kardinal-riigisekretärMariano Rampolla, kes sai esimeses voorus 24 häält, kuid 2. augustil esitas kardinal Jan Puzyna tema vastu Austria-Ungari keisriFranz Joseph Iveto, sest Rampolla frankofiilsus häiris keisrit. See jäi viimaseks konklaaviks, kus esitati veto, enne seda esitati veto viimati 1830–1831 toimunud konklaavil, kus valiti Gregorius XVI. Pius X valiti paavstiks 7 voorus 55 häälega. Ta võttis paavstina oma deviisiks "ühendada kõik asjad Kristuses." (Ef 1,10).
Poliitiliste sündmuste arengu tõttu tunnistas Pius X 1914 kevadelVatikani aias jalutades oma pihiisale, et ta on mures järgmise paavsti pärast, kuna ta tajub suurt hädaohtu. 28. juulil 1914 teatas Austria-Ungarisuursaadik paavstile sõja kuulutamisest Serbiale, soovides paavstilt saada õnnistust Austria-Ungari armeele, kuid paavst keeldus õnnistust andmast, soovides rahumeelse lahenduse saavutamist. Mõnede tunnistajate andmetel oli paavst isegi kirjutanud kirja Austria-Ungari keisrile Franz Joseph I-le. 19. augustil 1914 kutsus paavst taas üles rahule.
Saksamaadiplomaatide andmetel oli paavst toetanud Austria-Ungari keisri tegevust serblaste vastu. 26. juulil 1914 oli paavst Baieri esindaja parun Ritteri tunnistusel õhutanud serblaste karmimat kohtlemist, tunnustades Austria sõjakuulutust Serbia vastu.
1905 rajati Austrias Piusvereini assotsiatsioon, mis nimetati Pius X järgi ja mille eesmärk oli edendada katoliiklikku meediat. Juunis1911 kohtus paavstiga hilisem keisrinna Zita.
Pius X protesteeris 1911 kiriku ja riigi eraldamise vastu Portugalis.
Muud rahvusvahelised sündmused
Pius X kutsus katoliiklasi saatma rahalist abi Messina maavärina ohvritele ja saatis katoliikliku abikomitee Messinasse taastamistöödele. Ta kutsus 1906 katoliiklasi toetama Vesuuvi vulkaanipurske läbi kannatanuid. Ta avaldas 1912 kaastunnet Titanicukatastroofis hukkunute omastele. Ta tundis kaasa Iirimaad ja Portugali tabanud õnnetustes kannatanutele.
Pius X tühistas 11. juunil 1905 eelmiste paavstide kehtestatud nõude, millega keelati katoliiklastel osaleda Itaalia kuningriigis peetavatel valimistel. 28. juunil 1908 saatis ta laiali Opera dei Congressi. 30. septembril1909 kehtestas Pius X 15 päevaks Adrialinnaleinterdikti, kuna linna elanikud ründasid uut piiskoppi Tommaso Pio Boggianit, kes oli soovinud viia piiskopkonna residentsi Adriast Rovigosse.
Pius X teostas 29. juunil 1908 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga "Sapienti consilio" kuuriareformi, millega kuuria asutustest moodustati 3 tribunali, 11 kongregatsiooni ja 5 ametkonda, lisaks sätestati nende asutuste tööülesanded.
28. jaanuaril 1904 ühendas ta Indulgentside kongregatsiooni Jumalateenistuse ja Pühade Sakramentide Korralduse kongregatsiooniga. 26. mail 1906 saatis ta laiali Regulaarvaimulikkonna reformi ja Regulaarvaimulikkonna distsipliini kongregatsioonid. Ta reorganiseeris Regulaarvaimulikkonna kongregatsiooni ja rajas Pühade Sakramentide kongregatsiooni.
Pius X kutsus 28. juulil 1906 Itaalia piiskoppe pöörama suuremat tähelepanu preestrite isikutele nende ordineerimisel. Ta kohustas Itaalia piiskoppe külastama seminare. 1910 tunnustas ta ka preestrite tagandamist ametikohtadelt, kui selleks on esitatud väga mõjuvaid põhjuseid. 1. septembril 1910 avaldatud motu proprio's "Sacrorum antistitum" kohustas Pius X vaimulikke andma vannet, millega taunitakse modernismi. Ta rõhutas piiskoppe tegema sagedamini ad limina visiite. 16. juulil 1906 nõudis ta uue religioosse kongregatsiooni rajamisel Vatikani tunnustust, mille järel saab piiskop loa kongregatsiooni rajamiseks.
Aafrika misjonärid
Ta tunnustas 15. veebruaril 1908 Aafrika misjonäride seltsi (M.Afr.) ja 15. veebruaril 1910 Verona Aafrika misjonäride seltsi (F.S.C.J.).
Ta ühendas 15. detsembril 1909 teatiinidega Barcelonas tegutsenud Püha Perekonna kongregatsiooni.
Vaeste Õdede kongregatsioon
Ta tunnustas 7. mail 1907 Jeanne Jugani rajatud kongregatsiooni (Les Petites sœurs des pauvres, P.S.D.P.) konstitutsiooni.
Vennaskonnad
Pius X lubas 1910 Benedictuse Kaitstuse vennaskonnal tegutseda igas katoliiklikus koguduses. Ta tunnustas 1907 Ketsemani Igavese Tunni Seltsi (The Holy Perpetual Hour of Gethseman), millele ta andis 1909 ja 1912 indulgentse. Ta tunnustas 10. märtsil 1911 Assisi Franciscuse Vöö ülemvennaskonda (Archconfraternity of the Girdle of St. Francis of Assisi), Padova Antoniuse Ühingut (Pious Union in honour of St. Anthony of Padua) ja Padova Antoniuse Noorte Meeste sodaliteeti (Young Men's Sodality of St. Anthony of Padua). Ta andis indulgentse Bona Mors vennaskonnale, Katoliiklike Naiste ja Tüdrukute misjonäridele (Missionary Union of Catholic Women and Girls), Püha Lapsepõlve assotsiatsioonile (The Association of the Holy Childhood), Missalosalejate ja Sakristaanide assotsiatsioonile (Pious Association of Mass-servers and Sacristans) ja Esimese Armulaua vennaskonnale (Confraternity of the Worthy First Communion and of Perseverance).
Liturgilised otsused
Pius X sätestas 22. novembril 1903 avaldatud motu proprio's "Tra le sollicitudine" liturgilise muusika reformi. Ta rõhutas gregoriuse laulu tähtsust ja lubas missal ainsa muusikainstrumendina kasutada orelit, samas kui teised instrumendid on lubatud vaid erikorralduste alusel. 25. aprillil 1904 määras ta ametisse komisjoni, mis pidi töötama liturgiliste laulude tekstide kogumiku kallal. Ta rõhutas, et naised ei tohi laulda kirikukooris ega kapellis, kuid nad saavad osaleda kongregatsioonilises laulmises.
2. veebruaril 1904 avaldatud entsüklikas "Ad illum" kutsus ta tähistama 50 aasta möödumist neitsi Maarjapärispatuta saamise dogma sätestamisest Pius IX poolt. Sel puhul peeti Roomas Maarja kongress.
10. oktoobril 1904 andis ta 300 päevase indulgentsi neile, kes palves kutsuvad Jeesust ja neitsi Maarjat.
Ta rõhutas 15. aprillil 1905 avaldatud entsüklikas "Acerbo nimis" katehheesi vajadust täiskasvanutele ja soovis avaldada väikest katekismust, mille ta oli koostanud Mantova piiskopina.
1905 peeti Roomas rahvusvaheline Euharistia kongress.
1906 andis ta indulgentse Jeesuse ja Maarja Pühima Südame skapulaaride kandmise eest, 23. novembril 1903 andis ta 300 päevase indulgentsi Püha Dominicuse skapulaari kandmise eest. 1911 lubas ta koos skapulaaridega kanda pühitsetud medaljone.
Ta nõudis 8. augustil 1908 juunis peetaval missal päevase jutluse pidamist preestritelt ja kirikurektoritelt, kes palvetavad Jeesuse Pühima Südame poole, andis neile 13. juunil peetava jutluse puhul Gregoriuse altari privileegi ja lubas indulgentse iga osaduse eest, mida antakse juunis.
Ta lubas 1910 Mehhiko preestritel pidada Guadalupe'i neitsi Maarja auks missat iga kuu 12 päeval ja andis indulgentse neile, kes palvetavad Guadalupe'i neitsi Maarja pildi ees.
Ta rõhutas 1. novembril 1911avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Divino afflatu" breviaariumi redigeerimist, Pius Vpsalteri asendamist uue väljaandega ja algatas 1914 missaraamatu revideerimise.
Ta sätestas hostia ja armulauakarikaelevatsiooni ja lubas indulgentse neile, kes hostia murdmise ajal palvetavad apostel Toomase sõnadega: "Mu Issand ja mu Jumal!" Ta lubas indulgentse neile, kes võtavad elevatsioonist osa hardusega.
18. novembril 1910 keelas ta vaimulikel osaleda ilmalike seltside tegevuses.
Teoloogilised vaidlused
Pius X rõhutas Aquino Thomase teoloogiliste vaadete järgimist ja soovis piibli uurimiseks rajada Rooma instituudi. Ta rõhutas ka skotismi õpetamist 11. aprillil 1904 frantsisklaste ordukindralile Dionysius Schulerile ja 19. juunil 1908 preester Marianile saadetud kirjades.
Pius X kohustas keelatud raamatute indeksisse modernismi käsitlevate teoste lisamise. 3. juulil 1907 avaldatud dekreedis "Lamentabilis" mõistis ta hukka 65 modernistlikku teesi. 8. septembril 1907 avaldatud entsüklikas "Pascendi dominici" ja 1. septembril 1910 avaldatud motu proprio's "Sacrorum antistitum" taunis ta modernismi. 21. aprillil 1909 avaldatud entsüklikas "Communium rerum" ja 23. juunil 1910 taunis ta reformistlikku modernismi.
25. augustil 1910 avaldatud entsüklikas "Notre charge" mõistis ta hukka Marc SangieriLe Silloni liikumise, mis soovis katoliiklike ja vasakpoolsete vaadete ühtsustamist ja piiskoppide kontrolli vähendamist koguduses.
1907 tegi ta benediktlastele ülesandeks kriitilise Hieronymuse piiblitõlke koostamise.
Pius X kutsus 11. juunil 1905 avaldatud entsüklikas "Il fermo" katoliiklasi asetama Jeesus Kristust peamisele kohale perekonnas, koolis ja koguduses.
10. augustil 1907 koostatud dekreedis "Ne temere" käsitles ta katoliiklase abielu protestandiga õiguslikuna, kuid lapsed tuleb ristida katoliku kirikus.
Pius X kuulutas 20. jaanuaril 1904 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Comissum nobis", et iga kardinal, kes kasutab konklaavil vetot, tuleb ekskommunitseerida ja veto on õigustühine.
25. detsembril 1904 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Vacante sede" reguleeris ta konklaavi tegevust.
24. mail 1905 avaldatud motu proprio's "Crux pectoralis" andis ta kardinalpreestritele ja kardinaldiakonitele, kes polnud saanud piiskopipühitsust, loa kanda rinnaristi.
15. aprillil 1910 avaldatud motu proprio's "Apostolicae romanorum" reguleeris ta kardinalpiiskoppide tegevust ja määras iga kardinalpiiskopi alluvusse sufragaanpiiskopid.
Pius X reformis haridusreformi käigus 10. mail 1907 ja 18. jaanuaril 1908 seminaride õppekorraldust ja rajas regionaalseid seminare. 26. märtsil 1905 nimetas ta Roomas asuva Lõuna-Ameerika kolleegiumi paavstlikuks kolleegiumiks. Ta toetas Rooma seminari uue peahoone ehitamist. 1905 kaotas ta Vatikani seminaris teoloogia ja filosoofia teaduskonnad. 4. oktoobril 1903 avaldatud entsüklikas "E supermi" kohustas ta piiskoppe kandma hoolt seminaride eest. Capuas avati paavsti korraldusega seminar, mis anti jesuiitidele.
7. veebruaril 1905 avaldatud motu proprio's "Multum ad" deklareeris Pius X Kristuse suurordeni ja Kuldmiliitsia ordeni 1. järguliste ordenitena, kuid teised paavsti poolt väljaantavad ordenid omavad 4. järku. 3. mail 1905 lasi ta ümber kujundada Kristuse suurordeni.
Domenico Agasso: L'ultimo papa santo. Pio X. Cinisello Balsamo, 1985.
J. Albrecht: Der heilige Pius X. 1954.
Claus Arnold: Modernismus als Kampfbegriff? Das "Jubiläum" der Antimodernismus-Enzyklika von Papst Pius X. "Herder Korrespondenz" 61, 2007: 629–633.
Guido Astori: San Pio X e il vescovo Geremia Bonomelli. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 10, 1956: 226–266.
Roger Aubert: Documents relatifs au mouvement catholique italien sous le pontificat de S. Pie X. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 12, 1958: 202–243, 304–370.
Roger Aubert: Pio X tra restaurazione e riforma. E. Guerriero, La Chiesa e la società industriale (1878–1922), I. Cinisello Balsamo, 1990: 107–154.
Roger Aubert: Das Reformwerk Pius X. H. Jedin, "Handbuch der Kirchengeschichte". Freiburg, 1993: 406–434.
Eugenio Bacchion: Pio X. Giuseppe Sarto, Arciprete di Salzano: 1867–1875. Roma, 1925.
Marcello Bartolucci: Il ministero catechistico di San Pio X dalla parrocchia di Tombolo al patriarcato di Venezia. Roma, 1976.
Georges Buraud: Pie X – le pape de l'unité. Desclée de Brouwer, 1951.
Emmanuel Cabello: San Pío X y la renovación de la vida cristiana. "Anuario de historia de la Iglesia" 6, 1997: 45–60.
Arturo Cattaneo: L'eredità giuridica di San Pio X. Venezia, 2006.
Giovanni Cavalcoli: La Pascendi di san Pio X e la teologia di oggi. L. Congiunti, G. Perrillo, "Studi sul pensiero di Tommaso d'Aquino". Roma, 2009: 181–190.
Alejandro Dieguez: Modernisti e antimodernisti sul tavolo di Pio X. H. Wolf, "In wilder zügelloser Jagd nach Neuem". Paderborn, 2009: 39–49.
Walter Diethelm: Saint Pius X: the farm boy who became Pope. Ignatius Press, 1994.
Friedrich Engel-Jánosi: Die politische Korrespondenz der Päpste mit den oesterreichischen Kaisern, 1814–1914. Wien, München, 1964.
Carlo Fantappiè: Un dicastero per il foro interno. La riforma della Curia Romana di San Pio X. M. Sodi, "La Penitenzieria Apostolica e il sacramento della penitenza". Città del Vaticano, 2009: 171–193.
Igino Giordani: Pius X: a country priest. Milwaukee, 1954.
Charles Guignebert: De Saint-Thomas d'Aquin à Pie X. "Revue de l'Université de Bruxelles" 16, 1910: 401–424.
Ralf Hammecke: Der kuriale Entscheidungsprozeß zur Neuerung der Papstwahl unter Papst Pius X. Ein Beitrag zur Geschichte des Exklusivrechts. Münster, 2010.
Nikolaus Hilling: Die Reformen des Papstes Pius X auf dem Gebiete der kirchenrechtlichen Gesetzgebung. Bonn, 1909–1915.
Russell Hittinger: "Pascendi dominici gregis" 100 ans après. Deux modernismes, deux thomismes. Refléxions sur le centenaire de la "Lettre contre les modernistes de Pie X". "Nova et Vetera" 84, 2009: 45–69; 165–180.
Walter Hoeres: Hundert Jahre Modernismus. Pius X. und die Tragödie der Gegenwart. "Una Voce Korrespondenz" 38, 2008: 8–17.
Angelus A. Häußling: Das Motu proprio "Quod patribus concilii" Papst Pius' X. (1911). Der Beginn der Liturgiereformen des 20. Jahrhunderts. "Archiv für Liturgiewissenschaft" 51, 2009: 361–369.
Wilhelm Hünermann: Brennendes Feuer. Papst Pius X. Innsbruck, Wien, München, 1954.
Wilhelm Hünermann: Feuer auf die Erde. Papst Pius X.. Innsbruck, Wien, 1994, ISBN 3-7022-1318-X
Georges Jarlot: Doctrine pontificale et histoire. L'enseignement social de Léon XIII, Pie X et Benoît XV vu dans son ambiance historique (1878–1922). Roma, 1964.
Bernard Montagnes: Lagrange dénoncé à Pie X en 1911. "Archivum Fratrum Praedicatorum" 76, 2006: 217–239.
Luciano Nordera: Il catechismo di Pio X. Per una storia della catechesi in Italia (1896–1916). Roma, 1988.
Vicente Cárcel Ortí: San Pío X y la primera asamblea del episcopado español en 1907. "Archivum Historiae Pontificiae" 26, 1988: 295–373.
Vicente Cárcel Ortí: San Pío X, los jesuítas y los integristas españoles. "Archivum Historiae Pontificiae" 27, 1989: 249–355.
Maria Paiano: Culto eucaristico e società sotto il pontificato di Pio X. "L'Aurora nel secolo del Sacramento" e le leggi di separazione in Francia. "Rivista di storia del cristianesimo" 5, 2008: 523–543.
Émile Poulat: La dernière bataille du pontificat de Pie X. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 25, 1971: 83–107.
Robert Quardt: Der Heilige. Aus dem Leben Pius X. 1962.
Gianpaolo Romanato: Pio X. Un papa e il suo tempo. Cinisello Balsamo, 1987.
Gianpaolo Romanato: Pio X. La vita di papa Sarto. Milano, 1992.
Joseph Schmidlin: Papstgeschichte der neuesten Zeit. München, 1933.
Pietro Sorci: La Penitenzieria Apostolica nella constituzione "Sapienti consilio" di San Pio X (1098). M. Sodi, "La Penitenzieria Apostolica e il sacramento della penitenza". Città del Vaticano 2009: 195–204.
Maria Torresin: Il Cardinal Andrea Ferrari, arcivescovo di Milano, e S. Pio X. "Memorie Storiche della Diocesi di Milano" 10, 1963: 37–304.