PROFILPELAJAR.COM

Clemens IV
Sünninimi	Gui Foucois
Valitsemisaja algus	5. veebruar 1265
Valitsemisaja lõpp	29. november 1268
Eelkäija	Urbanus IV
Järeltulija	Gregorius X
Sünnikuupäev	23. november 1190 või 1200
Sünnikoht	Saint-Gilles-du-Gard
Surmakuupäev	29. november 1268
Surmakoht	Viterbo

Clemens IV (sünninimi Gui Foucois; 23. november 1190 või 1200 – 29. november 1268) oli paavst 1265–1268. Ta oli 183. paavst.

Gui Foucois sündis Prantsusmaal Saint-Gilles-du-Gardis (kohanimi teises variandis Saint-Gilles-sur-Rhône) advokaadi peres. Salvador Miranda andmetel olid tema vanemad Pierre Foucois ja Marguerite Ruffi, kuid teistel andmetel oli tema isaks Louis Foucois, emaks Germaine ja Ruffit nimetatakse hoopis Gui abikaasaks. Tema isa siirdus ema surma järel kartuuslaste kloostrisse.

Foucois õppis Toulouse'is, Bourges's ja Orléansis, kirikuloolase J. N. D. Kelly andmetel ka Pariisi Ülikoolis õigusteadust. Ta käis 19-aastaselt Hispaanias muhameedlastega võitlemas ja siirdus hiljem Pariisi, kus temast sai advokaat ning Prantsusmaa kuninga Louis IX õukonna ametnik. Ta abiellus 16. jaanuaril 1239 Simon de Malbois' või Jacques du Saulti tütrega ning tal oli kaks tütart: Mabille Foucois ja Cécile Foucois, kes asusid Miranda andmetel Saint-Sauveur de Nîmes'i kloostrisse, teistel andmetel aga abiellus Cécile Foucois hiljem.

Pärast abikaasa surma otsustas Foucois 1247 saada vaimulikuks, mõnedel andmetel võis ta liituda kartuuslaste orduga. Ta aitas 1251 vahendada Provence'i krahvi ja kohalike piiskoppide kokkulepet Vaison-la-Romaine'i linna jurisdiktsiooni osas.

Foucois ordineeriti preestriks Pariisi Saint-Magloire'i kloostris, 1255 määrati ta Saint-Gilles'i koguduse vaimulikuks. Temast sai Le Puy ülemdiakon, 19. oktoobril 1257 Le Puy piiskop, 10. oktoobril 1259 Narbonne'i peapiiskop ja 17. detsembril 1261 Sabina kardinalpiiskop.

Urbanus IV saatis Foucois' 22. novembril 1263 legaadina Inglismaale, Walesi ja Iirimaale.

Nimi

Tema nimi esineb ka kujul Gui Foulques, Gui le Gros Foulques, Gui Foucault, Gui Faucoi le Gros, Guy Foulques, Guido Le Gros, Guido Fulcodi il Grosso, Gui Fulcodii, Gui Fulcadi, Gui Fulcaudi, Gui Folcadio, Gui Foulquet, Gui Fulcoy, Gui Fulcoli, Gui Foulquois, Gui Foulquoys, Gui Foulquet, Gui Fulchox, Gui Fouquet, Gui Folqueys, Gui Folquet, Gui Faucauly või Gui Grossus.

Paavsti valimised 1264–1265

Clemens IV valiti paavstiks 5. veebruaril 1265 Perugias Palazzo delle Canoniches ning pühitseti ajaloolase Onofrio Panvinio ja "Catholic Encyclopedia" järgi ametisse 22. veebruaril (Salvador Miranda järgi 15. septembril) Viterbo San Pietro kirikus kardinal Riccardo Annibaldi poolt.

Oktoobrist 1264 5. veebruarini 1265 toimunud paavsti valimiste viimases voorus osales 18 kardinali, sest paavstiks valitu ise ning kardinalid Simone Paltineri ja Simon de Brion puudusid valimistelt.

Girolamo Borselli kroonika järgi anti valimistel rohkelt hääli ka dominiiklaste ordumeistrile Giovanni da Vercellile.

1264–1265 toimunud valimistel osalenud kardinalid

Suhted Hohenstaufenitega

Clemens IV ajal jätkus vaidlus Sitsiilia üle, mida valitses paavsti poolt taunitud Saksa-Rooma keisri Friedrich II abieluvälisest suhtest sündinud poeg Manfredo.

Paavst kutsus endale Itaaliasse appi Prantsusmaa printsi Charlesi, kes jõudis 23. mail 1265 Rooma ja kellele läänistati 28. juunil paavsti korraldusel Lõuna-Itaalia. Kardinalid kroonisid Charlesi 6. jaanuaril 1266 Rooma Peetri kirikus Sitsiilia kuningaks.

Paavst kuulutas Manfredo vastu välja ristisõja, mida asus juhtima Charles. Manfredo langes tema vastu võideldes 26. veebruaril 1266 Benevento lahingus.

1268 tungis Itaaliasse Konrad IV poeg Konradin, kes nõudis oma õigusjärgse pärandi tagastamist Lõuna-Itaalias. Paavst oli keelanud Saksamaa vürstidel teda Saksa kuningaks valida.

Paavst kuulutas Charlesi 17. aprillil 1268 keiserlikuks vikaariks. Charles asus sõdima Konradiniga, kelle ta vangistas 23. augustil toimunud Tagliacozzo lahingus ning lasi hiljem hukata.

Suhted Aragóniga

Clemens IV kutsus 1265 Aragóni ja Kastiilia kuningaid alustama ristisõda Pürenee poolsaare muhameedlaste vastu.

Suhted Bütsantsiga

Clemens IV nõudis Sitsiilia kuningalt Charlesilt, et see tungiks Bütsantsi ja vallutaks tagasi Bütsantsi keisri Michael VIII hõivatud Konstantinoopoli.

Ta pidas 1267–1268 kirjavahetust Michael VIII-ga 1054 puhkenud skisma lõpetamiseks, kuid nõudis 4. märtsil 1267 keisrilt, et õigeusu vaimulikud peavad alluma Rooma jurisdiktsiooni alla. Läbirääkimised skisma likvideerimise osas lõppesid seoses paavsti surmaga.

Suhted Iirimaaga

Clemens IV kinnitas 23. augustil 1265 Fernsi piiskopkonna dekaani määramise.

Suhted Inglismaaga

Clemens IV soovis 23. novembril või 24. novembril 1265 määrata Bonaventura Yorki peapiiskopiks, kuid Bonaventura keeldus sellest ametist oktoobris 1266.

Paavst määras 15 oktoobril 1266 peapiiskopiks Walter Giffardi.

Suhted Lähis-Idaga

Clemens IV andis 1. juunil 1267 Jeruusalemma katoliku patriarhile korralduse määrata Hebronis ametisse preester.

Suhted Norraga ^[1]

Clemens IV nõudis 15. mail 1265 ristisõja jutluste pidamist Norras Saksa ordu toetuseks Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal.

Suhted Poolaga ^[1]

Clemens IV nõudis 15. mail 1265 ristisõja jutluste korraldamist Poolas Saksa ordu toetuseks Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal.

Suhted Portugaliga

Portugalis puhkes vaidlus Portugali kuninga Afonso III ja prelaatide vahel. Mõned prelaadid kaebasid kuninga peale paavstile. Kuningas lubas paavsti poolehoiu võitmiseks minna ristisõtta, kuid seoses paavsti surmaga jättis sinna minemata.

Suhted Rootsiga ^[1]

Clemens IV nõudis 15. mail 1265 ristisõja jutluste korraldamist Rootsis Saksa ordu toetuseks Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal.

Suhted Taaniga ^[1]

Clemens IV nõudis 15. mail 1265 ristisõja jutluste korraldamist Taanis Saksa ordu toetuseks Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal.

Suhted Venemaaga ^[1]

Clemens IV andis 1265 frantsisklastele mandaadi, mille alusel pidid nad kontrollima kaupmehi, et need ei veaks õigeusklikele venelastele ja paganatele relvi ega muid keelatud kaupu.

Clemens IV ja Eesti ^[1]

Clemens IV nõudis 17. aprillil 1265 tsistertslastelt, premonstratensiaanlastelt, dominiiklastelt ja frantsisklastelt, et nad jutlustaksid ristisõja heaks Saksa ordu abistamiseks Liivimaa, Kuramaa ja Preisimaa kaitseks paganate vastu.

Paavst nõudis 15. mail 1265 ristisõja jutluste korraldamist Böömimaal, Taanis, Rootsis, Norras, Friisimaal, Poolas, Pommeris ja Bremenis Saksa ordu toetuseks Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal. Ta sätestas 30. mail 1265 kõikidele kristlastele, kes Liivimaa, Kuramaa ja Preisimaa kaitseks risti võtavad, vabastuse pattudest.

Ta käskis 31. mail 1265 frantsisklastel toetada jutlustamisega Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal plaanitavat ristisõda.

Ta nõudis 29. novembril 1265 ja 4. juunil 1266 Riia peapiiskopilt, et Saksa ordule kuuluv jutluste abil ristisõja vande andnud isikutelt korjatud lunastusraha tuleb ordule tagastada.

Ta kinnitas 25. mail 1266 legaat Modena Wilhelmi otsuse, mille alusel lubas ta Zemgales rajada Aa jõele (Lielupe) Miitavi ordulinnuse. Ta kinnitas 28. mail 1266 Wilhelmi vahendusel sõlmitud maavalduste jaotamise kokkuleppe Saksa ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel.

Ta võttis 14. märtsil 1267 Riia peapiiskopkonna Peetruse ja paavstliku protektsiooni alla.

Sisepoliitika

Roomas puhkenud rahutuste tõttu valiti Clemens IV paavstiks Perugias. Ta pidi Põhja-Itaalia võimude vaenuliku meelestatuse tõttu maskeeruma mungaks, et ta saaks siirduda Viterbosse, kus ta pühitseti ametisse ja kuhu ta jäi elama surmani.

Suhted kiriku institutsioonidega

Clemens IV avaldas 27. augustil 1265 apostelliku konstitutsiooni "Licet ecclesiarum", milles ta sätestas, et vakantsetelt benefiitsidelt saadav tulu peab laekuma paavstile.

Ta andis privileege Nîmes'i kloostritele.

Ta andis Maguelonne'i piiskopile 1266 müntimisõiguse.

Dominiiklased

Clemens IV kinnitas 12. veebruaril 1265 dominiiklaste privileegid. Ta nõudis 17. aprillil 1265 dominiiklastelt ja frantsisklastelt, et nad jutlustaksid ristisõja heaks Saksa ordu abistamiseks Liivimaa, Kuramaa ja Preisimaa kaitseks paganate vastu ^[1].

Ta soovis 23. novembril 1265 määrata Bonaventura Yorki peapiiskopiks, kuid Bonaventura keeldus sellest ametist.

Ta soovis 1266 määrata Aquino Thomase Napoli peapiiskopiks, kuid Thomas keeldus sellest ametist.

Frantsisklased

Clemens IV kinnitas 12. veebruaril 1265 frantsisklaste-konventuaalide privileegid. Ta nõudis 17. aprillil 1265 frantsisklastelt, et nad jutlustaksid ristisõja heaks Saksa ordu abistamiseks Liivimaa, Kuramaa ja Preisimaa kaitseks paganate vastu. Ta käskis 31. mail 1265 frantsisklastel toetada jutlustamisega Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal plaanitavat ristisõda.

Ta andis 1265 frantsisklastele mandaadi, mille alusel pidid nad kontrollima kaupmehi, et need ei veaks õigeusklikele venelastele ja paganatele relvi ega muid keelatud kaupu ^[1].

Kongregatsioonid

Ta rajas 1265 patukahetsejate (recommendati) vennaskonna.

Ta andis Fratres cruciferi kerjusmunkade käsutusse Bologna Santa Maria di Morella kabeli.

Lazaruse rüütliordu

Ta kohustas 1265, et kõik leeprahaiged tuleb viia Lazaruse rüütliordule kuuluvatesse seekidesse.

Saksa ordu ^[1]

Clemens IV nõudis 17. aprillil 1265 tsistertslastelt, premonstratensiaanlastelt, dominiiklastelt ja frantsisklastelt, et nad jutlustaksid ristisõja heaks Saksa ordu abistamiseks Liivimaa, Kuramaa ja Preisimaa kaitseks paganate vastu.

Ta nõudis 15. mail 1265 ristisõja jutluste korraldamist Böömimaal, Taanis, Rootsis, Norras, Friisimaal, Poolas, Pommeris ja Bremenis Saksa ordu toetuseks Liivimaal, Kuramaal ja Preisimaal.

Ta sätestas 31. mail 1265, et Saksa ordu poolt paganatelt vallutatud alad kuuluvad Peetruse omandisse ja katoliiklusesse pöördunud isikud tema kaitse alla.

Ta nõudis 29. novembril 1265 ja 4. juunil 1266 Riia peapiiskopilt, et Saksa ordule kuuluv jutluste abil ristisõja vande andnud isikutelt korjatud lunastusraha tuleb ordule tagastada.

Ta nõudis 1265 Bremeni peapiiskopilt, et see abistaks Saksa ordut almuste kogumisega.

Ta vabastas 28. mail 1266 Saksa ordu 3-aastaks legaatide ja nuntsiuste rahalise ülalpidamise kohustusest.

Ta kinnitas 28. mail 1266 legaadi Modena Wilhelmi vahendusel sõlmitud maavalduste jaotamise kokkuleppe Saksa ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel.

Ta nõudis 31. mail 1267, et Saksa ordu orduvenna üle ei tohi kohut mõista tsiviilkohtus.

Tsistertslased ^[1]

Clemens IV nõudis 17. aprillil 1265 tsistertslastelt, et nad jutlustaksid ristisõja heaks Saksa ordu abistamiseks Liivimaa, Kuramaa ja Preisimaa kaitseks paganate vastu. Ta kohustas 1265 tsistertslaste ordu abte pidama jutlusi ristisõja heaks

Inkvisitsioon

Clemens IV keelas 1265 ketserile ilma piiskopi loata määrata eluaegset vanglakaristust või saata teda tuleriidale. Ta märkis 3. novembril 1265, et piinamist on ketseri ülekuulamisel vaja tõe väljaselgitamiseks.

Liturgilised otsused

Clemens IV sätestas 1268, et indulgentse võib anda ainult paavst.

Ta mainis 7. märtsil 1265 kirjas oma sugulasele Pierre Grossile (teadaolevalt üldse esimest korda) paavsti ametitunnuste hulka kuuluvat paavstisõrmust.

Teoloogilised vaidlused

Clemens IV sätestas 1267 Bütsantsi keisrile Michael VIII-le saadetud usutunnistuses, et need, kes surevad pärispatus isegi ilma pattu tegemata, nagu väikesed lapsed, jäävad ilma taevalikest rõõmudest.

Hedwigi kanoniseerimine

Clemens IV kanoniseeris 26. märtsil 1267 Püha Hedwigi.

Ta tunnustas ka Silvestro Gozzolini austamist, kuid ei kuulutanud teda pühakuks.

Suhted juutidega

Clemens IV avaldas 26. juulil 1267 bulla "Turbato corde", milles keelas katoliiklastel võtta omaks judaismi.

Kristlik eetika

Clemens IV taunis onupojapoliitikat ja keelas oma sugulastel kuuriasse tulla.

Kardinali määramine

Clemens IV määras kardinaliks Monte Cassino kloostri abti Bernard Ayglieri.

Clemens IV kultuuriloos

Clemens IV tunnustas 1268 Sorbonne'i ülikooli tegevust.

Ta kutsus Rooma kanooniku Guillaume Durand'i ja ordineeris ta alamdiakoniks.

Tema ajal hakati 1266 Viterbos ehitama paavstipaleed.

Sitsiilia kuningas Charles kinkis paavstile kandetooli.

Roger Bacon kohtus arvatavasti kas 1257 või 1258 paiku temaga. Clemens IV andis Bacon'ile 22. juunil 1266 korralduse, et tema tööd saadetakse Itaaliasse, kus uuritakse nende vastavust katoliikliku teoloogiaga.

Tema oletatavas kodumajas Saint-Gilles-du-Gard'is asub koduloomuuseum.

Paavsti hauamonumendi Viterbos valmistas Pietro di Oderisio, tema hauast on leitud palliumi fragmente.

Paavsti on kujutatud Prantsusmaal Pernes-les-Fontaines'is asuval freskol.

Surm

Clemens IV suri 29. novembril 1268 Viterbos ja maeti Viterbo Santa Maria dei Gradi dominiiklaste kloostrisse, kust tema säilmed maeti 1870 ümber frantsisklaste San Francesco alla Rocca kirikusse.

Viited

↑ ^1,00 ^1,01 ^1,02 ^1,03 ^1,04 ^1,05 ^1,06 ^1,07 ^1,08 ^1,09 Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"

Allikad

Bernardus Guidonis: Vita Clementis Papae IV. "Rerum Italicarum Scriptores" III, 1, 1723.
Édouard Jordan: Les Registres des Clément IV. Paris, 1904.
Friedrich Georg von Bunge: Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
Santiago Domínguez Sánchez: Documentos de Clemente IV (1265–1268) referentes a España. León, 1996.
Clemens IV dokumendid.

Kirjandus

Robert-Henri Bautier: Un grand pape méconnu du XIIIe siècle: Clément IV (Gui Foucois). "Bulletin du Club Français de la médaille" 81, 1983: 34–42.
Martin Bertram: Die Konstitutionen Alexanders IV. (1255/56) und Clemens' IV. (1265/1267). "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 88, 2002: 70–109.
Jean-François Bonnefoy: Clément IV et les Sept Joies de la Vierge. "La France Franciscaine", 19, 1936: 158–164.
Pietro Brayda: La risponsabilitá di Clemente IV e di Carlo X d'Anjou nella morte di Corradino di Soevia. Naples. 1900.
Ulrich Bünger: Das Verhältnis Ludwigs des Heiligen zu Papst Clemens IV. [1265–1268]. Halle, 1897.
Robert Chazan: Archbishop Guy Fulcodi of Narbonne and His Jews. "Revue des Études Juives", 132, 1973: 587–594.
Emilio Cristiani: La bolla di Clemente IV contro gli Uberti (2 aprile 1265) nella copia voluta dall'arcivescovo Federico Visconti (1270). "Bollettino Storico Pisano", 60, 1991: 151–60.
Anna Maria D'Achille: Sulla datazione del monumento funebre di Clemente IV a Viterbo: un riesame delle fonti. "Arte Medievale", 3, 1989: 85–91.
Anna Maria D'Achille: Il monumento funebre di Clemente IV in S. Francesco a Viterbo. "Skulptur und Grabmal des Spätmittelalters in Rom und Italien, Akten des Kongresses "Scultura e monumento sepolcrale del tardo Medio Evo a Roma e in Italia", Roma 4–6 Juli 1985, a cura di J. Garms-A.M. Romanini." Wien 1990: 129–142.
Yves Dossat: Guy Foucois, enquêteur-réformateur, archevêque et pape (Clément IV). "Les évêques, les clercs et le roi (1250–1300) (Cahiers de Fanjeaux 7)". Toulouse, 1972: 23–57.
Kaspar Elm: Die Bulle "Ea quse iudicio" Clemens' IV. (über die Augustinereremiten) 30.8.1266. Vorgeschichte, Überlieferung, Text und Bedeutung. "Augustiniana" (A) 14, 1964: 500–522; 1965: 54–67; A 1966: 95–145.
Césaire Fabre: Les sept joies de la Vierge. Poème provençal par Guy Folqueis. Le Puy, 1920.
Nicola Festa: Lettera inedita dell'imperatore Michele VIII Paleologo al Pontefice Clemente IV. "Bessarione", 4, 1899–1958: 42–57, 529–32.
Joseph Gottschalk: Die Hedwigs-Predigt des Papstes Klemens IV. vom Jahre 1267. "Archiv für Schlesische Geschichte", 15, 1957: 15–35.
Karl Hampe: Zum Tode Papst Clemens' IV. und zum Conclave von 1268–1271. "Neues Archiv der Gesellschaft für Ältere Deutsche Geschichtskunde" 23, 1898: 613–615.
Joseph Heidemann: Papst Clemens IV: Das Vorleben des Papstes und sein Legationregister. Münster, 1903.
Joseph Heidemann: Die Englische Legation des Cardinals Guido Fulcodi, die spaeteren Papst Clemens IV. Münster, 1904.
Peter Herde: Ranshofener Urkundenstudien. Eine Petition an Papst Klemens IV. und zwei verfälschte Diplome Heinrichs III. P. Herde, "Gesammelte Abhandlungen und Aufsätze". Stuttgart, 2008: 427–476.
E. Horn: Le rôle politique de Clemente IV. "Comptes Rendus des Séances et Travaux de l'Académie des Sciences Morales et Politiques". Paris, 1925: 273–300.
Hubert Jedin: Eine falsche Spur: Die angeblich von Papst Clemens IV. verfaßte Hedwigsvita. "Archiv für schlesische Kirchengeschichte" 8, 1950: 14–25.
Harald Keller: Il sepolcro di Clemente IV in S. Francesco a Viterbo. "Illustrazione Vaticana", 6, 1935: 237–240.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Wolfgang Müller: L'Aquila zwischen Staufern und den Anjou. Ein neu aufgefundener Brief Papst Clemens' IV. gegen Konradin. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 44, 1988: 186–194.
César Augustin Nicolas: Un pape Saint-Gillois: Clement IV dans le monde et dans 1'Eglise, 1195–1268. Nîmes, 1910.
August Nitschke: Konradin und Clemens IV. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 38, 1958: 268–277.
Veronika Pichl: Cosmaten Gräber- das Grabmonument Clemens IV. In Viterbo. 2009.
Laurent H. R. Ryder: Le pape, le roy & l'alchimiste: Clément IV, Saint Louis, Roger Bacon. 2009.
Hans Martin Schaller: Ein Originalmandat Papst Clemens IV. gegen Konradin. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters", 44, 1988: 181–185.
Matthias Thumser: Die Überlieferungsgeschichte der Briefe Papst Clemens IV. (1265–1268). "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters", 51, 1995: 115–168.
Ewald Walter: Zur Echtheit der Papst Klemens IV. zugeschriebenen Hedwigspredigt vom Jahre 1267. "Archiv für schlesische Kirchengeschichte" 47./48.1989/90: 261–272.