PROFILPELAJAR.COM

Damasus I
Valitsemisaja algus	1. oktoober 366
Valitsemisaja lõpp	11. detsember 384
Eelkäija	Liberius
Järeltulija	Siricius
Sünnikuupäev	305 ?
Sünnikoht	Rooma ?
Surmakuupäev	11. detsember 384
Surmakoht	Rooma

Damasus I oli paavst 366–384. Ta oli 37. paavst. Tema ajal sai kristlus Rooma riigis riigiusuks.

Damasus I oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Hispaaniast (Hispanus) ja ta oli Antoniuse poeg. Hilisemad elulood on tema sünnikohaks pakkunud Roomat, sünniajaks millalgi 305. aasta paiku ja isa ametiks preestri. Tema ema oli Laurentia ja õde Irene. Teistel andmetel võis ta pärineda Portugalist Guimarães o Idanha-a-Velha lähedalt. Roomas sündinuna võis tema suguvõsa olla pärit Hispaania aladelt.

Damasuse noorusaeg möödus Roomas. Ta sai Liberiuse ajal ülemdiakoniks ja 355 viibis paavsti kaaskonnas, kui Liberius saadeti eksiili Stara Zagorasse (Beroea). Ootamatult pöördus Damasus tagasi Rooma, kus ta asus toetama vastupaavst Felix II. Kui Liberius saabus õigusjärgse paavstina 357 või 358 taas Rooma, leppis Damasus temaga ja sai Francesco Cristofori andmetel hiljem kardinalpreestriks.

Paavstiks saamine ja skisma

Pärast Liberiuse surma 24. septembril 366 puhkes Roomas mäss. Liberiusele lojaalseks jäänud vaimulikud siirdusid Juliuse basiilikasse ja valisid paavstiks diakon Ursinuse, kes pühitseti ametisse Tivoli piiskopi poolt.

Felix II järgijad valisid San Lorenzo in Lucina kirikus paavstiks Damasuse. Tema toetajad korraldasid kolmepäevase veresauna Ursinuse pooldajate seas, hõivasid 1. oktoobril 366 Lateraani basiilika ja pühitsesid Damasuse ametisse. Olukorra normaliseerimiseks pöördus ta Rooma prefekti Viventiuse poole. See oli ajaloos esimene kord, kui Rooma kirikupea otsis kirikutüli lahendamiseks abi tsiviilvõimudelt.

Rahutused jätkusid 26. oktoobrini, mil Damasuse pooldajad ründasid Liberiuse basiilikat, kus tapeti 137 inimest. Seejärel pagendati Ursinus Roomast ja Vana-Rooma keiser Valentinianus I tunnustas Damasust.

15. septembril 367 sisenes Ursinus Rooma prefekti Praetextatuse loal taas Rooma, kuid Damasus oli keisri õukonnale andnud altkäemaksu ja 16. novembril 367 aeti Ursinus koos oma pooldajatega Roomast välja.

371 süüdistas Ursinuse toetaja, kristlaseks saanud juut Isaac paavsti abielurikkumises, kuid keiser Gratianuse sekkumine hoidis uurimise ära. Liber Pontificalis nimetab paavsti süüdistajatena kahte diakonit: Concordiust ja Callistust.

378 Damasuse eesistumisel Roomas peetud sinodil mõisteti Ursinus hukka, samuti tagandati ametist Parma piiskop Urbanus.

Konstantinoopoli I kirikukogu

Damasus I ei osalenud 381 Konstantinoopoli I kirikukogul.

Vaidlused ariaanidega

Damasus I ekskommunitseeris 369 Roomas peetud sinodil Milano ariaani piiskopi Auxentiuse.

Antiookia skismas toetas ta Paulinost Meletiose vastu.

Teised teoloogilised vaidlused

Damasus I mõistis hukka 368 apollinarianismi, 369 makedonianismi ja 380 priskillianismi.

Liturgilised otsused

Damasus I ajal kompileeriti läänekiriku liturgia ja missakord.

374 ja 382 peetud sinoditel tegi ta ettepaneku koguda kokku Piibli kaanon.

"Liber Pontificalise" järgi andis ta preestritele, piiskoppidele ja munkadele korralduse palvetada nädala jooksul terve psaltri läbi.

Ta kohustas missal laulma Halleluujat ja koguduse liikmeid andma üksteisele rahu.

Ta tunnustas märtrite austamist ning koostas märtritele ja eelmistele paavstidele palveid.

Tarragona piiskop Himerius saatis 384 preester Basaniuse paavsti juurde liturgilistes ja teoloogilistes küsimustes, kuid paavst suri enne kui saadik kohale jõudis.

Suhted Vana-Rooma keisri õukonnaga

Damasusel olid tihedad suhted Vana-Rooma keisri õukonnaga. Ta soovitas Theodosius I määrata Arcadiuse koduõpetajaks diakon Arseniuse.

378 veenis ta õukonda tunnustama paavstiametit kui esimese instantsi kohut ja kohta, kuhu lääne piiskopid saavad apelleerida. Samas ei saavutanud ta keisrilt paavstiameti immuniteeti tsiviilkohtu jurisdiktsiooni alt.

Kristlik eetika ja moraal

Vana-Rooma keiser Valentinianus I andis Damasusele korralduse keelata munkadel paluda almust leskedelt ja orbudelt.

370 tunnustas ta keisri edikti, mille alusel ei tohi prelaatidele kingitusi teha.

Kirjad

Damasus I on säilinud kümme kirja, neist kaks Hieronymusele. Hieronymus saatis talle kuus kirja.

Damasus I kultuuriloos

"Liber Pontificalise" järgi ehitati Damasuse ajal Roomas San Lorenzo in Damaso kirik ja San Sebastiano kirik. Ta moodustas Rooma San Lorenzo in Damaso kirikukihelkonna. Tema ajal paigutati marmorist monument San Sebastiano kirikusse ja ehitati kabel Vatikani.

Ta toetas Rooma senatist Võidualtari väljaviimist.

Ta oli Filocaluse patroon.

370 rajas ta paavstliku arhiivi.

Ametissemääramised

Damasus I ordineeris "Liber Pontificalise" järgi 31 preestrit, 11 diakonit ja 62 piiskoppi. Ta olevat ordineerinud vaimulikuks hilisema paavsti Bonifatius I.

379 määras Damasus I oma vikaariks Illüürias Thessaloníki piiskopi Ascholiose.

Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Siricius.

Tema sekretäriks oli Hieronymus.

Surm

Damasus I suri 11. detsembril 384 ja maeti ühte Rooma kirikusse, kuhu olid maetud ka tema ema ja õde. Tema säilmed maeti hiljem ümber San Lorenzo in Damaso kirikusse.

Damasust austatakse katoliku kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on 11. detsember. Damasus I on arheoloogide patroon.

Kirjandus

Claudio Basevi: La humanidad y la divinidad de Cristo: las controversias cristológicas del s. IV y las cartas sinodales del Papa S. Dámaso (366–377). "Scripta theologica" 11, 1979: 953–1001.
Jeanne Bignami-Odier: Une lettre apocryphe de s. Damase à s. Jérôme sur la question de Melchisédech. "Mélanges de l'École Française de Rome" 63, 1951: 183–190.
Heinrich Brewer: Arator der Verfasser zweier Inschriften, die de Rossi in die Zeit kurz nach Papst Damasus verlegte. "Bulletin d'ancienne littérature chrétienne latine" 1 (1921/1928): 118–123.
Andrew Cain: In Ambrosiaster's shadow: a critical re-evaluation of the last surviving letter exchange between Pope Damasus and Jerome. "Revue d'études augustiniennes et patristiques" 51, 2005: 257–277.
Isidoro Carini: Epigrafia e paleografia del papa Damaso: appunti per la nuova scuola Vaticana. Roma, 1889.
Giuseppe Cascioli: S. Damaso poeta insigne de'Martirie Papa munifico. 1896.
Henry Chadwick: Pope Damasus and the Peculiar Claim of Rome to St. Peter and St. Paul. W. van Unnik, "Neotestamentica et Patristica. Freundesgabe O. Cullmann zu seinem 60. Geburtstag überreicht". Leiden, 1962: 313–318.
Lorenzo Dattrino: Papa Damaso (366–384) nella Storia ecclesiastica di Rufino. "Saecularia Damasiana". Città del Vaticano, 1986: 147–160.
Paul-Albert Février: Un plaidoyer pour Damase: les inscriptions des nécropoles romaines. "Institutions, société et vie politique dans l'Empire romain au IVe siècle. Actes de la table autour de l'oeuvre de A. Chastagnol". Paris, 1992: 497–506.
Julius Ficker: Bemerkungen zu einer Inschrift des Papstes Damasus. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 22, 1901: 333–342.
Jacques Fontaine: Damase poète théodosien: l'imaginaire poétique des "epigrammata". "Saecularia Damasiana". Città del Vaticano, 1986: 113–145.
Paul Galtier: Le tome de Damase. "Revue des Sciences Religieuses" 26, 1936: 385–418, 563–578.
Jean Guyon: L'oeuvre de Damase dans le cimetière "aux deux lauriers" sur la via Labicana. "Saecularia Damasiana". Città del Vaticano, 1986: 225–258.
Jean Guyon: Damase et l'illustration des martyrs. Les accents de la dévotion et l'enjeu d'une pastorale. "Martyrium in Multidisciplinary Perspective. Memorial L. Reekmans". Leuven, 1995: 157–177.
Achim Thomas Hack: Zur römischen Doppelapostolizität. Überlegungen ausgehend von einem Epigramm Papst Damasus' I. "Hagiographica" 4, 1997: 9–33.
Herbert Haupt: Sprachliche Untersuchungen zu den Epigrammen des Papstes Damasus I. Wien, 1971.
André Hoepffner: Les deux procès du pape Damase. "Revue des Études Anciennes" 50, 1966: 288–304.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Johann Peter Kirsch: Wiederauffindung des Originales einer Damasus-Inschrift. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 35, 1927: 258–260.
Paul Künzle: Del cosiddetto titolo archivorum di papa Damaso. "Rivista di Storia della Chiesa in Italia" 7, 1953: 1–26.
Thomas Lehmann: Eine spätantike Inschriftensammlung und der Besuch des Papstes Damasus an der Pilgerstätte des Hl. Felix in Cimitile/Nola. "Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik" 91, 1992: 243–281.
Thomas Lehmann: Der Besuch des Papstes Damasus an der Pilgerstätte des hl. Felix in Cimitile/Nola. E. Dassmann, "Akten des XII. Internationalen Kongresses für christliche Archäologie". Münster, 1995: 969–981.
Liber Pontificalis.
Adolf Lippold: Ursinus und Damasus. "Historia" 14, 1965: 105–128.
Orazio Marucchi: La memoria dei santi Marco e Marcelliano nel cimitero di Domitilla e probabile attribuzione a questi martiri di un carme del Papa Damaso. "Nuovo bullettino di archeologia cristiana" 5, 1899: 5–20.
Orazio Marucchi: Breve aggiunta all'articolo sulla iscrizione della madre del papa Damaso. "Nuovo bullettino di archeologia cristiana" 9, 1903: 196–198.
Orazio Marucchi: Osservazioni storiche ed epigrafiche sulla iscrizione recentemente scoperta della madre del papa Damaso. "Nuovo bullettino di archeologia cristiana" 9, 1903: 59–108.
Orazio Marucchi: Il pontificato del papa Damaso e la storia della sua famiglia. Roma, 1905.
Orazio Marucchi: Discussione critica sul luogo recentemente attribuito ai sepolcri del Papa Damaso e dei martiri Marco e Marcelliano presso la via Ardeatina. "Nuovo bullettino di archeologia cristiana" 11, 1905: 191–230.
Danilo Mazzoleni: Papa Damaso e l'archeologia. "Saecularia Damasiana". Città del Vaticano, 1986.
Stanley Morison: An Unacknowledged Hero of the Fourth Century. Damasus I. "Classical, Medieval and Renaissance Studia in Honor of B.L. Ullmann". Roma, 1964: 241–263.
Antonio Nazzaro: Sui versi ad fratrem corripiendum di papa Damaso. "Koinonia" 1, 1977: 195–203.
Pierre Nautin: Le premier échange épistolaire entre Jérôme et Damase: lettres réelles ou fictives? "Freiburger Zeitschrift für Philosophie und Theologie" 30, 1983: 331–334.
Aldo Nestori: L'attività edilizia in Roma di papa Damaso. "Saecularia Damasiana". Città del Vaticano, 1986: 161–172.
Philippe Pergola: "Nereus et Achilleus martyres": L'intervention de Damase à Domitilla. "Saecularia Damasiana". Città del Vaticano, 1986: 203–224.
Charles Pietri: Damase et Théodose. Communion orthodoxe et géographie politique. "Epektasis. Mélanges patristiques offerts au cardinal J. Daniélou". Paris, 1972: 627–634.
Charles Pietri: Damase évêque de Rome. "Saecularia Damasiana". Città del Vaticano, 1986: 29–58.
Salvatore Pricoco: Valore letterario degli epigrammi di Damaso "Miscellanea di Studi di Letteratura Cristiana Antica" 4, 1953: 19–40.
Louis Reekmans: L'oeuvre du pape Damase dans le complexe de Gaius à la catacombe de S. Callixte. "Saecularia Damasiana". Città del Vaticano, 1986: 259–281.
Roger Reynolds: An Early Medieval Mass Fantasy: The Correspondence of Pope Damasus and St Jerome on a Nicene Canon. P. Linehan, "Proceedings of the Seventh International Congress of Medieval Canon Law". Città del Vaticano, 1988: 73–89.
Marcel Richard: La lettre 'Confidimus quidem' du pape Damase. "Mélanges H. Grégoire", III. Bruxelles, 1951: 332–340.
Rudolf Riedinger: Der Tomus des Papstes Damasus (CPL 1633) im Codex Paris. Gr. 1115. "Byzantion" 54, 1984: 634–637.
S. Rocca: Memoria incipitaria negli epigrammi di Damaso. "Vetera Christianorum" 17, 1980: 79–84.
Marianne Sághy: Scinditur in partes populus: Pope Damasus and the Martyrs of Rome. "Early medieval Europe" 9, 2000: 273–287.
Marianne Sághy: Versek és vértanúk. A római mártírkultusz Damasus pápa korában. Budapest, 2003.
Saecularia Damasiana. Città del Vaticano, 1986.
Patrick Saint-Roch: Sur la tombe de Pape Damase. "Saecularia Damasiana". Città del Vaticano, 1986: 283–290.
Paola Santorelli: L'epigramma di Proietta di Damaso. "Sicilia e Italia suburbicaria tra IV e VIII secolo". Soveria Mannelli, 1991: 327–336.
Victor Saxer: Damase et le calendrier des fêtes de martyrs de l'Église romaine. "Saecularia Damasiana". Città del Vaticano, 1986: 59–88.
Giuseppe Scalia: Gli "archiva" di papa Damaso e la biblioteca di papa Ilaro. "Studi Medievali" 18, 1977: 39–63.
Ernst Schäfer: Die Bedeutung der Epigramme des Papstes Damasus I. für die Geschichte der Heiligenverehrung. Roma, 1932.
Massey Hamilton Sheperd: The Liturgical Reform of Damasus. "Festschrift J. Quasten". II, Münster, 1970: 847–863.
Christine Smith: Pope Damasus Baptistery in St. Peters Reconsidered. "Rivista di Archeologia Cristiana" 64, 1988: 257–286.
Lucrezia Spera: Interventi di papa Damaso nei santuari delle catacombe romane: il ruolo della committenza privata. "Bessarione" 11, 1994: 111–127.
Norbert Zimmermann: Inhalte und Intentionen bildlicher Kunst in Sakralräumen zwischen Damasus und Sixtus III. in Rom. N. Zimmermann, T. Michalsky, S. Weinfurter: "Die Päpste 3: Die Päpste und Rom zwischen Spätantike und Mittelalter: Formen päpstlicher Machtentfaltung." Regensburg, 2017: 115–142.
Justin Taylor: St. Basile the Great and Pope Damasus. "Downside Review" 91, 1973: 183–203, 261–74.
Pasquale Testini: Damaso e il santuario di S. Ippolito a Porto. "Saecularia Damasiana". Città del Vaticano, 1986: 291–303.
Francesco Tolotti: Il problema dell'altare e della tomba del martire in alcune opere di papa Damaso. O. Feld, "Studien zur spätantiken und byzantinischen Kunst. Friedrich Wilhelm Deichmann gewidmet". II, Bonn 1986: 51–71.
José Vives: Damasus y Filocalus. "Analecta Sacra Tarraconensia" 2, 1926: 483–494.
José Vives: San Damaso papa español. Barcelona, 1943.
Wilhelm de Vries: Die Obsorge des hl. Basilius um die Einheit der Kirche im Streit mit Papst Damasus. "Orientalia christiana periodica" 47, 1981: 55–86.
Anton de Waal: Das Baptisterium des Papstes Damasus bei St. Peter. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 16, 1902: 58–60.
Carl Weyman: Vier Epigramme des Hl. Papstes Damasus. München, 1905.
Joseph Wittig: Papst Damasus I. Freiburg, 1902.
Joseph Wittig: Der Ambrosiaster "Hilarius": ein Beitrag zur Geschichte des Papstes Damasus I. Breslau, 1906.
Joseph Wittig: Die Friedenspolitik des Papstes Damasus I. und der Ausgang der arianischen Streitigkeiten. Breslau, 1912.