Sõnal arhiiv (ing. archive, lat. archivum ) võib olla kaks tähendust:
Asutuse või isiku arhiiv on asutuse või isiku tegevuse käigus loodud või saadud dokumentide terviklik kogum [1]
Arhiiv kui arhivaalide kogumise, säilitamise, korrastamise ja kasutamisega tegelev arhiiviasutus. [1]
Ajalugu
Arheoloogid on avastanud arhiive, mis sisaldavad sadu või tuhandeid savitahvleid, ulatudes tagasi kolmandasse ja teise aastatuhandesse eKr. [2]
Esimesed arhiivid loodi Vana-Idamaades IV–III aastatuhandel eKr. Euroopa vanim säilinud arhiiv on paavstiarhiiv, mis asutati Vatikanis 4. sajandil. Hiljem hakkasid tekkima kloostrite, kirikute, kuningate ja feodaalide arhiivid. [3]Arhiive kogusid ja haldasid nii talupojad kui ka kuningad, kaupmehed ja kirikutegelased, ning arusaamad arhiividest olid sama mitmekesised kui nende kasutajad.
[4]Arhivaaride töö oli keeruline ja varieerus — nad võisid olla hooldajad, arveraamatupidajad, juristid, ajaloolased, teadlased või ametnikud. Arhiivide korrastatud süsteemide kujunemine 19. sajandil oli aeglane ja ebajärjekindel protsess.[4]
Kaasaegne arhiivindus sai suure tõuke Prantsuse revolutsioonist, mille käigus loodi 1790. aastal Prantsuse Rahvusarhiiv, koondades erinevatest valitsus-, kiriku- ja eraarhiividest konfiskeeritud dokumente. Sealne kogum on üks maailma suurimaid, ulatudes aastasse 625 pKr. [5]
Eesti arhiivinduse ajalugu
Arhiivide ajalugu ulatub vähemalt kolme aastatuhande taha, peegeldades maailma kirjalikku minevikku.
Eestis on vanimad säilinud kirjalikud allikad pärit 13. sajandi keskpaigast, mil siinses piirkonnas hakkasid kujunema esimesed kindlamad arhiivikogud. Siiski on paljud 13.–16. sajandi Eesti ajalugu käsitlevad allikad hävinud või hajunud erinevate riikide, sealhulgas Vatikani, Austria, Poola, Venemaa, Rootsi ja Taani arhiividesse. [6]
Arhiiviainese järjekindlam kogumine Eestis algas 16. sajandi lõpus Rootsi võimu ajal. Säilinud on rüütelkondade, linnade, kirikute, kohtute ja koolide dokumendid. Pärast Eesti liitmist Venemaaga jätkasid uued võimud arhiivide kogumise traditsiooni. [6]19. sajandil ilmusid arhiividesse ka eestikeelsed kohaliku omavalitsuse dokumendid, sealhulgas vallavalitsuste ja koguduste materjalid. Need kogud on olulised ajalooallikad. Viimase sajandi jooksul on lisandunud materjale Eesti vabariigi iseseisvusperioodist ja okupatsiooniaastatest. [6]
Rahvusarhiivi asutamise alguseks peetakse 3. märtsi 1920, mil Tartu ülikoolis kogunenud arhiivikomisjon arutas Eesti ajaloopärandi säilitamist ja riikliku arhiivisüsteemi loomist. 1921. aastal loodi kaks keskset arhiivi: Tartus riigi keskarhiiv ajalooliste dokumentide jaoks ja Tallinnas riigiarhiiv tegutsevate asutuste dokumentide kogumiseks. Nende arhiivide aluseks olid varem, juba I maailmasõja ajal, kogutud materjalid. [6]
100 AASTAT EESTI ARHIIVINDUST
1920 – arhiivikomisjoni esimene koosolek, millega määrati riikliku arhiivisüsteemi rajamine
1921 – tegutsema hakkasid kaks keskset arhiivi: Eesti riigi keskarhiiv Tartus ajalooliste dokumentide hoidjana ja riigiarhiiv Tallinnas tegutsevate asutuste dokumentide haldajana
1935 – Eesti esimene arhiiviseadus
1939 – Eesti arhivaaride ühingu asutamine
1940–1988 – endise arhiivikorralduse katkemine, arhiivide sovetiseerimine ja arhiiviainese salastamine
1988–1998 – arhiivide desovetiseerimine, üleminek kaasaegsele arhiivikorraldusele ja arhiiviainese avalikustamine
1998 – Eesti teine arhiiviseadus
1999 – rahvusarhiivi moodustamine endiste kesksete arhiivide baasil
2011 – Eesti kolmas arhiiviseadus
2017 – rahvusarhiivi peahoone Noora avamine Tartus[6]
Arhiivide liigid
Avalik arhiiv
Avalik arhiiv on arhiiviasutus Rahvusarhiivi ja kohaliku omavalitsuse arhiivi tähenduses. Avalik arhiiv tagab arhivaalidele juurdepääsu.
Rahvusarhiiv: Kogub, säilitab ja teeb kättesaadavaks riiklikult olulisi dokumente. Eestis on näiteks Rahvusarhiiv see, kus säilitatakse riigi ajaloolisi dokumente. [7]
Rahvusarhiivi peahoone Noora avati Tartus 2017. aastal alguses.[8].
Munitsipaalarhiiv: Kohaliku omavalitsuse hallatav arhiiv, mis säilitab ja haldab kohaliku omavalitsuse dokumente.[7]
Eraarhiiv
Arhiiviseaduse mõistes on eraarhiiv arhiiviteenuse osutaja poolt asutatav arhivaalide säilitamisteenust pakkuv arhiiviasutus [7], kuid võib olla ka:
Perekonna arhiiv: Perekonnale kuuluv dokumentide, fotode, kirjade, sugupuu ja muu eraelu materjali kogu.
Ettevõtte arhiiv: Erasektori ettevõtte dokumentide ja äriprotsesside arhiiv. See võib sisaldada lepinguid, aruandeid, finantsdokumente jne. Ettevõtte arhiivid on tavaliselt juurdepääsetavad ainult ettevõttega seotud inimestele. [9]
Organisatsiooni arhiiv: Mittetulundusühingu või muu institutsiooni dokumentide arhiiv. See võib hõlmata koosolekute protokolle, projekte ja tegevusaruandeid.
Teema- või valdkonnapõhine arhiiv
Ajalooarhiiv: Keskendub ajaloolise tähtsusega dokumentidele, nagu kroonikad, kirjavahetus ja käsikirjad, millel on kultuuriline ja ajalooline väärtus.
Teadusarhiiv: Keskendub teadusuuringutele ja teaduslikele andmetele. Võib sisaldada uurimustöid, andmekogumeid ja laboratoorseid protokolle.
Kunsti- ja kultuuriaarhiiv: Kogub ja säilitab kultuuri, kunsti ja loomevaldkonna materjale, nagu käsikirjad, maalid, skulptuurid ja fotod.
Digitaalarhiiv
Eestis on Rahvusarhiivi Digitaalarhiiv (DIGAR), mis on Eesti Rahvusarhiivi hallatav keskkond, võimaldades otsida ja vaadata digitaalseid dokumente, sealhulgas ajaloolisi dokumente, fotosid, kaarte, filme ja muid materjale, ning on suunatud Eesti ajaloo ja kultuuripärandi säilitamisele ja kättesaadavaks tegemisele. [10]
E-arhiiv: Kogub ja säilitab ainult digitaalseid materjale, nagu e-kirjad, digidokumendid, e-fotod ja e-raamatud. Nende eesmärk on hoida dokumentide digikoopiaid ja tagada nende kättesaadavus tulevikus.
Audiovisuaalne arhiiv: Säilitab helisalvestisi, filme, videoid ja muid audiovisuaalseid materjale. Need arhiivid võivad olla spetsialiseerunud meediatööstuse dokumentide ja materjalide hoidmisele.
Temaatilised eriarhiivid
Sõjaarhiiv: Kogub ja säilitab sõjaga seotud materjale, sealhulgas sõjaväe dokumente, strateegiaplaane, sõdurite kirju ja mälestusi.
Genealoogiaarhiiv: Keskendub sugupuu uurimisele ja sisaldab genealoogilisi dokumente, nagu perekonna kroonikad, sünni- ja surmatunnistused.
Institutsionaalsed arhiivid
Kolledži ja Ülikooli arhiiv: Kolledži ja ülikooli arhiivid sisaldavad tavaliselt institutsioonide ajalugu, samuti kogud kohaliku ja piirkonna ajaloo kohta ning kogusid teemadel, mis on ülikoolilinnaku õppejõudude erialad. Kolledži ja ülikooli arhiivid on sageli avalikele kasutajatele kättesaadavad, olenemata nende seotusest haridusasutusega. [9]
Riigiasutuste arhiivid: Hoiavad riigiasutuste haldustegevusega seotud dokumente, näiteks ministeeriumide ja ametite arhiive. Valitsuse arhiivid on üldsusele kättesaadavad, et tagada tegevuste läbipaistvus ja hõlbustada vastutust.[9]
