Innocentius III [innots'entsius] (Lotario dei Conti di Segni või Lotario de' Conti di Segni; 1160 või 1161 – 16. juuli1216) oli paavst8. jaanuarist1198 kuni surmani. Ta oli 176. paavst.
Lotario dei Conti di Segni sündis Gavignanos Segni krahvi (ajaloolase Werner Maleczeki arvates pigem Segni krahvkonna alamaadliku) Trasimondo dei Conti di Segni (või de Comitibuse) ja tema abikaasa Claricia Scotti kolmelapselises peres. Lotariol oli vend Riccardo ja õde.
Innocentius III valiti paavstiks 2 voorus, tema valimistel osales Salvador Miranda andmetel 28 kardinali, kes esmalt soovisid paavstiks valida kardinal Giovanni Salernot, kuid too loobus.[1] Ajaloolase Edward Petersi järgi olid 1198 peamised kandidaadid kardinalid Giovanni di San Paolo, Giovanni Salerno, Pietro Gallozia, Ostia kardinalpiiskop Ottaviano ja Cencio Savelli (hilisem paavst Honorius III). Kardinal dei Conti di Segni sai valimiste 1 voorus suurema osa häältest ja 2 voorus vajaliku kahe kolmandikulise enamuse.
"Gesta Innocentii Tertii" järgi lendas valimiste järel ruumi 3 tuvi, kellest üks istus Innocentiuse lähistele.
Innocentius III oli paavstiks saades umbes 37-aastane, olles 1198 valimiste ajal noorim kardinal. Ta oli noorim paavstiks saanud isik pärast Victor II. Hiljem on peaaegu sama vanalt paavstiks saanud vaid Bonifatius IX.
Paavstluse kujundamine
Innocentius III avaldas 21. jaanuaril1199dekreedi "Inter corporalia", mille alusel võttis ta paavstina kasutusele tiitli "Kristuse vikaar" (Vicarius Christi).
Ta sätestas mais1202 dekreediga "Per venerabilem", et paavstil on õigus sekkuda Saksamaa poliitilistesse konfliktidesse ja toetada valitsejana isikut, keda ta peab katoliku kiriku kaitsmiseks väärikamaks, vältimaks et vürstid ei valiks kuningaksketserit või ekskommunitseeritud isikut. Samuti määras ta, et juhul kui kuningaks saab kaks isikut, peavad nad saavutama kokkuleppe ja kui nad seda ei leia, siis saab paavstist konflikti vahendaja.
Paavst taunis 1202 Zadari (Zara) vallutamist, ekskommunitseeris ristisõdijad sinna viinud veneetslased ning nõudis ristisõdijate minemist Palestiinasse. Mõne aja pärast suundusid ristisõdijad Konstantinoopoli poole. Paavst andis neile korralduse, et nad ei ründaks Konstantinoopolit ja selle linna vallutamise järel taunis seda. Pärast Konstantinoopoli vallutamist rajas paavst aga 1204 katoliku kiriku Konstantinoopoli patriarhaadi, määras 1204 Jeruusalemma patriarhiksAlberto Avogadro ning 10. detsembril 1206 Thessaloníki peapiiskopiks Soissons'i piiskopi Nivelo de Chérisy.
Innocentius III kuulutas 25. märtsil1199ketserluseJumala reetmiseks. 1205 avaldatud bullas "Si adversus vos" keelas ta igasuguse abi osutamise ketseritele.
Paavst andis Lõuna-Prantsusmaa piiskoppidele korralduse, et nad kehtestaksid interdikti iga linna suhtes, mis andsid peavarju legaadi mõrva osalistele.
Raymond kinnitas oma süütust selle kuritööga seoses, kuid paavst ei usaldanud teda, mistõttu ta läks 18. juunil1209 paavsti legaadi ette St.-Gilles kirikus andestust saama.
1211 kuulutati kirikukogul Raymond kiriku vaenlaseks ja ta ekskommunitseeriti taas ning tema varandus konfiskeeriti. 1213 õnnestus paavsti legaadil tuua Raymond ja Toulouse'i elanikud tagasi kiriku osadusse, kuid Raymond ei saanud tagasi oma alasid, vaid pidi minema eksiili. Ta läks 1215Lateraani IV kirikukogule, et saada paavstilt õigust, kuid paavst läänistas tema alad Simon de Montfort'ile, Raymondi poeg Raymond sai paavsti otsuse alusel Provence'i ja Beaucaire'i markiiks.
Innocentius III saatis 5. oktoobril1199Saksimaa ja Vestfaali kristlastele bulla "Sicut ecclesiasticae", milles ta kutsus neid alustama ristisõdaLiivimaapaganate vastu, et kaitsta katoliku kirikutLiivimaal. Ta lubas ristisõtta minejatele vabastust pattudest. Muuhulgas kirjeldas ta bullas ka liivlaste kombeid, kes "austavad mõistmatuid loomi, haljendavaid puid, selget vett, rohelisi taimi ja ebapuhtaid vaime" (populos barbaros, qui honorem Deo debitum animalibus brutis, arboribus frondosis, aquis limpidis, virentibus herbis et spiritibus immundos impendunt).[3]
Paavst andis 1199 piiskop Albertiledekreedigaliturgilisi korraldusi, sätestas ristimisvormeli ja tegi ettekirjutusi riietuse osas. Ta määras ristitud liivlastele abielusätted ja keelas neil abielluda 3. põlve lähisugulastega. Ta nõudis ka katehheesi, mis nägi ette Meie Isa palve, Kümne käsu ja usutunnistuse tundmist. Samuti sätestas ta karistused hooramise (fornicatione), abielurikkumise (adulterio), mõrva (homicidie), valevandumise (periurio) ja teiste kuritegude puhul.[3]
Piiskop Albert osales jõulude ajal 1199 Saksa kuningalPhilippi kroonimisel Magdeburgis, kus ta soovis kuningalt teada, kas Liivimaale ristisõtta läinute varad jäävad paavstliku kaitse alla või mitte. Piiskopile kinnitati, et ristisõdijate varad on antud paavstliku kaitse alla, kes võrdsustas Liivimaa palverännakuJeruusalemma minekuga ja andis ristisõdijatele täieliku pattude andestuse [4]. Liivimaale saabunud Albert sattus liivlaste misjoneerimisel peagi raskustesse ja saatis umbes aastal 1200TheoderichiRooma paavstilt ristisõja jaoks vajalikku kirja saama. Theoderich kohtus paavstiga, kellelt ta sai ka vastava kirja [5]. Theoderichi ettepanekul keelas paavst kõikidel kauplemise otstarbel Zemgale sadama kasutamise ja ähvardas keelust üleastujaid ekskommunitseerida[6].
Paavst lubas Albertil misjoneerimiseks võtta kloostritest sobivaid munki[7]. Paavst andis ka munk Bernhardile volituse jutlustada ja Liivimaal misjoneerida [8].
1203 külastas Theoderich koos liivlaste vanema Kaupoga paavsti. Paavst võttis neid vastu, andis Kaupole tervitussuudluse, päris Liivimaad ümbritsevate rahvaste kohta ja kiitis Jumalat liivlaste pöördumise eest. Paavst kinkis Kaupole sada kuldraha ja saatis Theoderichi kaudu Albertile paavst Gregoriuse kirjutatud piibli[10].
Innocentius III kinnitas 20. oktoobril1210 avaldatud bullas "Cum inter" Liivimaa alad jaotatuks Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu vahel.[3]. Paavst määras Riia piiskopile ordu aladelt saadavast kümnisest neljandiku [11].
Piiskop Albert ja Mõõgavendade ordu ordumeister Wolquin siirdusid 1210 või 1211 Rooma, kus paavst andis neile privileegid Liivimaa ja Läti jaotamise kohta ning volituse jutlustada pattude andeksandmisest [12].
Paavst kirjutas 7. novembril 1211 Albertile Lundi kodaniku Strango pärast.[3]
Innocentius III teatas 11. oktoobril 1213 Lundi peapiiskopile, et Sakalasse ja Ugandisse (Sakela et Hugenhusen) tuleks määrata piiskop. Ta kinnitas Mõõgavendade ordu valdused Sakala ja Ugandis. Paavst kinnitas 30. oktoobril 1213 Eestimaa piiskopiks Theoderichi. Ta käskis Münsteri piiskopil, Saksimaa vaimulikel ja Mõõgavendade ordul abistada Eestimaa piiskoppi. Paavst sätestas 2. novembril 1213, et Eestimaa piiskop kuulub paavsti jurisdiktsiooni, mitte mõne peapiiskopi jurisdiktsiooni alla.[3]
Piiskop Albert ja Theoderich osalesid 1215 Roomas Lateraani IV kirikukogul[13]. Albert kirjeldas kirikukogul misjoni käiku Liivimaal.
Innocentius III vastas talle:
„
Nagu Poja maad, nõnda ka Ema maad püüame me alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada.
“
Paavst andis piiskop Albertile kirikukogu järel volituse kuulutada kristlust ja värvata ristisõdijaid, kes kaitseksid Liivimaal katoliku kirikut paganate eest.
Õigus otsustada, kas kuningaks valitud isik on keisrikrooni vääriline, kuulub paavstile.
Topeltvalimise puhul tuleb paluda paavstil olla vahendajaks ning otsustada ühe pretendendi kasuks.
Otto IV tegi vahepeal mitu poliitilist eksimust, mistõttu Innocentius otsustas 1207 hakata Philippi toetama. Ta saatis 2 kardinali legaatidena Saksamaale, et sundida Ottot trooninõudlusest loobuma, ent Otto mõrvas 21. juunil1208 Philippi, sest too ei andnud talle naiseks tütart, keda ta oli varem talle lubanud. Frankfurdi riigipäev tunnistas 11. novembril 1208 Otto IV Saksamaa kuningaks, paavst kutsus ta Rooma ja kroonis ta 4. oktoobril1209Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks. Enne kroonimist lubas Otto tunnustada laienenud Kirikuriiki, loovutada kirikule Spoleto ja Ancona, tagada piiskoppide valimiste vabadus ning jätta paavstile piiramatu apellatsiooniõigus ja ainupädevus vaimulikes asjades. Samuti lubas ta aidata purustada ketserlust (Neussi stipulatsioon, mida korrati taas Speyeris 1209).
Saksa-Rooma keisri Heinrich VI surma järel 1197 asus Sitsiilia regendiks tema abikaasa Konstanze, kes tunnustas paavsti suveräänina. Paavst tunnustas Friedrich II-t novembris 1198 Sitsiilia kuningana, kui ta oli saanud tagasi niinimetatud Nelja peatüki privileegid, mis Sitsiilia kuningas Guglielmo I oli varem saanud paavst Hadrianus IV-lt. Pärast keisrinna Konstanze surma 28. novembril 1198 sai Innocentius valitsejanna soovi alusel noore Friedrichi regendiks. Samuti veenis paavst kuningat 1209 abielluma Ungari kuningaImre I lesega.
Vaevalt oli Otto oma võimu Saksamaal kindlustanud, kui ta taganes varasematest lubadustest, tungis Lõuna-Itaaliasse ning vallutas Ancona ja Spoleto. Peale selle läänistas ta Kirikuriigile lubatud alad oma sõpradele. Innocentius III manitses esmalt Ottot ja siis ekskommunitseeris ta 18. novembril1210, korrates otsust taas 31. märtsil1211. Paavst asus seejärel toetama Friedrichit, kes valiti 1211 Saksamaa kuningaks ning kes lubas 12. juulil1213Egeri kuldbullaga tunnustada laienenud Kirikuriiki ja Sitsiilia sõltumatust, et vältida selle liitmist Saksa-Rooma keisririigiga. Paavsti tunnustusel krooniti Friedrich 12. juulil1215 Aachenis Saksamaa kuningaks.
Innocentius III toetas munki, kuid kuulutas mõlemad valimised kehtetuks, ehkki kuningas pakkus paavstile 3000 marka, et ta tunnustaks Grayd peapiiskopina. Paavst kutsus Roomas viibivad Canterbury mungad kokku ja soovitas neil valida peapiiskopiks oma endise õpingukaaslase Stephen Langtoni, kes valiti ametisse ja pühitseti paavsti poolt 17. juunil1207. Kuningas John ei tunnustanud Canterbury peapiiskopiks saanud Langtoni ja ajas Canterbury mungad nende valdustest minema, mistõttu Innocentius III pani 24. märtsil1208Inglismaainterdikti alla, ekskommunitseerisnovembris1209 kuninga ja tagandas ta 1212 ametist.
Portugali kuningas kuulutas end paavsti vasalliks. Innocentius III tühistas 1208 Portugali kroonprintsi Afonso abielu, kuna tema abikaasa Urraca oli printsi sugulane.
Portugali kuningas Sancho I otsustas tagandada Oporto piiskopi Martinho Rodriguesi, kuid Innocentius III nõudel taastas tema ametipostil. Mõne aja pärast puhkes tüli taas, piiskop vangistati, kuid ta põgenes Rooma. 1209 leppis kuningas piiskopiga ära.
Paavst nõudis, et Philippe II elaks koos seadusliku abikaasa Taani printsessi Ingeburgega. Paavsti legaat ähvardas ka Prantsusmaad interdiktiga, kui kuningas ei soostu oma seadusliku abikaasaga koos elama. Kui kuningas jäi endale kindlaks, kehtestas Innocentius III 12. detsembril 1199 Prantsusmaal interdikti. Aadlikud hakkasid mässama kuninga vastu, mistõttu kuningas pidi loobuma oma elukaaslasest Agnès de Méranie'st ja 7. septembril1200 lõpetati interdikt. Kui Agnès 1201 suri, tunnustas paavst tema lapsi kuninga lastena. Philippe II jätkas Rooma lahutustaotluste esitamist, kuid paavst keeldus neid tunnustamast. 1213 soovis Philippe saada paavsti ja Taani kuninga toetust ning tunnustas Ingeburget oma seadusliku abikaasana.
Paavst läänistas 1215 Mauguio (Melgueil) krahvkonna Maguelonne'i piiskopile. Ta võttis 1209 Namuri katedraali paavstliku protektsiooni alla.
Suhted Rootsiga
Innocentius III püüdis vahendada Rootsis puhkenud võimuvõitlust troonipretendentide vahel.
sätestati, et iga katoliiklane peab korra aastas käima pihil.
Sisepoliitika
Innocentius III püüdis vähendada Roomas rivaalitsevate suguvõsade võimu. Ta tagandas ametitest keisri- ja kommuunimeelseid ametnikke. Sisepoliitiliste pingete tõttu tõmbus paavst mõneks ajaks koguni Praenestesse.
Paavst tunnustas Toscana liigat, kui selle liikmed tunnustasid teda suveräänina. Narni linn ei tunnustanud 1198 ja 1214 paavsti võimu. Paavst nõudis, et Viterbo rajaks omavalitsuse.
Ta sätestas 1205, et Saksa ordu rüütlid võivad kanda valget mantlit musta ristiga. Ta käsitles mantli kandmist ka 27. augustil1210 ja 28. juulil1211.[3] Ta võttis 18. veebruaril1216 Saksa ordu paavstliku protektsiooni alla.
Trapistid
Innocentius III tunnustas 1203 La Trappe'i kloostri tegevust.
Innocentius III sätestas, et alamdiakon kuulub kõrgemate vaimulikupühitsuste hulka, nagu diakon, preester ja piiskop. Seni kuulus alamdiakon madalamate vaimulikupühitsuste hulka.
Ta sätestas, et preester peab missat pidama päevas vaid korra, välja arvatud jõulude ajal, mil ta võib seda teha kaks korda.
Ta määras, et ristimata isikuid ei tohi katoliiklikult matta.
Innocentius III nõudis, et kristlased järgiksid ausat äripraktikat.
Ta lubas erandjuhtudel, et kristlusse pööratud vastristitud võivad elada koos abikaasadega, kes on nendega 2. põlvest veresugulased. Samas sätestati Lateraani IV kirikukogul, et kiriklik abielu pole lubatud 4. põlve lähisugulaste vahel.
Neljanda ristisõja eel keeldusid paljud Prantsuse aadlikud juudi rahalaenajatele oma võlgu tasumast ja ajasid nad oma valdustest minema. Juudid apelleerisid paavstile, kes avaldas 15. septembril1199 "Constitutio pro Judeis", milles ta märkis:
„
Juutide ususalgamine tuleb hukka mõista paljudel viisidel. Sellest hoolimata ei ole neid usklike poolt vaja karmilt taga kiusata, sest läbi nende on kehtestatud meie usk.
Kristlik vagadus tunnustab juute, kes kui oma süü tulemusena on saanud igavese sunnitöö sellepärast, et nad lõid risti Issanda, ehkki nende oma prohvetid olid kuulutanud ette, et Ta tuleb lihas, et lunastada Iisrael.
“
1208 saatis ta kirja Neversi krahvile juutide kohta.
Melkiidi jakobiidi patriarh Nikolaos I apelleeris paavstile seoses ametijärglusega tekkinud probleemidega. Paavst rajas 1215Aleksandriasse ladina riituse patriarhaadi.
Melkiidi Antiookia patriarh Ermea el-Douaihy el-Amshiti külastas 1215 Roomat.
Onupojapoliitika
Innocentius III pühitses kardinalideks oma sugulased Ugolino dei Conti di Segni (hilisem paavst Gregorius IX), Giovanni dei Conti di Segni ja Ottaviano dei Conti di Segni.
Ugolino dei Conti di Segni sai paavsti kaplaniks ja Ostia kardinalpiiskopiks.
Paavsti vend Riccardo dei Conti di Segni sai 1207 Poli krahviks. Tema õde abiellus paavsti senešalli Pietro Annibaldiga.
Juudi ajaloolane Heinrich Graetz arvas, et Innocentius III oli võtmefiguur, kes kujundas keskaegseid juudivastaseid arenguid. Teine juudi ajaloolane Robert Chazan märkis, et paavst oli pigem oma ajastu inimene kui süüdlane juutide tagakiusamises.
Innocentius III (Lotario de' Conti di Segni): "Inimolu viletsusest". Tõlkinud Marju Lepajõe. Tallinna Ülikooli kirjastus. 2022
Kirjandus
Benno Abers: Zur päpstlichen Missionspolitik in Lettland und Estland zur Zeit Innocenz' III. Bonn: Baltisches Forschungsinstitut, 1958.
Felice Accrocca: Francesco e Innocenzo III. Il loro incontro nelle fonti francescane. "Miscellanea Francescana" 109, 2009: 7–60.
Maria Pia Alberzoni: Innocenzo III e la riforma della Chiesa in "Lombardia". "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken", 73, 1993: 122–178.
Alfred John Andrea: Pope Innocent III as Crusader and Colonist: His Relations with the Greeks of Constantinople, 1198–1216. Cornell University, Ithaca, New York, 1969.
Friedrich Baethgen: Die Regentschaft Papst Innozenz III. Königreich Sizilien. Kraus, Nendeln, 1977.
Giovanni Barbero: La dotrina eucaristica negli scritti di Innocenzo III. Roma, 1953.
Giulia Barone: Innocenzo III e la Regola dei Trinitari. G. Cipollone, "La liberazione dei 'captivi' tra cristianità e islam [...]," Città del Vaticano 2000: 41–48.
A. Beckmann: Papst Innozenz' III. Ansichten über Krieg und Frieden, Frieden und Krieg . Freiburg, 1924.
Friedrich Bock: Studien zu den Originalregistern Innocenz' III. "Archivalisische Zeitschrift" 50/51(1955): 329–364.
Friedrich Bock: Gregorio VII e Innocenzo III. Per un confronto dei Registri Vaticani 2 e 4 – 7a, "Studi Gregoriani" 5 (1956): 243–279.
Brenda Bolton: Innocent III: studies on papal authority and pastoral care. 1995.
Brenda Bolton: Perhaps you do not Know? Innocent III's Approach to the Release of Captives. "La Liberazione dei "captivi" tra Cristianità e Islam", 2000: 457–463.
Barbara Bombi: Innocenzo III e la relazione sulle condizioni del Medio Oriente coevo. "Fedi a confronto". Firenze, 2006: 231–242.
Barbara Bombi: Innocent III and the origins of the Order of Sword Brothers. "The military orders". 3. Aldershot 2008: 147–153.
Leonard E. Boyle: Innocent III and Vernacular Versions of Scripture. K. Walsh-D. Wood, "The Bible in the Medieval World. Essays in Memory of Beryll Smalley", Oxford 1984: 97–107.
Ludwig Buisson: Exempla und Traditio bei Innozenz III. "Festschrift Gerd Tellenbach", 1968: 458–476.
Robert Bultot: Mépris du monde, misère et dignité de l'homme dans la pensée d'Innocent III. "Cahiers de Civilisation Médiévale", 4, 1961: 441–456.
Karl Burdach: Der Kampf Walters von der Vogelweide gegen Innocenz III. und das IV Laterankonzil. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 55, 1936: 445–522.
Christopher Robert Cheney, William H. Semple: Selected Letters of Pope Innocent III concerning England 1198–1216. London, 1953.
Christopher Robert Cheney, Mary Cheney: The Letters of Pope Innocent III Concerning England and Wales. A Calendar with an Appendix of Texts. Oxford, 1967.
Giulio Cipollone: Cristianità-Islam. Cattività e liberazione in nome di Dio. Il tempo di Innocenzo III dopo 'il 1187'. Roma. 1992.
Giulio Cipollone: Per Innocenzo III i cristiani latini "peggiori degli altri". L'anno 1204. Un sintomo di nuova cultura. "The fourth crusade". Aldershot, 2008: 123–141.
Joseph Clayton: Pope Innocent III and His Times. Milwaukee, 1941.
Allan Cutler: Innocent III. and the Distinctive Clothing of Jews and Muslims. "Studies in Medieval Culture" 3, 1970: 92–116.
Léopold Delisle: Mémoire sur les actes d'Innocent III, suivi de l'itinéraire de ce pontife. Paris, 1857.
Léopold Delisle: Mémoire sur les actes d'Innocent III. "Bibliothèque de l'École des Chartes" 19 (1858): 1–7.
Léopold Delisle: Les registres d'Innocent III. "Bibliothèque de l'École des Chartes" 46 (1885): 84–94.
F. Deutsch: Papst Innocenz III. und sein Einfluss auf die Kirche. Breslau, 1876.
Marc Dykmans: D'Innocent III à Boniface VIII. Histoire des Conti et des Annibaldi. "Bulletin de l'Institut Historique Belge de Rome", 45, 1975: 19–211.
Christoph Egger: Papst Innozenz III. als Theologe. Beiträge zur Kenntnis seines Denkens im Rahmen der Frühscholastik. "Archivum Historiae Pontificiae", 30, 1992: 55–123.
Christoph Egger: Ein Benützer der Register Papst Innocenz' III. im 15. Jahrhundert. "Römische Historische Mitteilungen" 38 (1996): 181–188.
Christoph Egger: Dignitas und Miseria. Überlegungen zu Menschenbild und Selbstverständnis Papst Innocenz' III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung", 105, 1997: 330–345.
Emil Engelmann: Philipp von Schwaben und Papst Innocenz III. während des Deutscher Thronstreit|deutschen Thronstreites 1198–1208. Hayn, Berlin 1896 (Berlin, Königliches Prinz Heinrichs-Gymnasium, Programm 1896).
Wenzel Feierfeil: Innocenz III. und seine Beziehungen zu Böhmen. Teplitz, 1905.
Helmuth Feigl: Die Überlieferung der Register Papst Innocenz' III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 65(1957): 242–295.
Helmuth Feigl: Die Registrierung der Privilegien unter Papst Innocenz III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 68 (1960):114–127.
Augustin Fliche: Innocent III et la réforme de l'Église. "Revue d'histoire ecclésiastique" 44, 1949.
Iben Fonnesberg-Schmidt: The Popes and the Baltic Crusades 1147–1254. Leiden, Boston, Brill, 2007.
Thomas Frenz: Papst Innozenz III. Stuttgart, 2000.
Vincenz Fuchs: Der Ordinationstitel von seiner Entstehung bis auf Innozenz III. 1930.
Agnor Gasparin: Innocent III, le siège apostolique, Constantin. Paris, 1875.
John Gilchrist: The Lord's War as the Proving Ground of Faith: Pope Innocent III and the Propagation of Violence (1198–1216). M. Shatzmiller, "Crusaders and Muslims in Twelfth-Century Syria". Leiden, 1993: 65–83.
Elaine Graham-Leigh: Morts suspectes et justice papale. Innocent III, les Trencavel et la réputation de l'église. "La croisade albigeoise. Sous la présidence de Michel Roquebert". Balma, 2004: 219–233.
Else Gütschow: Innocenz III. und England. München, 1904.
Anton Haidacher: Beiträge zur Kenntnis der verlorenen Registerbände Innocenz' III. "Römische Historische Mitteilungen" 4(1960/1): 37–62.
Othmar Hageneder: Die äußeren Merkmale der Originalregister Innozenz' III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 65(1957): 296–339.
Othmar Hageneder: Das Sonne-Mond-Gleichnis bei Innocenz III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung", 56, 1957: 340–368.
Othmar Hageneder: Exkommunikation und Thronfolgeverlust bei Innocenz III. "Römische Historische Mitteilungen", 2, 1959: 9–50.
Othmar Hageneder: Quellenkritisches zu den Originalregistern Innozenz' III. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 68(1960): 128–139.
Othmar Hageneder: Studien zur Dekretale "Vergentis". Ein Beitrag zur Häretikergesetzgebung Innocenz's III. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte", Kanonistische Abteilung, 49, 1963: 138–173.
Othmar Hageneder: Über das Privilegium fori bei Innocenz III. "Studia Gratiana", 11, 1967: 447–459.
Othmar Hageneder: Über "Expeditionsbündel" im Registrum Vaticanum 4. "Römische Historische Mitteilungen" 12(1970): 111–124.
Othmar Hageneder: Zur Entstehung des Thronstreitregisters Papst Innocenz' III. "Römische Historische Mitteilungen", 12, 1970: 111–124.
Othmar Hageneder: Mandatum und Praeceptum im politischen Handeln Papst Innocenz' III. Proceedings of the Sixth International Congress of Medieval Canon Law, Città del Vaticano 1985: 377–390.
Othmar Hageneder: Innocenz III. und die Eroberung Zadars (1202). "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung", 100, 1992: 197–213.
Othmar Hageneder, Friedrich Kempf: I Regestri di Innocenzo III e il suo pontificato. "Archivum historiae pontificiae", 46, 2008: 413–423.
Anton Haidacher: Über den Zeitpunkt der Exkommunikation Ottos IV. durch Papst Innocenz III. "Römische Historische Mitteilungen" 3, 1960: 132–185.
Anton Haidacher: Zur Exkommunikation Ottos IV. durch Papst Innocenz III. "Römische Historische Mitteilungen" 4, 1961: 26–36.
Anton Haidacher: Beiträge zur Kenntnis der verlorenen Registerbände Innocenz' III. Die Jahrgänge 3–4 und 17–19 der Hauptregisterreihe und die ursprüngliche Gestalt des Thronstreitregisters. "Römische Historische Mitteilungen" 4, 1961: 37–62.
Karl Hampe: Aus verlorenen Registerbänden der Päpste Innozenz III. und Innozenz IV., "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 23 (1902): 545–567 ja 24(1903):198–237.
Karl Hampe: Eine Schilderung des Sommeraufenthaltes der römischen Kurie unter Innozenz III. in Subiaco 1202. "Historische Vierteljahrsschrift", 8, 1905: 509–535.
Karl Hampe: Ein sizilischer Legatenbericht an Innocenz III. aus dem Jahre 1204. "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken", 20, 1928–29: 40–56.
Rudolf von Heckel: Untersuchungen zu den Registern Innocenz' III. "Historisches Jahrbuch" 40 (1920): 1–43.
Rudolf von Heckel: Studien über die Kanzleiordnung Innocenz' III. "Historisches Jahrbuch", 57, 1937: 258–289.
Benjamin Hendrickx: The policy of Pope Innocent III on monasteries in the Latin Empire of Constantinople. "Acta Patristica et Byzantina" 16, 2005: 223–232.
Dietmar Hintner: Die Ungarn und das byzantinische Chris-tentum der Bulgaren im Spiegel der Register Papst Innocenz' III. Leipzig, 1976.
Markus Hirte: Papst Innozenz III., das IV. Lateranum und die Strafverfahren gegen Kleriker. Tübingen, 2005.
Theo Holzapfel: Papst Innozenz III., Philipp II. August, König von Frankreich und die englisch-welfische Verbindung 1198–1216. Frankfurt-Bern, 1991.
Friedrich Emanuel von Hurter: Geschichte des Papstes Innocenz III. und seiner Zeitgenossen. 4 kd, Hainburg, 1841–44.
Wilhelm Imkamp: Sermo ultimus, quem fecit Dominus Innocentius papa tercius in Lateranensi concilio generali. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte", 70, 1975: 149–179.
Wilhelm Imkamp: Zur Neuedition der Register Papst Innocenz' III. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 75 (1980): 250–259.
Wilhelm Imkamp: "Virginitas quam adornavit humilitas". Die Verehrung der Gottes-mutter in den Sermones Papst Innocenz' III. "Lateranum", 46, 1980: 344–378.
Wilhelm Imkamp: Das Kirchenbild Innocenz' III. Stuttgart, 1983.
Abbé Jorry: Histoire du Pape Innocent III. Paris, 1853.
Friedrich Kempf: Die Register Innocenz III. Eine paläographisch-diplomatische Untersuchung. "Miscellanea Historiae Pontificiae", 9, 1945: 45–59 ja 102–118.
Friedrich Kempf: Papstum und Kaisertum bei Innocenz III. Roma, 1954.
Friedrich Kempf: Zu den Originalregistern Innocenz' III. "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken", 36, 1956: 86–137.
Friedrich Kempf: Innocenz III. und der deutsche Thronstreit. "Archivum Historiae Pontificiae", 23, 1985: 63–91.
Harald Kocks: Innozenz III. und sein Verhalten im deutschen Thronstreit zwischen Staufer und Welfen. 2010.
Baldassare Labanca: Innocenzo III Ed Il Suo Nuovo Monumento in Rom: Cenni Storici. 2009.
Christian Lackner: Studien zur Verwaltung des Kirchenstaates unter Innocenz III. "Römische Historische Mitteilungen", 29, 1987: 127–214.
Manfred Laufs: Politik und Recht bei Innozenz III. Kaiserprivilegien, Thronstreitregister und Egerer Goldbulle in der Reichs- und Rekuperationspolitik Papst Innozenz’ III. Böhlau, Köln/Wien 1980, ISBN 3-412-02179-2.
Tersilio Leggio: Il privilegio di Innocenzo III del 7 settembre 1198 in favore del Monastero di Farfa. "Benedictina" 42, 1995: 239–250.
Achille Luchaire: Innocent III, la croisade des Albigeois. Paris, 1905.
Achille Luchaire: Innocent III, to papauté et l'empire. Paris, 1906.
Achille Luchaire: Innocent III, la question d'Orient. Paris, 1907.
Achille Luchaire: Innocent III, les royautés vassales du Saint-Siège. Paris 1908.
Achille Luchaire: Innocent III, le concile de Latran et la réforme de l'église. Paris, 1908.
Michele Maccarone: Chiesa e Stato nella dotrina di papa Innocenzo III. "Lateranum", 6, 1940: 118–123.
Michele Maccarrone: Innocenzo III prima del pontificato. "Archivio della Società Romana di Storia Patria", 66, 1943: 59–134.
Michele Maccarone: Studi sull' Innocenzo III. Padova, 1972.
Michele Maccarone: Sacramentalità e indissolubilità del Matrimonio nella dottrina di Innocenzo III. "Lateranum" 44, 1978: 449–514.
Michele Maccarrone: Nuovi studi su Innocenzo III. Roma, 1995.
Werner Maleczek: Ein unbekannter Brief König Leos II. von Armenien an Papst Innocenz III. "Römische Historische Mitteilungen", 13, 1971: 13–25.
Werner Maleczek: Ein Brief des Kardinals Lothar von SS. Sergius und Bacchus (Innocenz III.) an Kaiser Heinrich VI. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters", 32, 1982: 563–576.
Werner Maleczek: Das "Privilegium paupertatis" Innocenz' III. und das Testament der Klara von Assisi. "Collectanea Franciscana", 66, 1995: 5–82.
Werner Maleczek: Die Pieve Casorate im Streit mit der Zisterze Morimondo. Ein Beitrag zur päpstlichen delegierten Gerichtsbarkeit unter Innocenz III. "Mittheilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 105, 1997: 361–392.
Werner Maleczek: Franziskus, Innocenz III., Honorius III. und die Anfänge des Minoritenordens. E. Menestò, "Il papato duecentesco e gli Ordini mendicanti. Atti del XXV Convegno internazionale della Società internazionale di studi francescani". Spoleto 1998: 3–54.
Werner Maleczek: Papst und Kardinalskolleg von 1191 bis 1216: die Kardinäle unter Coelestin III. und Innocenz III. "Pensiero e sperimentazioni istituzionali nella "Societas Christiana" (1046–1250)", ed. Giancarlo Andenna, Vita e Pensiero, 2007.
Brigitte Meduna: Studien zum Formular der päpstlichen Justizbriefe von Alexander III. bis Innocenz III. (1159–1216): die non-obstantibus-Formel. Wien: Österreichische Akademie der Wissenschaften, 1989.
Marco Meschini: Pro negotio crucesignatorum. Innocenzo III e il sostegno della guerra santa. Regards croisés sur la guerre sainte. Toulouse, 2006: 159–185.
Pietro Messa: I sermoni di Innocenzo III nel "Breviarium sancti Francisci". "Archivum Franciscanum Historicum" 95, 2002: 249–265.
Wilhelm Molitor: Die Decretale "Per venerabilem" von Innocenz III. und ihre Stellung im öffentlichen Rechte der Kirche. Münster, 1876.
John Clare Moore: Innocent III's De miseria humanae conditionis: a speculum curiae? "Catholic History Review", 67, 1981: 553–564.
John Clare Moore: Pope Innocent III, Sardinia, and the Papal State. "Speculum", 62, 1987: 81–101.
John Clare Moore: Lotario dei Conti di Segni. (Pope Innocent III) in the 1180s. "Archivum Historiae Pontificiae" 29, 1991: 255–258
John Clare Moore: The Sermons of Pope Innocent III. "Römische Historische Mitteilungen", 36, 1994: 81–142.
John Clare Moore: Pope Innocent III and his World. 1999.
John Clare Moore: Pope Innocent III (1160/61-1216): to root up and to plant. 2003.
Bernard Murchland: Two Views of Man: Pope Innocent III – On the Misery of man / Gianozzo Manetti – On the Dignity of Man. New York, 1966.
Dominik Mönnighoff: Das Rni- Thronstreitregister: Innozenz‘ III. Spezialregister mit bestimmten. 2009.
Torben K. Nielsen: Archbishop Anders Sunesen and Pope Innocent III. Papal privileges and episcopal virtues. "Archbishop Absalon of Lund and his world". Roskilde, 2000: 113–132.
Christin Oelmann: Das Eingreifen des Papstes Innocenz III. In den staufisch-welfischen Thronstreit. 2010.
Valentino Pace: Cultura dell'Europa medievale nella Roma di Innocenzo III: le illustrazioni marginali del Registro Vaticano 4. "Römisches Jahrbuch für Kunstgeschichte" 22 (1985): 45–61.
Edith Pásztor: Studi e problemi relativi ai registri di Innocenzo III, "Annali della Scuola Speciale per Archivisti e Bibliotecari dell’Università di Roma" 2 (1962): 287–304.
Kurt Peball: Zu den kanonistischen Randzeichen im Register Papst Innozenz' III. (Reg. Vat. 4 – 7A), "Römische Historische Mitteilungen" 1(1958): 77–105.
Wilhelm M. Peitz: Die Entstehung des Registrum super negotio imperii und der Anlaß zum Eingreifen Innocenz' III. in den deutschen Thronstreit. "Historisches Jahrbuch" 46, 1926: 354–369.
Wilhelm M. Peitz: Inocencio III. Papa. 1927.
Kenneth Pennington: The Legal Education of Pope Innocent III. "Bulletin of Medieval Canon Law" 4 (1974): 70–77.
Kenneth Pennington: Pope Innocent III's Views on Church and State, A Gloss to Per Venerabilem. Kenneth Pennington & Robert Somerville., "Law, Church, and Society: Essays in Honor of Stephen Kuttner". Philadelphia: University of Pennsylvania Press, 1977. Hbk. ISBN 0812277260.
Massimo Petrocchi: L'ultimo destino perugino di Innocenzo III. "Bollettino della Deputazione di Storia Patria per l'Umbria", 64, 1967: 201–07.
E. Petrucci: Innocenzo III e i comuni dello Stato della Chiesa. "Società e istituzioni dell'Italia comunale. L'esempio di Perugia". Perugia 1988: 91–135.
James Matthew Powell: Innocent III, The Trinitarians, and the Renewal of the Church, 1198–1200. G. Cipollone, "La liberazione dei 'captivi' tra cristianità e islam [...]", Città del Vaticano 2000: 245–54.
James Matthew Powell: The Deeds of Pope Innocent III. Washington, DC.: Catholic University of America Press, 2004.
Fiona Robb: "Who hath chosen the better part?" (Luke 10,42). Pope Innocent III and Joachim of Fiore on the Diverse Forms of Religious Life. J. Loades, "Monastic Studies", II, Bangor 1991: 157–170.
Fiona Robb: Did Innocent III Personally Condemn Joachim of Fiore? "Florensia", 7, 1993: 77–91.
Helmut Roscher: Papst Innocenz III. und die Kreuzzüge. Göttingen, 1969.
Constance M. Rousseau: Innocent III, defender of the innocents and the law. Children and papal policy (1198–1216). "Archivum Historiae Pontificiae" 32, 1994: 31–42.
Constance M. Rousseau: The Sponsal Relationship. Marital Society and Sexuality in the Letters of Pope Innocent III. "Medieval Studies", 56, 1994: 89–109.
Constance M. Rousseau: Kinship Ties, Behavorial Norms, and Family Counseling in the Pontificate of Innocent III. J.T. Rosenthal, "Women, Marriage, and Family in Medieval Christendom. Essays in Memory of M.M. Sheehan". Kalamazoo, 1998: 325–348.
Constance M. Rousseau: "Pater urbis et orbis". Innocent III and his perspectives on fatherhood. "Archivum Historiae Pontificiae" 37, 1999: 25–37.
Arturo A. Ruiz Freites: Il "Commento ai Salmi penitenziali" di Innocenzo III e l'interpretazione biblica alla luce di San Tommaso. "Sacra Doctrina" 53, 2008: 54–114.
Leo Santifaller: Studien und Vorarbeiten zur Edition der Register Papst Innozenz' III., "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 65 (1957): 237–241.
Leo Santifaller: Bericht über die Ausgabe der Register Innocenz' III. "Österreichische Akademie der Wissenschaften, Philosophisch-historische Klasse", 102, 1965: 138–149.
Dario Savoia: Verona e Innocenzo III. "Studi Storici Luigi Simeoni", 35, 1985: 81–140; 36, 1986: 233–287.
Jane E. Sayers: Innocent III: leader of Europe, 1198–1216. 1994.
Klaus Schatz: Papsttum und partikularkirchliche Gewalt bei Innozenz III. (1198–1216). "Archivum Historiae Pontificiae", 8, 1970: 61–111.
Bernhard Schimmelpfennig: 'Mitbestimmung' in der Römischen Kirche unter Innozenz III. S. Chodorow, "Proceedings of the 8th International Congress of Medieval Canon Law". Città del Vaticano 1992: 455–70.
Richard Schwemer: Innocenz III. und die deutsche Kirche während des Thronstreites von 1198–1208. Strasburg, 1882.
Hermann Josef Sieben: Basileios Pediadites und Innozenz III. Griechische versus lateinische Konzilsidee im Kontext des 4. Lateranense. "Annuarium historiae conciliorum" 27./28.1995/96: 249–274.
Olaf Sild: Eestlaste vabaduse järkjärguline kokkuvarisemine keskajal. "Eesti Kirjandus" nr 3/1926.
Damian Joseph Smith: Innocent III and the crown of Aragon: the limits of papal authority. 2004.
Andrea Sommerlechner: Innocenzo III: urbs et orbis: atti del Congresso Internazionale. 2003.
Edelgard von Strube: Innozenz' III. politische Korrespondenz und die religiöse Weltherrschaftsidee der Kurie. 1936.
James Ross Sweeney: Innocent III, Hungary and the Bulgarian Coronation. "Church History", 42, 1973: 320–334.
James Ross Sweeney: Papal-Hungarian Relations During the Pontificate of Innocent III, 1198–1216. Ann Arbor, 1980.
James Ross Sweeney: Innocent III, Canon Law, and Papal Judges Delegate in Hungary. S. Chodorow, "Popes, Teachers, and Canon Law in the Middle Ages. Essays in Honour of Brian Tierney", Ithaca 1989: 26–52.
Georgine Tangl: Das Register Innocenz' III. über die Reichsfrage 1198 – 1209. Leipzig, 1923 (ND New York 1966).
Georgine Tangl: Studien zum Register Innocenz' III., Weimar 1929.
Georgine Tangl: Ein verschollenes Originalregister Innozenz' III., "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 26 (1936): 1–20; 27 (1937): 264–267.
Maria L. Taylor: The Election of Innocent III. D. Wood, "The Church and Sovereignty. Essays in Honour of Michael Wilks". Oxford, 1991: 97–112.
Julien Théry: Innocent III, le rêve de la théocratie. "Le Moyen Âge des hérétiques. Les collections de L’histoire", 26, 2005: 58–61.
Julien Théry: Innocent III et les débuts de la théocratie pontificale. "Mémoire dominicaine", 21 (2007): 33–37.
Brian Tierney: "Tria quippe distinguit iudicia...". A Note on Innocent's III Decretal "Per Venerabilem". "Speculum", 37, 1962: 48–59.
Hélène Tillmann: Zum Regestum super negotio Romani imperii Innocenz' III., "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 23(1931/2): 53–79.
Hélène Tillmann: Zur Frage des Verhältnisses von Kirche und Staat in Lehre und Praxis Innocenz's III. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 9, 1951.
Hélène Tillmann: Pope Innocent III. Röhrscheid, Bonn 1954.
Christian Tischner: Das Pontifikat Innozenz III.- Der Vatikan und Italien an der Wende zum 13. Jahrhunderts. 2007.
Thomas Vane: An answer to a libell written by D. Cosens against the great Generall Councell of Laterane under Pope Innocent III. Paris, 1646.
Alejandro Recio Veganzones: Escena musiva medieval en la fachado de Araceli (Roma) representando a Francisco en el sueño de Innocencio III. "Antonianum" 57, 1982: 259–285.
Wilhelm de Vries: Innozenz III. (1198–1216) und der christliche Osten. "Archivum Historiae Pontificiae", 3, 1965: 87–126.
Helmut G. Walther: Innocenz III. und die Bekämpfung der Ketzer im Kirchenstaat. Ein Beitrag zur Wirkungsgeschichte von "Vergentis in senium". Religiöse Bewegungen im Mittelalter. Köln, 2007: 723–735.
J. A. Watt: The Theory of Papal Monarchy in the Thirteenth Century. London, 1965.
Diana M. Webb: The Pope and the Cities. Anticlericalism and Heresy in Innocent III's Italy. D. Wood, Studies in Church History Subsidia 9: The Church and Sovereignty. Oxford, 1991: 135–52
Felix White: Innocent III: a pastor of souls, as revealed by his letters to the Church in England. 1949.
George L. Williams: Papal Genealogy: The Families And Descendants Of The Popes. 2004.