Julius III, ladinapäraseltIulius III (Giovanni Maria Ciocchi del Monte; ka Gian Maria del Monte, Giovan Maria del Ciocchi või Giammaria Ciocchi del Monte, 10. september 1487 – 23. märts1555), oli paavst aastatel 1550–1555. Ta oli 221. paavst.
1527 oli ta üks pantvangidest, kes saksa palgasõdurite nõudel neile Clemens VII poolt loovutati. Vangipõlvest ja hukkamisest õnnestus tal tänu kardinali Pompeo Colonna otsustavale tegutsemisele pääseda. 1544 osales ta komisjoni koostöös, mis valmistas ette Trento oikumeenilise kirikukogu arengukava.
Julius III valiti paavstiks 7. veebruaril 1550 ja krooniti Peetruse ametisseastumise päeval 22. veebruaril 1550 kardinal Innocenzo Cibo poolt. Ta võttis nime Julius II järgi. Julius III oli paavstina sünnilt esimene roomlane pärast Honorius IV-t.
29. novembrist1549 kuni 7. veebruarini 1550 toimunud konklaav kestis 71 päeva ja oli pikim pärast 1314–1316 toimunud konklaavi, mil valiti Johannes XXII. Konklaavi pikkus oli põhjustatud kardinalide jagunemisest Prantsusmaa, keisri ja Farnesede pooldajateks. Konklaavil oli soosikuks kardinal Reginald Pole. Julius III valiti paavstiks kompromisskandidaadina, kuigi oli teada tema ebasõbralik hoiak keisri poliitika suhtes. Konklaav toimus Vatikanis Cappella Paolina kabelis, kuna Sixtuse kabelis paiknesid põdurate kardinalide eluruumid. Konklaavi viimases voorus osales 49 kardinali.
Tunnustatud kanoonikuna otsustas Julius III jätkata Trento kirikukogu tegevust, mis oli Paulus III surma tõttu katkenud. 14. novembril 1550 avaldatud bullas "Cum ad tollenda" kutsus ta oikumeenilise kirikukogu kokku 1. maiks1551Trentosse, kus selle istungid jätkusid 1552. aastani, mil kirikukogu tegevus katkes poliitiliste probleemide tõttu. Julius III ajal boikoteerisid prantsuse piiskopid oikumeenilise kirikukogu tegevust.
Pole'i saabumisel Inglismaale tekkisid tõsised probleemid preestriteordineerimisega, sest anglikaani kirikus ordineeritud preestrite pühitsused loeti rooma-katoliku kirikus kehtetuteks. Julius III soovil tuli Pole'il delegeerida Norwichi piiskoppi. Hiljem käsitles anglikaani kirikus pühitsetud preestrite probleemi Leo XIII oma bullas "Apostolicae Curae".
Tüli Parma pärast
Julius III poolehoid oikumeenilise kirikukogu üleviimise suhtes Bolognasse oli Saksa-Rooma keisrileKarl V-le vastumeelne. Paavstina Julius III suhted keisriga paranesid, kuid 1552Prantsusmaaga sõlmitud rahu tõttu jäi Julius III hiljem poliitiliselt neutraalseks, kaotades nii keisri kui Prantsusmaa kuningaHenri II poolehoiu.
Julius III lubas võimule saades jätta Paulus III poolt läänistatud Parma hertsogiriigi Ottavio Farnesele ja pidas oma lubadust. Vahepeal oli keisri väimees Ottavio Farnese asunud Henri II liitlaseks ja, välistamaks prantslaste tungimist Itaaliasse, nõudis paavst Parmalt truudusvannet. Seda saamata sõlmis Julius III liidu keisriga ja paavstiväed tungisid Parmasse.
Kui prantslased lõid paavsti ja keisri liitlasjõude ning keiser pidi minema Saksamaal puhkenud rahutusi vaigistama, sõlmis liitlaseta jäänud Julius III 29. aprillil 1552 rahu Prantsusmaaga, milles lubas Parma jätta Farnesedele.
1553 reguleeris Julius III mozaraablaste ja katoliiklaste vahel sõlmitud segaabielusid, kusjuures lapsed pidid järgima isa konfessionaalset kuuluvust.
Inglismaa rekatoliseerimisel kaasnesid probleemid seoses anglikaani kirikus saadud ordinatsioonide kehtivusega, mida katoliku kirikus ei tunnustatud.
Suhtumine juutidesse
Julius III põdes podagrat ja kannatas muude tervisevaevuste käes, mille tõttu ta vajas arstlikku järelevalvet. Tema üks ihuarste oli juut Theodoro di Sacerdotibus, ägedate haigushoogude ajal konsulteeris ta juudi arstide Vitale Alatino de Pomisi ja Amatus Lusitianusega.
12. augustil 1553 avaldatud bullas käskis Julius III põletada talmudi eksemplarid, kuna nendes sisalduv tekst ründavat kristlust. 29. mail1554 avaldas ta bulla "Contra hebraeos retinentes", milles käskis juutidel nelja kuu jooksul loovutada Kristust teotavad raamatud. 31. augustil 1554 avaldas ta bulla "Pastoris aeterni", milles kehtestas juutidele maksu neofüütide ülalpidamise jaoks.
Kardinalina oli Julius III toonud Parmast kaasa noormehe Innocenzo, kelle ta lasi oma vennal lapsendada ja pühitses oma esimesel konsistooriumil kardinaliks. Hiljem lasi ta Innocenzo jaoks ehitada Villa Giulia.
26. juunil 1554 avaldas Julius III dekreedi "Sanctissimus Dominus noster", millega keelas vendadel olla ühel ajal kardinalideks.
Tema vanem vend Baldovino Ciocchi del Monte abiellus Giulia Manciniga. Baldovino sai 1550 Camerinohertsogiks, tema poeg Giambattista Ciocchi del Monte sai Nepi hertsogiks, kindraliks ja Fermo kuberneriks.
Baldovino tütar Cristofora abiellus Castel di Piero krahvi Antonio Simoncelliga. 1553 sai nende poeg Girolamo Simoncelli kardinaliks.
Julius III õde Ludovica abiellus Roberto de' Nobiliga. Nende pojatütar abiellus Sforza Sforzaga, pojapoeg Roberto de' Nobili sai kardinaliks.
Julius III tädi Margherita abiellus Francesco di Guidalottiga. Nende poeg Cristoforo Ciocchi del Monte sai kardinaliks. Teine poeg Pietro sai Iesi piiskopiks.
Kardinalide pühitsemine
Julius III pühitses oma ametiajal 20 kardinali 4 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 prantslast ja 1 ungarlane.
31. augustil 1552 avaldatud bullaga "Dum sollicita" rajas ta jesuiitide juhitava Collegium Germanicumi Roomas, millele ta võimaldas korraliku subsiidiumi.
Angelo Massarelli: De Pontificatu Julii III diarium. Ignaz von Döllinger, "Ungedruckte Berichte und Tagebücher zur Geschichte des Konzils von Trient", I. Nördlingen, 1876: 259–326.
Lino Chiesi: Papa Giulio III e la guerra di Parma e della Mirandola secondo il carteggio di Ippolito Capilupi con Ferrante Gonzaga. Modena, 1892.
Karl Erdmann: Die Wiedereröffnung des Trienter Konzils durch Julius III. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 20, 1928–1929: 238–317.
Jeannine Fohlen: Les manuscrits classiques dans le fonds Vatican latin d'Eugène III (1443) à Jules III (1550). "Humanistica Lovaniensia. Journal of Neo-Latin Studies" 34a, 1985: 1–51.
William V. Hudon: The "Consilium de emendanda ecclesia" and the 1555 reform bull of Pope Julius III: dead letters or building blocks? T. M. Izbicki, C. M. Bellitto, "Reform and Renewal in the Middle Ages and the Renaissance: Studies in Honor of Louis Pascoe, S.J". Leiden, 2000: 240–258.
Hubert Jedin: Analekten zur Reformtätigkeit der Päpste Julius III. und Pauls IV. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" (RQ) 42, 1934: 305–32; RQ 43, 1935: 87–156.
de Lava: L'elezione de Papa Giulio III. "Rivista storica Italiana", 1884: 32.
de Lava: La Guerra di Papa Giulio III contra Ottavio Farnese. "Rivista storica Italiana", 1884: 632.
Thomas F. Mayer, Peter E. Starenko: An unknown diary of Julius III's conclave by Bartolomeo Stella, a servant of Cardinal Pole. "Annuarium Historiae Conciliorum" 24, 1992: 345–375.
Thomas F. Mayer: Il fallimento di una candidatura: il partito della riforma, Reginald Pole e il conclave di Giulio III. "Annali dell'Istituto storico italo-germanico in Trento" 21, 1995: 41–68.
Lucien Miran: Le dernier pape de la Renaissance, Jules III. "Revue des études historiques", 94, 1928: 247–260.
Rafaële Mourgues: La rhétorique antique au service de la diplomatie moderne: Piero Vettori et l'ambassade florentine au pape Jules III (1550). "Journal de la Renaissance" 1, 2000: 121–154.
Alessandro Nova: The artistic patronage of Pope Julius III (1550–1555): profane imagery and buildings for the De Monte family in Rome. New York, London, 1988.
A. Valente: Papa Giulio III, i Farnese e la guerra di Parma. "Nuova Rivista Storica", 26, 1942: 404–419.
Alf Önnerfors: Das Lobgedicht des Olaus Magnus (1490–1557) auf die "Villa suburbana" des Papstes Julius III. "Mittellateinisches Jahrbuch" 38, 2003: 29–39.