PROFILPELAJAR.COM

Gregorius XIV
Sünninimi	Niccolò Sfondrati
Valitsemisaja algus	5. detsember 1590
Valitsemisaja lõpp	16. oktoober 1591
Eelkäija	Urbanus VII
Järeltulija	Innocentius IX
Sünnikuupäev	11. veebruar 1535
Sünnikoht	Somma Lombardo
Surmakuupäev	16. oktoober 1591
Surmakoht	Rooma

Gregorius XIV (Niccolò Sfondrati; 11. veebruar 1535 – 16. oktoober 1591) oli paavst 5. detsembrist 1590 kuni surmani. Ta oli 229. paavst.

Niccolò Sfondrati sündis Somma Lombardos krahv Francesco Sfondrati ja Anna Visconti seitsmelapselises peres vanima lapsena. Temast sai krahv ja ta kandis Vallassina, Pusiano, Bosizio, Suella, Mojana, Garbagnate, Borima, Maggiolino, Masnaga, Tregolo, Pettana, Tabiago, Mandello, Bellano ja Devio signore tiitlit, olles ühtlasi Milano ja Cremona patriits. 1543 suri sünnitusel tema ema, mille järel siirdus isa kiriku teenistusse ja temast sai hiljem kardinal.

Sfondrati õppis Perugia ülikoolis ja Padova ülikoolis. Ta kaitses Pavia ülikoolis doktorikraadi. Sel ajal tutvus ta Carlo Borromeoga ja hiljem kujunes nende sõprus ühiste eesmärkide eest võitlemisel üha tugevamaks.

1551 sai Sfondrati Civate abtiks. 20. juunil 1552 määras Hispaania kuningas Felipe II ta Milano senaatoriks. Hiljem sai temast Siena valitsuse president. 12. märtsil 1560 määrati ta Cremona piiskopiks. Sfondrati osales Trento kirikukogul, kus ta taunis kirikuametite pluralismi ja rõhutas piiskoppide resideerimist nende ametipostil. Ta määrati 17. veebruaril 1562 komisjoni liikmeks, mis valmistas ette keelatud raamatute nimekirja, ja kinnitati 21. juunil 1563 laulatuse põhisätteid määratleva komisjoni liikmeks. Hiljem asus ta oma piiskopkonnas teostama Trentos vastu võetud otsuseid. 12. detsembril 1583 pühitseti ta kardinalpreestriks ja 14. jaanuaril 1585 sai ta Santa Cecilia kardinalpreestriks. Kardinalina toetas ta Filippo Neri tegevust. Ta osales ajavahemikul 1585–1590 3 konklaavil.

1590. aasta teine konklaav

Gregorius XIV valiti paavstiks 5. detsembri pärastlõunal 1590 Vatikani paavstipalees ja krooniti 8. detsembril. Ta valis nime Gregorius XIII järgi.

8. oktoobrist 5. detsembrini 1590 kestnud konklaavil osales 53 kardinali. Konklaavil tekkis 7 fraktsiooni. Kardinalide tegevust häiris Hispaania sekkumine. Saadik hertsog Olivares esitas kardinalidele Felipe II koostatud nimekirja 7 isiku kohta, keda kuningas sooviks paavstina näha, kuid kardinalid ei suutnud leida üksmeelt, keda neist valida. Kuninga soosik oli kardinal Girolamo Simoncelli. Mitme vooru järel oli kardinalide võimalik soosik nii Ippolito Aldobrandini (hilisem paavst Clemens VIII) kui Gabriele Paleotti, kuid siis kaldus nende enamus toetama Sfondratit. "Catholic Encyclopedia" andmeil tulnud kardinal Michele Bonelli vahetult enne viimast valimisvooru Sfondrati kongi ja leidnud ta nuttes palvetamas krutsifiksi ees. Pärast valimisi hüüatanud uus paavst: „Jumal andestagu teile! Mida te olete teinud?“

Välispoliitika ja sisepoliitika

Gregorius XIV välispoliitika oli orienteeritud Hispaania huvidele. Eelkõige toetas ta Hispaania võitlust Prantsusmaaga, kus võimule oli saanud Henri IV. 1. märtsil 1591 kinnitas ta Sixtus V otsuse Henri IV ekskommunitseerimise kohta. Gregorius XIV toetas Katoliiklikku Liigat ja Pariisi igakuiste subsiidiumitega ning saatis Prantsusmaale oma väed.

Tema ajal tabas Roomat katk ja Kirikuriigis valitses suur toidupuudus.

Suhted kiriku institutsioonidega

Gregorius XIV kinnitas 18. veebruaril 1591 Francesco Caracciolo kongregatsiooni ja 21. septembril 1591 tunnustas ta Camille de Lellise rajatud kongregatsiooni. 7. märtsil 1591 tunnustas ta Püha Rochuse vennaskonna privileege.

Ta kohustas piiskoppe resideerima nende piiskopkondades ja määratles 15. märtsil 1591 avaldatud bullas "Circumspecta" nõuded piiskopikandidaatidele. Ta keelas eramajades peetavad missad.

Liturgilised otsused

Gregorius XIV määras 7. veebruaril 1591 ametisse komisjoni, mis revideeriks Sixtus V poolt ametlikuks tõlkeks määratut "Vulgatat" ja kinnitas 21. aprillil ametisse komisjoni, mille eesmärk oli revideerida breviaariumi.

Ta keelas kaputsiinidel läbi viia pihisakramenti. 25. aprillil 1591 karmeliitidele saadetud kirjas tühistas ta Sixtus V sätted.

26. aprillil 1591 sätestas ta ordudesse kuuluvatele kardinalidele õiguse kanda punast birettat, punast galerot ja punast zucchettot. Neid peakatteid oli Innocentius IV 1245 kohustanud kandma teistel kardinalidel. 9. juunil 1591 andis ta isiklikult galerod kardinalidele Michele Bonellile, Girolamo Berneriole ja Gregorio Petrocchinile.

Kristlik eetika ja moraal

Gregorius XIV keelustas 21. märtsil 1591 avaldatud bullaga "Cogit nos" ekskommunitseerimise ähvardusel kõik kihlveod paavsti valimiste, paavsti valitsemisaja pikkuse ja kardinalide pühitsemise üle.

Ta käskis 18. aprillil 1591 vabastada Filipiinidel kõik orjad.

Ta määratles 24. mail 1591 avaldatud bullas "Cum alias" asüüliõiguse.

Ta leevendas bullas "Sedes apostolica" Sixtus V otsust abortide tegemise kohta.

Uus piiskopkond

Gregorius XIV rajas 8. mail 1591 Itaalias Oria piiskopkonna.

Onupojapoliitika

Gregorius XIV vend Paolo Sfondrati abiellus Sigismonda d’Estega. Paolo tütar Anna abiellus Saliceto krahvi Ercole Viscontiga, kelle suguvõsast pärines paavst Gregorius X. Gregorius XIV pühitses Paolo poja Paolo Emilio Sfondrati oma esimesel konsistooriumil kardinaliks ja määras ta kardinal-riigisekretäriks. Paolo teine poeg Ercole Sfondrati abiellus 26. novembril 1590 Lucrezia Cybo Malaspinaga, kelle suguvõsast pärines Innocentius VIII.

Gregorius XIV teine vend Francesco Sfondrati abiellus Bianca Viscontiga, sai 1591 Montafia markiiks ja oli 1590–1591 Sant' Angelo kindluse kastellaan.

Kardinalide pühitsemised

Gregorius XIV pühitses oma ametiajal 5 kardinali 2 konsistooriumil. Esimesel konsistooriumil 19. detsembril 1590 pühitses ta kardinaliks Paolo Emilio Sfondrati. Teisel konsistooriumil 6. märtsil 1591 pühitses ta neli kardinali: Ottavio Acquaviva d’Aragona, Odoardo Farnese, Ottavio Paravicini ja Flaminio Piatti. Ta olevat soovinud pühitseda kardinaliks ka Filippo Nerit, kuid Neri ei soovinud tiitlit saada.

Gregorius XIV kultuuriloos

Gregorius XIV usaldas Pietro Arendiuse soovitusel Kreeka kolleegiumi juhtimise taas jesuiitidele.

Ta nimetas 28. juunil 1591 avaldatud kirjas Alonso Sánchezet Püha Tooli kaitsjaks.

Surm

Gregorius XIV suri 56-aastaselt ööl vastu 16. oktoobrit 1591 Roomas sapikivide tagajärjel tekkinud tüsistustesse, olles valitsenud 10 kuud ja 11 päeva. Ta maeti Vatikani basiilikasse.

Kirjandus

Artemio Enzo Baldini: Tre inediti di Francesco Pucci al cardinal nepote e a Gregorio XIV alla vigilia del suo 'rientro' a Roma. Rinascimento 39, 1999: 157–226.
L. M. Belloni: Il nome di San Carlo Borromeo nell'epistolario del vescovo Sfondrati. "Diocesi di Milano. Terra Ambrosiana", 24, 1983: 354.
D. Bergamaschi: Vita di Gregorio XIV per la prima volta raccolta e narrata. Biblioteca Apostolica Vaticana Vat. lat. 10746, cc. 1–226.
Luigi Castano: Niccolò Sfondrati, vescovo di Cremona, al Concilio di Trento 1561- 63. Torino, 1939.
Luigi Castano: Gregorio XIV, Niccolò Sfondrati 1535–1591. Torino, 1957.
Ivan Cloulas: L'armée pontificale de Grégoire XIV, Innocent IX et Clément VIII pendant la deuxième campagne en France d'Alexandre Farnèse (1591–1592). "Bulletin de la Commission Royale d'Histoire", 126, 1960: 83–102.
Maria Facini: II pontificato di Gregorio XIV. Roma, 1911.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
E. Veronese Caseracciu: Niccolò Sfondrati, papa Gregorio XIV, studente de leggi a Padova (1550–1555). "Quaderni per la Storia dell'Università di Padova", 24, 1991: 83–96.