Filipiini Vabariik on saareriik, mis asub 7641[8]saarest koosneval saarestikultroopikasVaikse ookeani lääneosas umbes 1000 km kaugusel Euraasiamandrist. Tegemist on ühega kahest valdavalt katoliiklikust maast Aasias (teine on Ida-Timor) ning ühe läänelikuma Aasia riigiga. Filipiinide kultuur on ainulaadne Kagu-Aasia ja Lääne kultuuri segu, mida on mõjutanud Filipiine koloniseerinud Hispaania ja USA kultuur.
Esimesed Filipiinide elanikud olid animistid. Kuid juba enne islami jõudmist saarele olid Filipiinidele jõudnud hinduism, mis oli animismiga läbi põimunud, ja budism, mida mitu Filipiini pärismaalaste kuningriiki toetas.
Islam jõudis Filipiinidele 13. sajandil lõunast, Malaisiast ja Indoneesiast, kaupmeeste ja misjonäridega. Kõige põhjapoolsemale, Luzoni saarele jõudis islam 1565. aastal.
Hispaania kolonisaatorid juurutasid katoliiklust. Enamik ranniku- ja tasandikuelanikke pöörduski ristiusku, kuid mäestikuhõimud säilitasid 20. sajandini omad uskumused.
Tänapäeval on filipiinlastest 90% kristlased, sealhulgas 80% katoliiklased. Umbes 5% on moslemeid (sunniite). Eraldatud paikades, näiteks mägedes, järgitakse rahvausundit (animismi ja šamanismi). Kohalikud hiinlased on taoistid, budistid ja hiina rahvausundi pooldajad. Mingil määral leidub ka bahaiste, hinduiste, judaiste ja uskmatuid.
Ajalugu
Väljakaevamised Palawani saarel Tamboni koobastes on näidanud, et Filipiinid olid asustatud juba 40 000 aastat tagasi. Missugusesse rassi nad kuulusid, on teadmata. Ühe teooria järgi jõudsid negriitod, eelmongoloidne rass, Filipiinidele 30 000 aastat tagasi Mandri-Aasiast. Teise teooria järgi jõudsid Filipiinidele 6000 aastat tagasi Hiinast pärit austroneeslased Taiwani kaudu üle Bashi väina põhja poolt. Selle teooria järgi hõivasid need hõimud kogu Filipiinid ning muutusid Polüneesia meresõitjateks, kes edaspidi sõitsid niihästi lõunasse, jõudes tänapäeva Malaisiasse ja Indoneesiasse, kui ka itta, hõivates pikapeale enam-vähem kogu Vaikse ookeani saared.
Enne eurooplaste saabumist puudus ühtne riik, mis oleks ühendanud kogu Filipiini saarestiku. Hulka riigikesi valitsesid datud, radžad ja sultanid. Nad polnud ka usuliselt ühtsed: saartel leidus nii animiste, budiste, hinduiste kui moslemeid.
1521. aastal jõudsid Filipiinidele esimesed eurooplased portugallaseFernao Magalhaesi ümbermaailmareisiga. Ta maabus Samari ja Leyte saarele ning kuulutas need Hispaania valduseks. Koloniseerimine algas siis, kui 1565. aastal jõudis Mexicost sinna hispaania maadeavastaja Miguel López de Legazpi ja moodustas Cebus esimese eurooplaste asunduse. 1571 asutasid nad Hispaania Ida-India keskusena Manila. Kuni 1821. aastani hallati Filipiine Uus-Hispaania asekuningriigi territooriumina, mille keskus asus Mexicos, seejärel kuni 1898. aastani vahetult Hispaaniast. Ühendust peeti Manila galeooniga, mis liikus Acapulco ja Manila vahel üks-kaks korda aastas.
Hispaania võim ei olnud kunagi väga kindel. Koloniaalvõimud pidid sõdima niihästi hollandlaste, portugallaste, inglaste kui Hiina piraatidega. 1762–1764 olid Filipiinid Suurbritannia poolt okupeeritud. Inglased lahkusid, kuid Hispaania pidi avama Filipiinide sadamad välisriikide laevadele. See ergutas tugevalt kaubandust.