PROFILPELAJAR.COM

Clemens III
Sünninimi	Paolo Scolari
Valitsemisaja algus	19. detsember 1187
Valitsemisaja lõpp	27. märts 1191
Eelkäija	Gregorius VIII
Järeltulija	Coelestinus III
Sünnikuupäev	1130 ?
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	27. märts 1191
Surmakoht	Rooma

See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Clemens III (vastupaavst)

Clemens III (Paolo Scolari, ka Paolino Scolari; 1130 ? – 27. märts 1191) oli paavst 1187–1191. Ta oli 174. paavst.

Paolo Scolari sündis Roomas Pigna linnaosas Giovanni Scolari ja tema abikaasa Maria peres.

Vanemad andsid Scolari lapsena Santa Maria Maggiore kiriku kanoonikute hoolde, kes õpetasid teda. Temast sai hiljem alamdiakon, Santa Maria Maggiore kiriku kanoonik ja 3. märtsil 1176 sama kiriku ülempreester.

Aleksander III määras Scolari märtsis 1179 Santi Sergio e Bacco kardinaldiakoniks, hiljem sai temast Santa Pudenziana kardinalpreester ja detsembris 1180 või jaanuaris 1181 Praeneste kardinalpiiskop.

Kardinal Scolari osales 4 paavsti valimistel 1181–1187.

Ta oli välimuselt lühikest kasvu.

1187. aasta teised valimised

Clemens III valiti paavstiks 19. detsembril 1187 Pisas ja pühitseti ametisse 7. jaanuaril 1188 kardinal Giaginto Bobo (hilisem paavst Coelestinus III) poolt.

17. detsembrist 19. detsembrini 1187 toimunud valimistel osales Salvador Miranda andmetel 21 või 22 kardinali, kes esmalt soovisid paavstiks valida kardinal Thibault', kuid too loobus. Valimistel viibis Rooma konsul Leone de Monumento, kuid Clemens ise ei osalenud viimasel päeval haiguse tõttu valimistel.

Clemens III oli esimene Roomast pärit paavst pärast Anastasius IV-t.

Kolmas ristisõda

Pikemalt artiklis Kolmas ristisõda

Clemens III saatis legaadid Euroopa riikidesse, et värvata Kolmandasse ristisõtta ristisõdijaid.

Suhted Saksamaaga

Paavst sõlmis 3. aprillil 1189 Saksa-Rooma keisriga Strasbourgi rahulepingu, mille alusel taastas Saksa-Rooma troonipärija Heinrich paavstile varem okupeeritud valdused, kuid paavst lubas Heinrichile anda keisri tiitli ja tunnustas Trieri peapiiskopi määramisel uute valimiste korraldamist.

Suhted Itaalia riikidega

Sitsiilia kuningas Guglielmo II suri 18. novembril 1189. Kuna tal poegi polnud, oli tema otseseks pärijaks vanatädi, Saksa-Rooma troonipärija Heinrichi abikaasa Konstanze. Sitsiilia aadlikud valisid uueks kuningaks Ruggero II (Roger II) vanima poja abieluvälisest suhtest sündinud poja Lecce krahvi Tancredi, keda toetas ka paavst. Heinrich tungis seepeale 1191 Itaaliasse, et kaitsta oma abikaasa huve Sitsiilia troonipäriluses.

Clemens III püüdis saavutada rahu Pisa ja Genova vahel.

Suhted Kiievi-Venega

Clemens III kutsus Kiievi-Vene suurvürsti Vsevolod III ja Kiievi metropoliiti osalema ristisõjas.

Suhted Šotimaaga

Clemens III määras 13. märtsil 1188 šoti kiriku Yorki peapiiskopi jurisdiktsiooni alt Rooma jurisdiktsiooni alla.

Ta lahendas St. Andrewsi piiskopi määramise pärast puhkenud vaidluse.

Clemens III ja Liivimaa ^[1]

Clemens III teatas 25. septembril 1188 Bremeni peapiiskopile Hartwig II-le, et määrab Bremeni peapiiskopkonna jurisdiktsiooni alla Lübecki, Schwerini, Ratzeburgi ja Ikšķile (Ixcolanensen) piiskopkonnad. Ta kinnitas 1. oktoobril 1188 Ikšķile piiskopiks (Ixscolanensem Episcopatum) preester Meinhardi (Meynardi sacerdotis).

Paavst lubas 1190 Meinhardil kasutada paganatest liivlastelt saadud toiduvarusid.

Sisepoliitika

Clemens III oli esimene paavst pärast Lucius III-st, kes saabus Rooma. Ta saabus linna veebruaris 1188 konsul Leone de Monumento relvastatud eskordi saatel.

Paavst sõlmis 31. mail 1188 Rooma linna kodanikega rahulepingu, mille alusel tunnustas Rooma paavsti oma suveräänina, tagas paavstile senised sissetulekud ja taastas talle müntimisõiguse.

Kuuria

Clemens III määras kuuria varahoidjaks Cencio Savelli (hilisem paavst Honorius III).

Liturgilised otsused

Clemens III lubas Pécsi piiskopil kanda palliumit.

Plasencia piiskopkonna rajamine

Clemens III rajas 1189 Plasencia piiskopkonna.

Munklus ja rüütliordud

Clemens III tunnustas 6. veebruaril 1191 Saksa ordut.

Ta tunnustas 1187 Fiore Giacomo tegevust ja Vézelay kloostri munkade tegevust.

Kanoniseerimised

Clemens III kanoniseeris 4 isikut:

Onupojapoliitika

Clemens III määras kardinaliks oma sugulase Lotario dei Segni (hilisem paavst Innocentius III).

Uued kardinalid

Clemens III määras 30 uut kardinali. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Innocentius III.

Alessandro Santi Silvestro e Martino ai Monti kardinalpreester
Alessio ( Santa Susanna kardinalpreester)
Egidio di Anagnia
Giovanni Barrata
Bernardo, Santa Maria Nuova kardinaldiakon
Gregorio Carelli
Giordano di Ceccano
Cencio, kardinaldiakon
Gregorio, Sant' Angelo in Pescheria kardinaldiakon
Gregorio Crescenzi
Giovanni Felici
Pietro Gallozia
Giovanni, San Clemente kardinalpreester
Giovanni Santi Sergio e Bacco kardinaldiakon
Gérard Mainard
Giovanni Malabranca
Niccolò, kardinaldiakon
Niccolò, kardinaldiakon
Guido de Papa
Guy Paré
Pietro (San Clemente kardinalpreester)
Pietro, San Lorenzo in Damaso kardinalpreester
Pietro, San Pietro in Vincoli kardinalpreester
Rinaldo, Santi Marcellino e Pietro kardinalpreester
Romano, kardinaldiakon
Rufino, Santa Prassede kardinalpreester
Giovanni di Salerno
Gregorio de San Apostolo
Lotario dei Segni (Innocentius III)
Ugo, Santi Silvestro e Martino ai Monti kardinalpreester

Clemens III kultuuriloos

Clemens III andis 1189 bulla Bologna ülikoolile.

Alain de l'Isle pühendas paavstile oma teose "Ars Fidei Catholicæ".

Surm

Clemens III suri Salvador Miranda andmetel 27. märtsil 1191 Roomas Lateraani palees. Tema surmakuupäevaks on pakutud ka 25. märtsi või ajavahemikku 20. märtsist 10. aprillini. Ta maeti Lateraani basiilikasse.

Viited

↑ Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Kirjandus

Iben Fonnesberg-Schmidt: The Popes and the Baltic Crusades 1147–1254. Leiden, Boston, Brill, 2007.
Ina Friedlaender: Die päpstlichen Legaten in Deutschland und Italien am Ende des XII. Jahrhunderts (1181–1198). Berlin 1928.
Johannes Geyer: Papst Klemens III., 1187–1191. Bonn, 1914.
Hubert Houben: Philipp von Heinsberg, Heinrich VI. und Montecassino. Mit einem Exkurs zum Todesdatum Papst Clemens' III. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 68, 1988: 52–73.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Ferndinand Kersting: Das Verhältnis Papst Clemens' III (1187–91) zu den Klöstern. Greifswald, 1918.
Jacques-Paul Migne: Clementis III pontificis Romani epistolae et privilegia. 1979.
Jürgen Petersohn: Der Vertrag des Römischen Senats mit Papst Clemens III. (1188) und das Pactum Friedrich Barbarossas mit den Römern (1167). "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 82, 1974: 289–337.
Volkert Pfaff: Papst Clemens III. (1187–1191). Mit einer Liste der Kardinalsunterschriften. "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 66, 1980: 261–316.
Otto Vehse: Das Privileg Clemens' III. für San Niccolò am Tordino. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 20 (1928/1929): 318–333.
Karl Wenck: Die römischen Päpste zwischen Alexander III. und Innocenz III. und der Designationsversuch Weihnachten 1197. Albert Brackmann, "Papsttum und Kaisertum. Forschungen zur politischen Geschichte und Geisteskultur des Mittelalters. Paul Kehr zum 65. Geburtstag". München, 1926: 415–474.