PROFILPELAJAR.COM

Gregorius XII
Sünninimi	Angelo Correr
Valitsemisaja algus	30. november 1406
Valitsemisaja lõpp	4. juuli 1415
Eelkäija	Innocentius VII
Järeltulija	Martinus V
Sünnikuupäev	1325 ?
Sünnikoht	Veneetsia
Surmakuupäev	18. oktoober 1417
Surmakoht	Recanati

Gregorius XII (Angelo Correr; ka Angelo Coraria, Angelo Corrario või Angelo Corraro, 1325 ? – 18. oktoober 1417) oli paavst 1406–1415. Ta oli 205. paavst. Ta oli neljas ja viimane paavst suure skisma ajal.

Angelo Correr sündis Veneetsias 1325. aastal või 1335. aasta paiku aadlik Niccolò di Pietro Correri ja tema naise Polissena peres. Correr õppis teoloogiat ja sai magistrikraadi.

Ametid

Veneetsia katedraali kanoonik
23. märts 1377 – 1390 Veneetsia Corone kiriku dekaan
Bologna ülikooli teoloogiaprofessor
Oktoober 1380 – 21. november 1390 Castello piiskop
21. veebruar 1387 legaat ja maksukoguja Istrias ja Dalmaatsias
Negreponte piiskop
1. detsember 1390 – 23. oktoober 1409 Konstantinoopoli titulaarpatriarh
20. aprill 1395 – 1413 Koroni (Coron) administraator
1399 legaat Napolis
4. aprill 1405 Ancona kuberner
12. juuni 1405 – 30. november 1406 San Marco kardinalpreester

1406. aasta konklaav

Gregorius XII valiti paavstiks 30. novembril 1406 Roomas ja krooniti 19. detsembril kardinal Rinaldo Brancaccio poolt. Ta oli paavstiks saades vanim isik pärast Gregorius IX-t.

18.–30. novembrini 1406 toimunud konklaavil osales 14 kardinali, kes andsid vande, et teevad valituks osutumise korral kõik selleks, et skismat likvideerida. Samuti lubas neist igaüks, et ei määra ametisse uusi kardinale ja alustab vastupaavstiga 3 kuu jooksul läbirääkimisi, et lõpetada skismat.

1406 konklaavil osalenud kardinalid

Suur skisma

Pikemalt artiklis Suur skisma

Gregorius XII kuulutas paavstiks saades oma valmisolekut skisma likvideerimiseks. Ta saatis delegatsiooni vastupaavst Benedictus XIII juurde, kellega lepiti kokku, et Gregorius XII ja Benedictus XIII kohtuvad Savonas hiljemalt 1. novembril 1407. Gregorius XII siirdus 1407 Riminisse, kuid hakkas kahtlema Savonasse minekus, sest vastupaavst keeldus andmast lubadust oma tagasiastumiseks, mistõttu plaanitud kohtumine ei leidnud aset. Paavst siirdus Luccasse, kus pidas 4. mail 1408 kardinalidega nõu tekkinud olukorra üle, keelates kardinalidel linnast ilma tema loata lahkuda.

Paavsti nõudest hoolimata siirdusid Savona kohtumise läbikukkumise järel mitmed kardinalid Pisasse, kus nad pidasid kirikukogu. Paavst kutsuti Pisasse, kuid ta keeldus sinna minemast, kuna see kirikukogu polnud tema poolt ametlikult kokku kutsutud ja selle volitused olid seega ametlikult kehtetud. Pisas süüdistati nii Gregoriust kui Benedictust mitmes punktis, mille peale Gregorius XII taunis oma tagasiastumise kohta tehtud ettepanekuid kui ketserlikke. Teda toetasid Pisas Saksa kuninga Ruprechti saadikud ja Carlo Malatesta. 5. juunil 1409 tagandati Pisa kirikukogu otsusega ametist nii Gregorius XII kui Benedictus XIII, kui „skismaatikud, ketserid ja vandemurdjad,” ning 26. juunil valiti paavstiks Aleksander V.

Gregorius XII toetajateks jäid Napoli, Saksamaa, Ungari ja Baieri. Gregorius XII avas 6. juulil 1409 oma kirikukogu Cividale del Friulis, kus ta ekskommunitseeris nii Aleksander V kui Benedictus XIII. 6. septembril 1409 lahkus ta Cividale del Friulist Gaetasse, kust ta 31. oktoobril 1411 pagendati.

Kui Konstanzi oikumeenilisel kirikukogul arutleti taas skisma lõpetamist, alustati Gregorius XII-ga läbirääkimisi. Paavst ei tunnustanud kirikukogu, kuna see polnud tema poolt kokku kutsutud. Kirikukogule juriidilise staatuse saamiseks veendi paavsti andma vastavat luba ja seejärel veendi teda tagasi astuma. Kardinal Giovanni Domenici luges 4. juulil 1415 kardinalidele ette Gregorius XII loa oikumeenilise kirikukogu tegevuse kohta ning seejärel teatas Carlo Malatesta paavsti tagasiastumisest.

Suhted kiriku institutsioonidega

Gregorius XII andis olivetaanide käsutusse 1408 Padova Santa Giustina kloostri.

Teoloogilised vaidlused

Gregorius XII saatis seoses John Wycliffe’i vaadete levimisega Tšehhis 1408 kirja Praha peapiiskopile.

Uued piiskopkonnad

28. august 1412 – Lvivi peapiiskopkond
13. jaanuar 1413 – Nardò piiskopkond Itaalias

Gregorius XII kultuuriloos

Gregorius XII kinnitas 1408 Siena ülikooli privileegid.

Onupojapoliitika

Gregorius XII määras oma venna Filippo Correri poja Antonio Correri kardinaliks.

Gregorius XII õde Beriola abiellus Angelo Condulmeriga. Nende poeg Gabriele Condulmer sai kardinaliks.

Gregorius XII õde Caterina abiellus Bartolomeo Barbarigoga. Nende poeg Angelo Barbarigo sai kardinaliks.

Uued kardinalid

Gregorius XII pühitses 14 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Eugenius IV. Lisaks itaallastele said kardinalideks 1 inglane ja 1 poolakas.

konsistoorium 9. mail 1408
1. Antonio Correr
2. Gabriele Condulmer (Eugenius IV)
3. Giovanni Dominici
4. Giacopo del Torso
konsistoorium 19. septembril 1408
1. Angelo Barbarigo
2. Bandello Bandelli
3. Ludovico Bonito
4. Angelo Cino
5. Matthäus von Kraków
6. Luca Manzoli
7. Pietro Morosini
8. Ottaviano Ottaviani
9. Philip Repington
10. Vicente de Ribas

Tagasiastumine ja surm

Gregorius XII astus 4. juulil 1415 ametist tagasi. Hiljem on ametist tagasi astunud Benedictus XVI. Gregorius määrati seejärel Porto e Santa Rufina kardinalpiiskopiks ja legaadiks Anconas. Temast oleks uue paavsti valimise järel saanud katoliku kirikus paavsti järel tähtsuselt teine isik, kuid ta ei tohtinud osaleda konklaavil.

Gregorius XII suri 18. oktoobril 1417 Recanatis ja ta maeti Recanati katedraali.

Allikad

Liber pontificalis.
Micheline Soenen. Lettres de Grégoire XII (1406–1415). Bruxelles-Roma, 1976.
Aloysius Ludovicus Taŭtu. Acta Gregorii P.P. XII (1406–1415). Roma, 1970.
Gregorius XII dokumendid.

Kirjandus

Hermann Diener. Kanzleiregister der Päpste Bonifaz IX., Innocenz VII., Gregor XII., Alexander V. und Johannes XXIII. (1389–1415). Verluste und Bestand. "Römische Kurie. Kirchliche Finanzen. Vatikanisches Archiv. Studien zu Ehren von Hermann Hoberg". Roma, 1979: 107–133.
Konrad Eubel. Die "provisiones praelatorum" durch Gregor XII. nach Mitte Mai 1408. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und für Kirchengeschichte", 10, 1896: 99–131.
Heinrich Finke. Papst Gregor XII. und Konig Sigismund im Jahre 1414. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und für Kirchengeschichte" I, 1887: 354–371.
Franco Foschi. Recanati alla fine del Grande Scisma: Gregorio XII e Carlo Malatesti. "Atti e memorie (Marche)" 92 (1987): 173–255.
Dieter Girgensohn. Kardinal Antonio Caetani und Gregor XII. in den Jahren 1406–1408: vom Papstmacher zum Papstgegner. "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken" 64, 1984: 116–226.
Dieter Girgensohn. Venezia e il primo veneziano sulla cattedra di S. Pietro: Gregorio XII (Angelo Correr). 1406–1415. Venezia, 1985.
Dieter Girgensohn. Reste von Rubrizellen aus einem verlorenen Register Gregors XII. Ein Beitrag zur Kenntnis der römischen Obödienz im Jahre 1412. K. Borchardt, Enno Bünz, "Forschungen zur Reichs-, Papst- und Landesgeschichte. Peter Herde zum 65. Geburtstag von Freunden, Schülern und Kollegen dargebracht". II Stuttgart, 1998: 723–743.
Germano Gualdo. "Litterae ante coronationem" agli inizi del '400. 1. Innocenzo VII e Gregorio XII. "Atti. Istituto Veneto di Scienze, Lettere ed Arti, Classe di Scienze Morali, Lettere ed Arti" 140, 1982: 289–306.
Germano Gualdo. Un piccolo enigma diplomatico-curiale "A. de Florentia scriptor apostolicus" di papa Gregorio XII (1406–1415). "Scritti Luigi Pesce" 2001: 151–174.
J. N. D. Kelly. The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Alessandro Lisini. Papa Gregorio XII e i Senesi. "La Rassegna Nazionale", 18, 1896: 97–117, 280–321.
Angelo Mercati. La biblioteca privata e gli arredi di cappella de Gregorio XII. "Miscellanea Francesco Ehrle. Scritti di storia e paleografia", V. Roma, 1924.
Angelo Mercati. Una fonte poco nota per la storia di Gregorio XII. "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 50, 1927: 231–238.
Livarius Oliger. Il clero della basilica romana di S. Clemente (Con due bolle inedite d'Innocenzo IV e di Gregorio XII). "Antonianum" 15, 1940: 309–322.
Jürgen Petersohn. Papst Gregors XII. Die Flucht aus Cividale (1409) und die Sicherstellung des päpstlichen Paramentenschatzes. "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und für Kirchengeschichte" 58, 1963: 51–70.
Edoardo Piva. Venezia e lo scisma durante il pontificato di Gregorio XII (1406–1409). Contributi dall'Archivio di Stato di Venezia. "Nuovo Archivio Veneto" 13, 1897: 135–58.
Karl Quandt. Papst Gregor XII. 1921.
F. Raffaelli. Il monumento di papa Gregorio XII e i suoi donativi alla cattedrale basilica di Recanati. Fermo, 1877.
Emilio Re. Il tesoro di Gregorio XII e la sua divisione. "Atti e memorie (Marche)" 1, 1916: 11–66.
Heinrich Volbert Sauerland. Gregor XII. von seiner Wahl bis zum Vertrage von Marseille. "Historische Zeitschrift" 34, 1875: 74–120.
Heinrich Volbert Sauerland. Kardinal Johann Dominici und Papst Gregor XII. "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 15, 1895: 387–417.
Gustav Sommerfeldt. Eine Invektive aus der Zeit des Pisaner Konzils: Bartholomäus de Monticulo gegen Papst Gregor XII. (1.11. 1408). "Zeitschrift für Kirchengeschichte" 28, 1907: 188–198.
Luigi Zanutto. Itinerario del pontefice Gregorio XII da Roma (9 agosto 1407) a Cividale del Friuli (26 maggio 1409). Udine, 1901.
Camille Tihon. Les expectatives in forma pauperum de Grégoire XII (1er janvier 1407). "Bulletin de l'Institut historique Belge de Rome" 6, 1926: 71–102.
Giorgio Tori. Nicolao degli Onesti, Vicario di Paolo Guinigi, e la visita a Montecarlo di Gregorio XII (26 gennaio 1408). "Archivio storico italiano" 128, 1970: 475–489.