PROFILPELAJAR.COM

Clemens XIV
Sünninimi	Giovanni Vincenzo Antonio Ganganelli
Valitsemisaja algus	19. mai 1769
Valitsemisaja lõpp	22. september 1774
Eelkäija	Clemens XIII
Järeltulija	Pius VI
Sünnikuupäev	31. oktoober 1705
Sünnikoht	Sant'Arcangelo
Surmakuupäev	22. september 1774
Surmakoht	Rooma

Clemens XIV (Giovanni Vincenzo Antonio Ganganelli, mungana Lorenzo Ganganelli; 31. oktoober 1705 – 22. september 1774) oli paavst aastatel 1769–1774. Ta oli 249. paavst.

Giovanni Vincenzo Antonio Ganganelli sündis Rimini lähedal Sant'Arcangelos küladoktori Lorenzo Ganganelli ja Angela Serafina Maria Mazza neljalapselise pere vanima lapsena ning ristiti 2. novembril Sant'Agata kirikus. Enne teda pärines paavstidest viimati lihtrahva seast Innocentius IX, järgmine lihtrahva seast pärinev paavst oli Pius X.

Ganganelli õppis jesuiitide seminaris Riminis ja piaristide juures Urbinos. Tundes 17-aastaselt kutsumust asuda kiriku teenistusse, liitus ta 15. mail 1723 frantsiskaani konventuaalidega Mondainos ja võttis 18. mail 1724 isa auks munganimeks Lorenzo. 1731 sai ta teoloogiadoktoriks ja tegutses hiljem frantsisklaste seminarides õppejõuna. Ganganelli sai hästi läbi jesuiitidega ja 1743 pühendas ta Ignatius Loyolale oma uurimistöö "Diatriba theologica". 1748 saatis ta kirja tolle aja ühele tunnustatumale õpetlasele Luigi Antonio Muratorile. 1753 ja 1756 keeldus ta vastu võtmast frantsisklaste ordukindrali ametit. Kardinalina vähenes Ganganelli poolehoid jesuiitidesse mõnevõrra ja ta distantseerus Clemens XIII Bourbonide-vaenulikust poliitikast. Ta eelistas töötada üksinda ega lasknud hiljem paavstina end kardinalidel mõjutada.

Ametid

1740 Roomas San Bonifacio seminari rektor
1741 frantsiskaani konventuaalide generaaldefiniitor
1746 Rooma inkvisitsiooni konsultant
24. september 1759 – 19. mai 1769 kardinalpreester
19. november 1759 – 29. märts 1762 San Lorenzo in Panisperna kardinalpreester
29. märts 1762 – 19. mai 1769 Santi Dodici Apostoli kardinalpreester

1769. aasta konklaav

Clemens XIV valiti paavstiks 19. mail 1769 kella 16:30 paiku Vatikani paavstipalees, pühitseti 28. mail kardinal Federico Marcello Lante poolt piiskopiks ja krooniti 4. juunil paavstiks kardinal Alessandro Albani poolt. Ta võttis nime oma eelkäija Clemens XIII järgi. Clemens XIV on jäänud viimaseks paavstiks valitud frantsisklaseks.

15. veebruarist 19. maini 1769 toimunud konklaavil osales 57 kardinali. See oli ajaloos suurriikide poolt enim mõjutatud konklaav. Prantsusmaa, Hispaania, Portugali, Napoli ja Parma valitsejad lootsid, et kardinalid valivad paavsti, kes saadaks laiali jesuiidid. Prantsusmaa suursaadik Roomas markii Henri Joseph Bouchard d'Esparbès de Lussan d'Aubeterre ja Hispaania suursaadik Tomás Azpuru sekkusid konklaavi tegevusse, samuti mõjutasid kardinalide otsuse langetamist kardinalid François-Joachim-Pierre de Bernis ja Andrea Orsini. Nende vastu olid Zelanti rühmituse kardinalid, kes taunisid kardinalide mõjutamist. Bernis ei soostunud siiski Prantsusmaa ministri hertsog César Gabriel de Choiseuli nõudmistega töötada välja jesuiitide laialisaatmist nõudev dokument, millele vastvalitud paavst kohe alla kirjutaks. Konklaavi külastasid märtsis mitteametlikult kahe nädala jooksul Saksa-Rooma keiser Joseph II ja tema vend Toscana suurhertsog Leopoldo I (hilisem Saksa-Rooma keiser Leopold II). Segadust külvas ka ühe prohveti sõnum, kes kuulutas, et paavstiks pidi saama isik, kes asub konklaavi ajal kambris nr 17 (kardinal Carlo Vittorio Amedeo della Lanze). Ajaloolaste seas puudub üksmeel selles osas, kas kardinal Ganganellile esitati konklaavil nõue jesuiitide laialisaatmiseks või mitte.

Viimastes voorudes oli peafavoriit kardinal Marcantonio Colonna. Ganganelli tõusis tema järel teiseks 14. mail peetud voorus, järgmistes voorudes oli ta esikolmikus ja 18. mail sai juba enim hääli. Viimases voorus sai ta teiste kardinalide toetuse, tema hääl läks kardinal Carlo Rezzonicole.

Välispoliitilised suhted

Suhted Portugaliga

Clemens XIV taastas Portugaliga katkenud diplomaatilised suhted ja nimetas kardinaliks markii Pombali venna. Ta kinnitas Portugali piiskoppideks Pombali määratud isikud.

Suhted Prantsusmaaga

Pärast jesuiitide laialisaatmist andis Prantsusmaa okupeeritud Avignoni ja Venaissini alad paavsti kontrolli alla.

Prantsusmaal tegutses kuninga poolt ametisse määratud komisjon, mille ülesandeks oli sekulariseerida ordusid, kuid paavst oli vastu sellise komisjoni tegevusele.

1768 andis Genova Korsika saare Prantsusmaale, mis halvendas Prantsusmaa suhteid paavstiga, kuna Kirikuriigil oli Korsikale territoriaalseid pretensioone.

Suhted Saksamaa ja Austriaga

Clemens XIV ajal ehitati Berliinis katoliku kirik.

Keisrinna Maria Theresia keeldus paavsti nõudmistele vaatamata takistamast Febroniuse teose müüki.

1770 reorganiseeriti ruteenia katoliku kirik.

Suhted Hispaania ja Napoliga

Suurel neljapäeval 1770 jättis Clemens XIV lugemata Bourbone tauniva bulla "In Cœna Domini".

Pärast jesuiitide laialisaatmist andis Napoli paavstile tagasi Benevento ja Pontecorvo alad.

Suhted Inglismaaga

Clemens XIV võõrustas 1772–1774 mitmeid Briti õukonna liikmeid, sealhulgas Inglismaa kuninga George III vendi Gloucesteri hertsogit ja Cumberlandi hertsogit ning vähendas Stuartitele antavat toetust. Ta saatis Inglismaale nuntsiuse.

Suhted Poolaga

Clemens XIV ei suutnud takistada Poola esimest jagamist 1772.

Jesuiitide tegevuse keelustamine

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan	Carlo Alberto Guidoboni Cavalchini, Fabrizio Serbelloni
Riigisekretär	Lazzaro Opizio Pallavicino
Camerlengo	Carlo Rezzonico
Rooma kardinalvikaar	Marcantonio Colonna

Clemens XIV sai paavstiks ajal, mil enamik katoliiklikke valitsejaid Euroopas soovis Jeesuse Seltsi tegevuse keelustada. Paavst polnud jesuiitide laialisaatmisest huvitatud ja jäi esialgu äraootavale seisukohale. Hispaania suursaadik ja Prantsusmaa suursaadikuks määratud kardinal François-Joachim-Pierre de Bernis esitasid 22. juulil 1769 paavstile oma valitsejate nõudmised, mistõttu paavst saatis 1. oktoobril 1769 Prantsusmaa kuningale ja 30. novembril Hispaania kuningale lubaduse tegeleda vastava küsimusega. Clemens XIV lootis esmalt radikaalsete reformidega rahustada valitsejate nõudmisi, keelates jesuiitidel vastu võtta noviitse ja volitas jesuiitide Frascati seminari kuuluma kohaliku piiskopi alluvusse. Seejärel määrati paljud jesuiitide seminarid Itaalias piiskoppide alluvusse.

1772 ähvardas Hispaania uus suursaadik José Moñino y Redondo paavsti Hispaania koguduste eraldumisega Rooma alluvusest, kuid lubas jesuiitide laialisaatmise korral Avignoni ja Benevento tagastamist.

1773 liikusid kuuldused, et Prantsusmaa ja Hispaania kavandavad ühist sissetungi Kirikuriiki. Kuna Austria ertshertsoginna Maria Theresia lubas jääda neutraalseks, kadus paavstil poliitiline seljatagune ning Roomas asuva Hispaania saatkonna abiga töötati välja bulla, millele Clemens XIV kirjutas 8. juunil alla. 21. juulil (või 16. augustil) 1773 avaldati bulla 'Dominus ac Redemptor', millega saadeti jesuiidid laiali. Nad kutsuti taas kokku Pius VII poolt 1814.

Ametlik põhjus jesuiitide laialisaatmiseks oli rahu taastamine kirikus. Clemens XIV otsust peeti omal ajal valgustusajastu võiduks, kuid kirikuloolane J. N. D. Kelly on pidanud seda otsust paavstluse poliitiliseks madalseisuks uusajal. Samas on oletatud, et 29. juunil 1774 võis paavst koostada salajase kirja, milles ta tunnistas oma varasema otsuse kehtetuks. Kui 21. juunil 1773 olid Roomas jesuiitidele kuuluva Gesù kiriku kellad kutsunud usklikke noveenile, olevat paavst sarkastiliselt märkinud, et need kellad helisevad surnute jaoks, mitte pühakutele.

Reformid Kirikuriigis

Clemens XIV kavatses reformida Kirikuriigi rahandust, arendada tööstust ja põllumajandust, kuid tema reformid kukkusid läbi. Ta avaldas maksude kuritarvitamisest hoidumiseks entsüklika "Decet quam".

Suhted kiriku institutsioonidega

Clemens XIV tunnustas Hispaanias moodustatud Neitsi Maarja Pärispatuta saamise rüütliordut.

Ta tunnustas 16. novembril 1769 avaldatud bullas "Supremi apostolatus" Risti Pauluse rajatud passioniste.

1770 reorganiseeriti ruteenia katoliku kirik.

1770 tunnustas ta baladiitide ordut.

1772 ühines roomakatoliku kirikuga nestoriaani patriarh Mar Simeon.

Liturgilised otsused

Clemens XIV sätestas 16 suure kirikupüha pidamise.

Ta tühistas 1773 Olomouci kapiitli õiguse valida piiskopi, kuid need volitused taastas Pius VI.

Ta määratles 1773 ristitee indulgentsid ka neile, kes ei saa mingil põhjusel ristitee palveid lugeda, näiteks haiguse või võõrsil viibimise tõttu.

Clemens XIV kuulutas 1775. aasta juubeliaastaks, mida ta selgitas entsüklikates "Inscrutabili Divinae", "Cum summi" ja "Saluti nostrae".

Entsüklikad

"Decet quam" 21. september 1769 (rahu, head suhted suurriikidega, maksud)
"Cum summi" 12. detsember 1769 (juubeliaasta)
"Inscrutabili Divinae" 12. detsember 1769 (juubeliaasta)
"Saluti nostrae" 30. aprill 1774 (juubeliaasta)

Uued piiskopkonnad

5. märts 1770 Portugalis Bragança piiskopkond
10. juuli 1770 Portugalis Beja piiskopkond
1771 Ungaris Munkácsi piiskopkond
7. juuni 1771 Portugalis Castelo Branco piiskopkond
19. september 1771 Ukrainas Mukatševo eparhia
1. juuni 1772 Itaalias Biella piiskopkond
15. juunil 1772 ühendas Itaalias Chiusi ja Pienza piiskopkonnad
3. august 1772 Itaalias Susa piiskopkond
9. juulil 1773 ühendas Horvaatias Bosnia piiskopkonna Sirmio piiskopkonnaga.
12. aprill 1774 Portugalis Aveiro piiskopkond

Beatifikatsioonid

Clemens XIV kuulutas õndsaks 5 isikut:

Franciscus Caracciolo 4. juuni 1769 (samal päeval krooniti Clemens XIV)
Agostino Novello 26. juuli 1770
Gregorio Barbarigo 6. juuli 1771
Giovanna Scopelli 24. august 1771
Tommaso Bellacci 24. august 1771

Ta peatas María de Ágreda beatifikatsiooniprotsessi.

Kardinalide pühitsemised

Clemens XIV pühitses 16 kardinali 11 konsistooriumil. 26. aprillil 1773 nimetas ta veel 11 kardinali in pectore, kuid nende isikuid pole kunagi avalikustatud. Lisaks itaallastele said kardinalideks 1 portugallane, 1 prantslane ja 1 sakslane. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Pius VI.

29. jaanuaril 1770 avalikustati, et 18. detsembril 1769 oli kardinaliks saanud ka markii Pombali vend Paulo de Carvalho de Mendoça, kuid ta oli avalikustamise ajaks surnud.

konsistoorium 29. jaanuar 1770
1. Mario Marefoschi Compagnoni in pectore
konsistoorium 6. august 1770
1. João Cosme da Cunha
konsistoorium 10. september 1770
1. Scipione Borghese
2. Giovanni Battista Rezzonico
konsistoorium 12. detsember 1770
1. Pasquale Acquaviva d'Aragona in pectore
2. Antonio Casali in pectore
konsistoorium 17. juuni 1771
1. Bernardino Giraud in pectore
2. Antonio Eugenio Visconti in pectore
konsistoorium 23. september 1771
1. Innocenzo Conti in pectore
konsistoorium 16. detsember 1771
1. Charles-Antoine de La Roche-Aymon
konsistoorium 14. detsember 1772
1. Leopold Ernest von Firmian
konsistoorium 15. märts 1773
1. Gennaro Antonio de Simone
konsistoorium 19. aprill 1773
1. Francesco Carafa della Spina di Traetto
2. Francesco Saverio de Zelada
konsistoorium 26. aprill 1773
1. Giovanni Angelo Braschi (Pius VI)
2. Francesco D'Elci

Clemens XIV kultuuriloos

Clemens XIV armastas muusikat, luulet ja ratsutamist.

Ta alustas 1771 Museo Pio-Clementino ehitamist.

Ta määras teoloogile Francesco Antoni Zaccariale pensioni ja ta toetas kunstnik Anton Rafael Mengsi.

Clemens XIV keeldus haiguste korral šarlatanide abist ja kasutas ainult meedikuid.

Ta andis 28. mail 1773 Münsteri ülikoolile privileege.

Ta asus reorganiseerima Sixtuse kabeli koori ja keelustas kooris laulvate poiste kastreerimise.

Lääne-Ukrainas Potšaivi linnas säilitatakse Clemens XIV kingitud diadeemi.

Surm

Clemens XIV jäi 10. septembril 1774 voodihaigeks ning suri 22. septembril Vatikanis skorbuudi ja hemorroidide tõttu. Tema viimaseid tunde oli vaimus tajunud Alfonso Liguori ^[1] Paavst maeti 27. septembril Vatikani basiilikasse, kuid tema kiire matmine andis põhjust kahtlusteks, et paavst võidi hoopis mürgitada. 21. jaanuaril 1802 maeti Clemens XIV ümber Santi XII Apostoli basiilikasse, kus talle püstitas hauamonumendi Antonio Canova.

Viide

↑ Catholic Encyclopedia artikkel Liguori kohta..

Allikad

Louis-Antoine Caraccioli: Lettres intéressantes du pape Clément XIV. Paris, 1777.
Cosimo Frediani: Lettere, bolle e discorsi Di Ganganelli: Clemente XIV. Firenze, 1845.
Augustin Theiner: Bullarium Romanum: Clementis XIV epistolæ et brevia. Paris, 1852.
Clemens XIV dokumendid.
Clemens XIV entsüklikad

Kirjandus

Abraham Berliner: Gutachten Ganganellis – Clemens XIV. – in Angelegenheit der Blutbeschuldigung der Juden. Berlin, 1888.
Luigi Berra: Il diario del conclave di Clemente XIV del card. Filippo Maria Pirelli. "Archivio della Società Romana di Storia Patria" 16–17, 1962–1963: 25–97, 98–319
F. Bertolini: Clemente XIV et la soppressione dei gesuiti. Roma, 1886.
Louis-Antoine Caraccioli: La Vie de Clément XIV. Firenze, 1776.
Bartolomeo Cecchetti: La Repubblica di Venezia e la corte di Roma nei rapporti della religione. Venezia, 1874.
Antonello Cesareo: "Perché sostenga con decoro la sua dignità ..." Aggiunte all'iconografia di Clemente XIV Ganganelli. "Miscellanea Francescana" 108, 2008: 272–279.
W. L. Chotkowski: Maria Theresia's Korrespondenz mit Klemens XIV. und Pius VI. "Historisch-Politische Blätter für das Katholische Deutschland" 145, 1910: 31–48, 81–99.
Leone Cicchitto: Il Pontefice Clemente XIV. Roma, 1934.
Jacques Augustin Marie Crétineau-Joly: Clément XIV et les Jésuites. Paris, 1847.
Paul Dudon: De la suppression de la Compagnie de Jesus (1758–73). "Revue des questions historiques" 132, 1938: 75–107.
Jerzy Flaga: L'activité pastorale des réguliers en Pologne à la lumière de l'enquête du nonce apostolique Giuseppe Garampi (1773–74). "Revue d'histoire ecclésiastique" 77, 1982: 454–461.
A. Gallassi: La malattia e morte di Clemente XIV. "Rivista di storia delle Scienze" 41, 1950: 153.
Richard J. Hooijkaas: Coup-d'oeil sur l'ancienne Église catholique de Hollande et récit de ce qu'on a fait, sous Clément XIV, pour concilier cette Église avec la cour de Rome. La Haye, 1890.
Isidoro Pinedo Iparraguirre: La intervención del gobierno de Carlos III en el Cónclave de Clemente XIV (1769). "Paramillo" 9–10, 1990: 437–449.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Guglielmo Kratz, Pietro Leturia: Intorno al "Clemente XIV" del barone von Pastor. Roma, 1935.
Mario Rosa: L'età di papa Clemente XIV. Roma 2010.
Stanisław Litak: Die territoriale Struktur der lateinischen Kirche in Polen um 1772. "Mitteilungen des Österreichischen Staatsarchivs" 40, 1987: 128–157.
Erminio Lora, Rita Simionati: Nuove edizioni o analisi di documenti pontifici: Enchiridion delle Encicliche, I, Benedetto XIV, Clemente XIII, Clemente XIV, Pio VI, Pio VII, Leone XIII, Pio VIII (1740–1830). Bologna, 1994.
Gian Ludovico Masetti: Romagna e Romagnoli tra i "Brevi" di Clemente XIV. "Studi Romagnoli", 34, 1983: 313–340.
G. Montanari: Frà Lorenzo Ganganelli maestro di teologia. "Studi Romagnoli" 34, 1983: 295–312.
Ottorino Montenovesi: La malattia e la morte del papa Clemente XIV. "Rassegna Nazionale" 24, 1936: 291–295.
Ottorino Montenovesi: Un pontificato da riabilitare, il papa Clemente XIV e il volume a lui dedicato da L. von Pastor. "Archivi d'Italia e Rassegna Internazionale degli Archivi" 8, 1941: 98–121.
Gérard Nahon: Ode hébraïque de Joseph de Meyrargues au pape Clément XIV; Carpentras, ca. 1774. "Sefarad" 52, 1992: 513–526.
Luigi Dal Pane: Intorno alle lettere di Clemente XIV. "Atti dell'Accademia delle Scienze dell'Istituto di Bologna" 62, 1973–1974: 24–35.
Gustavo Parisciani: Gianvincenzo e Lorenzo Ganganelli "figli" del convento di Urbino. Due opposte vicende. "Picenum Seraphicum", 17 (1984–1987): 7–130.
Antonius Johannes Maria Polman: Vredespogingen Utrecht-Rome onder Clemens XIV (1769–1774). "Archief voor Geschiedenis van de Katholieke Kerk in Nederlanden" 3, 1961: 249–269.
Gustave François Xavier Delacroix de Ravignan: Clement XIII et Clement XIV. Paris, 1854.
Alfred von Reumont: Ganganelli: Papst Clemens XIV., seine Briefe und seine Zeit. Berlin, 1847.
Cecil Roth: The Ritual Murder Libel and the Jew. The Report by Cardinal Lorenzo Ganganelli. London, 1935.
Giovanni Scarabelli: La soppressione dei Gesuiti, la morte di Clemente XIV e l'elezione di Pio VI nella corrispondenza Salvini-Tosio (1772–1776). Viareggio, 1993.
R. Schiltz: Voltaire, le mythe de Ganganelli et les lettres apocryphes de Clément XIV. Noémi Hepp, "Mélanges de littérature française offerts à René Pintard". Strasbourg, 1975: 599–612.
C. Schmitt: La fusione degli Osservanti con i Conventuali di Francia decisa da Clemente XIV a Roma nel 1771. "Studi Francescani" 87, 1990: 265–282.
László Szilas: Konklave und Papstwahl Clemens XIV. (1769). Vorspiel zur Aufhebung der Gesellschaft Jesu am 21. Juli 1773. "Zeitschrift für Katholische Theologie" 96, 1974: 287–299.
James J. Zatko: The Organization of the Catholic Church in Russia, 1772–1774. "The Slavonic and East-European Review" 43, 1964–1965: 303–313.
Augustin Theiner: Clemens XIV. Leipzig, 1853.
Karl Uschner: Klemens XIV. Ein Lebens- und Charakterbild. Berlin, 1866.
Ludwig Veit: Die Kirche im Zeitalter des Individualismus (1648–1800). Freiburg, 1931.
Lawrence Wolff: Vatican Diplomacy and the Uniates of the Ukraine after the First Partition of the Polish-Lithuanian Commonwealth. "Harvard Ukrainian Studies" 8, 1984: 396–425.