PROFILPELAJAR.COM

Innocentius X
Sünninimi	Giovanni Battista Pamphili
Valitsemisaja algus	15. september 1644
Valitsemisaja lõpp	7. jaanuar 1655
Eelkäija	Urbanus VIII
Järeltulija	Aleksander VII
Sünnikuupäev	6. mai või 7. mai 1574
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	7. jaanuar 1655
Surmakoht	Rooma

Innocentius X (Giovanni Battista Pamphili või Giambattista Pamphili, varasemas kirjapildis ka Pamphilj; 6. mai või 7. mai 1574 – 7. jaanuar 1655) oli paavst aastatel 1644–1655. Ta oli 236. paavst.

Giovanni Battista Pamphili sündis Roomas Camillo Pamphilj ja Maria Cancellieri del Bufalo üheksalapselise pere kuuenda lapsena. Ta on emapoolsest suguvõsaliinist paavst Aleksander VI otsene järeltulija Isabella Borgia kaudu. Tema onu Girolamo Pamphili sai 1604. aastal kardinaliks. Pamphili õppis Rooma kolleegiumis õigusteadust ja sai 1594. aastal doktorikraadi. Ta oli Gregorius XV ja Urbanus VIII järel kolmas paavst, kes oli oma hariduse omandanud jesuiitidelt.

Ametid

1601 – advokaat
Juuni 1604 – 26. märts 1621 Rota Romana audiitor
26. märts 1621 – 1625 nuntsius Napolis
1625–1626 kardinal Francesco Barberini datarius
1625 – kardinal Francesco Barberini juhitava delegatsiooni koosseisus Prantsusmaal
19. jaanuar – 30. mai 1626 Antiookia patriarh (ordineeriti piiskopiks 25. jaanuaril)
1626 – kardinal Francesco Barberini juhitava delegatsiooni koosseisus Hispaanias
30. mai 1626 nuntsius Hispaanias
30. august 1627 kardinalpreester in pectore (avalikustati 19. novembril 1629)
12. august 1630 – 15. september 1644 San Eusebio kardinalpreester
1639 – 15. september 1644 Trento Oikumeenilise Kirikukogu Otsuste Teostamise kongregatsiooni kardinalprefekt
Jurisdiktsiooni ja immuniteedi komisjoni liige.
Rooma inkvisitsiooni sekretär
Poola protektor
12. jaanuar 1643 – 14. märts 1644 kardinalide kolleegiumi camerlengo

1644. aasta konklaav

Innocentius X valiti paavstiks 15. septembril 1644 Vatikani paavstipalees ja krooniti 4. oktoobril kardinal Carlo de' Medici poolt. Ta oli esimene paavst, kes oli kardinaliks saanud in pectore.

9. augustist 15. septembrini 1644 toimunud konklaavi viimases voorus osales 53 kardinali. Sellel konklaavil oli soosikuks kardinal Giulio Cesare Sacchetti, kuid Gil Garrillo de Albornoz esitas tema vastu veto. Kompromisskandidaadina valitud Pamphili vastu olid prantslased, kuid kardinal Jules Mazarini veto saabus Rooma liiga hilja. 7. septembril suri konklaavil kardinal Guido Bentivoglio. 10. septembril lahkusid kardinalid Giulio Gabrielli ja Gaspare Mattei konklaavilt.

Barberinide hukkamõist

Innocentius X määras ametisse komitee, mis pidi uurima Barberini suguvõsa seotust esimese Castro sõjaga. Karistuse kartuses põgenes kardinal Antonio Barberini 27. septembril 1645 Prantsusmaale, kardinal Francesco Barberini ja Taddeo Barberini järgisid 15. jaanuaril 1646 tema eeskuju, siirdudes samuti Prantsusmaale, kus Mazarin võttis nad oma kaitse alla. Innocentius X lasi seejärel Barberinide varanduse konfiskeerida. 1648 taastati Francesco Barberini ametid, kuid paavsti lepitus Barberini suguvõsaga saabus alles 1653, kui Carlo Barberini pühitseti kardinaliks ja Antonio Barberinil lubati pöörduda tagasi Rooma.

Välispoliitika

Suhted Saksamaaga

Münsteris vahendas 1648 katoliiklaste huve Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahu sõlmimisel nuntsius Fabio Chigi. Innocentius X oli vastu selle rahulepingu sõlmimisele, kuna selle raames võis näha katoliiklaste seniste õiguste kitsendamist Saksamaal. Ta avaldas 20. augustil 1650 apostelliku kirja "Zelus domus Dei" (koostatud 1648), milles taunis katoliiklaste õiguste eiramist. Innocentius X ei toetanud Saksa-Rooma keisri Ferdinand III-t piisavalt, et too oleks suutnud türklased oma aladelt tagasi lüüa.

Suhted Prantsusmaaga

Innocentius X üritas tagada rahu Prantsusmaa ja Hispaania vahelises sõjas, kuid tema suhted kardinal Jules Mazariniga olid väga jahedad, mis leevenesid vaid ajutiselt, näiteks jansenismi taunimise ajal. Ta pühitses Mazarini venna Michel Mazarini kardinaliks, kuid ei tunnustanud 1653 Mazarini määramist Metzi piiskopiks Louis XIV poolt. Ta pühitses 1652 kardinaliks Pariisi koadjuutori Jean-François-Paul de Gondi de Retzi, kes arreteeriti detsembris 1652. 2. jaanuaril 1653 teatas Roomas resideeriv Prantsusmaa suursaadik juhtunust paavstile, kes protesteeris Mazarini käitumise vastu. Paavst kutsus nuntsius Nicola Guidi di Bagno Pariisist tagasi ja saatis tema asemele Neri Corsini, keda Mazarin omakorda ei tunnustanud. Corsini pandi ühte Marseille kloostrisse aresti alla ja Bagno jätkas oma tegevust Pariisis 1656.aastani. 1654 õnnestus kardinal Retzil vanglast põgeneda ja ta jõudis 30. novembril 1654 Rooma, kus ta järgmisel päeval kohtus paavstiga.

Suhted Hispaaniaga

1647 puhkes Hispaaniale alluvas Napolis ülestõus, kuid Hispaania hegemooniat Itaalias kartev Prantsusmaa soovitas paavsti vägedel ala vallutada. Innocentius X keeldus Napolisse tungimast ja lasi Hispaania vägedel hõivata Napoli. 1650 saatis Hispaania kuningas Felipe IV oma suursaadikuks Rooma Daniel O'Daly.

Suhted Portugaliga

Innocentius X taunis Portugalis 1640 puhkenud ülestõusu, mis viis Portugali kuningriigi taasiseseisvumiseni, kuid Hispaania kuningas Felipe IV ootas paavstilt karmimate meetmete rakendamist portugallaste vastu. 1648 keeldus Innocentius X tunnustamast João IV-t Portugali kuningana ja keeldus määramast ametisse Portugali piiskoppe, mistõttu tegutses sel ajal Portugalis ametlikult vaid üks piiskop.

Suhted Inglismaaga

Innocentius X tunnustas Iirimaal puhkenud kodusõjas konföderatsiooni. Ta soovis 23. novembril 1644 saadetud kirjas anda kardinalitiitli Luke Waddingile, kes keeldus sellest. Wadding soovitas paavstil saata Iirimaale nuntsius, kelleks määrati peapiiskop Giovanni Battista Rinuccini. Benburbi lahingus saavutatud võitu tähistati Santa Maria Maggiore katedraalis "Te Deumiga". Selles lahingus katoliiklaste kätte trofeedena langenud lahingulipud viidi Püha Peetruse basiilikasse, Innocentius X saatis Tyrone krahvile mõõga ja oma õnnistuse Owen Roe O'Neillile.

Suhted Poolaga

Innocentius X oli kardinalina Poola protektor . Ta toetas poolakate võitlust türklastega.

Suhted Rootsiga

1651 saadeti jesuiit Paolo Casati Rootsi. 6. juunil 1654 loobus kuninganna Kristiina troonist.

Suhted Itaalia riikidega

Parma hertsog Rannuccio II Farnese keeldus tasumast Castro sõjas määratud maksu (monti) ja keeldus tunnustamast Cristoforo Guardit Castro piiskopina. Kui piiskop tapeti, pidas Innocentius X selles teos süüdlaseks hertsogit, paavsti väed tungisid 2. septembril 1649 Castrosse ja linn hävitati. Hertsog pidi Castro loovutama paavstile, kes pantis selle maad hertsogi võlgade katteks.

Innocentius X toetas Veneetsia võitlust türklastega.

Kiriku institutsioonide reformid

1644 kinnitas Innocentius X Lääne-India patriarhi jurisdiktsiooni.

1644 avaldatud kirjas lubas ta kardinalidel pärast ametissepühitsemist jätta alles aadlitiitlid, kuid keelas neil kasutada oma vappidel krooni.

Seoses Barberinide põgenemisega avaldas Innocentius X 19. veebruaril 1646 bulla "Cum juxta", milles sätestas, et kardinalid, kes lahkuvad paavsti loata oma valdustest, ei tohi sinna tagasi pöörduda 6 kuu jooksul.

Ambrosiaanid

1650 saatis ta laiali Alessandro Crivelli rajatud ambrosiaanide ordu.

Bartolomiidid

Ta saatis laiali bartolomiidid ja kohustas neid liituma teiste ordudega.

Bona Mors vennaskond

Ta tunnustas Vincenzo Caraffa soovitusel rajatud Bona Mors vennaskonda.

Jesuiidid

1646 avaldatud kirjas "Prospero felicique statui" kohustas ta jesuiite iga 9 aasta järel pidama üldkongregatsiooni ja keelas neil kauem kui 3 aastat pidada järgemööda ühtki ametit, väljaarvatud noviitside ülema ametit.

1647 puhkes La Puebla de Los Angelese piiskopi Juan de Palafax y Mendoza ja jesuiitide vahel tüli jesuiitidele sätestatud privileegide pärast. 25. mail 1647 paavstile saadetud kirjas mõistis piiskop hukka jesuiitide privilegeerimise. 18. mail 1648 saadetud vastuses kinnitas Innocentius X, et piiskopil on jurisdiktsioon oma piiskopkonnas, kuid ta peab olema palju sallivam jesuiitide suhtes. Vaidluse jätkudes kinnitas paavst 27. mail 1653 uuesti oma otsust.

Minimi ordu

1645 sätestas ta minimi kerjusordu (Ordo Minimorum O.M.) Trinita dei Monti konvendi kuuluvust prantsuse vaimulikele.

Piaristid

1646 saatis ta laiali José de Calasanzi rajatud piaristid (Sch. P.).

Tsistertslased

1. veebruaril 1647 lahendas ta Cîteaux kloostris puhkenud vaidluse abti määramise üle.

Ursuliinid

1648 tunnustas ta Anne de Xainctonge rajatud ursuliini õdede seltsi.

Muud otsused

1644 tunnustas ta Jeanne Chézard de Mateli rajatud ordu (l'Ordre du Verbe Incarné) privileege.

1651 saatis ta laiali Hea Jeesuse regulaarvaimulikud, kes kaldusid kõrvale oma reeglitest.

22. märtsil 1652 tunnustas ta Francis Deuwerdersi rajatud Püha Toomase südame vennaskonda.

15. augustil 1652 rajas ta Super statu regularium kongregatsiooni (Sacrée Congrégation Super statu regularium).

Ta eraldas Somaschi kongregatsioonist César de Busi rajatud Kristliku Doktriini regulaarvaimulikud (CCD).

Liturgilised reformid

Innocentius X mõistis 12. septembril 1645 hukka jesuiitide praktika hiina riituse kasutamisel.

1650. aastat tähistati juubeliaastana.

30. juulil 1650 avaldatud bullas "Etsi alias" kohustas ta prelaate kasutama missal "Cæremoniale Episcoporumit".

Jansenism

Pikemalt artiklis Jansenism

Urbanus VIII oli mõistnud hukka Cornelius Janseniuse 1640 ilmunud teose "Augustinus", kuid vaidlus augustiinliku teoloogia üle jätkus. 85 Prantsusmaa piiskoppi teatasid paavstile koostatud ühises avalduses teoses leiduvate 5 lause vastuolulisusest katoliikliku teoloogiaga, mille tõttu määras Innocentius X 20. aprillil 1651 ametisse komisjoni, mis pidi uurima Janseniuse vaadete õigsust ja vaidlusaluste 5 lause teoloogilist vastavust katoliikliku teoloogiaga. Samas tekkis Prantsusmaa prelaatidel seoses gallikaani kiriku privileegidega küsimus, kas antud teemat tuleb arutada Prantsusmaal või Roomas. 31. mail 1653 avaldas Innocentius X bulla "Cum occasione", milles mõisteti vaidlusalused 5 lauset ketserlikeks. 11. juulil 1653 tunnustasid paavsti otsust Prantsusmaa piiskopid, mis oli esimene kord pärast Bourges'i pragmaatiliste sanktsioonide avaldamist, kui Prantsusmaa prelaadid tunnustasid ilma oikumeenilise kirikukogu vastava otsuseta paavsti poolt langetatud otsust religioossetes küsimustes.

Uued piiskopkonnad

4. mai 1648 La Rochelle'i piiskopkond Prantsusmaal
13. september 1649 Aquapendente piiskopkond Itaalias
1650 Amida piiskopkond Türgis
1650 taastas Belgradi piiskopkonna
1651 Prantsuse Guajaana apostellik prefektuur
13. oktoober 1653 Šotimaa apostellik prefektuur

Beatifikatsioonid

Innocentius X kuulutas õndsaks 5 isikut

Bernard Tolomeo 24. novembril 1644
Filippo Benizi 8. oktoobril 1645
Nicolaus Flüest 1. veebruaril 1649
Johannes Capistranost 19. detsembril 1650
Bernardine Feltrest 13. aprillil 1654

Jeanne Baptiste de Bourbon soovitas tal alustada Arbrisseli Roberti õndsakskuulutamise protsessi.

Kristlik eetika ja moraal

Pikemalt artiklis Kristlik eetika

1655 muutis Innocentius X Kirikuriigis asuvate vanglate tingimused inimlikumaks.

Onupojapoliitika

Innocentius X venna Pamphilio Pamphili abikaasa oli Olimpia Maidalchini Pamphili. Nende poeg Camillo Francesco Maria Pamphili pühitseti 1644 kardinaliks, kuid ta loobus 1647 oma ametist, abielludes Meldola, Sarsina ja Rossano vürstinna Olimpia Aldobrandiniga, kelle ema Ippolita Ludovisi oli Gregorius XV sugulane. Pamphilio tütar Maria Flaminia abiellus 1640 Bassano vürsti Andrea Giustinianiga.

Pamphilio Pamphili tütar Costanza Pamphili abiellus 21. detsembril 1644 Piombino vürsti ja Fiano hertsogi Niccolò I Ludovisiga.

Innocentius X õde Porzia abiellus Ferrante Scottiga.

Pamphili perekond adopteeris Camillo Astalli-Pamphili, kes sai 1650 kardinaliks, kuid kuna ta ei kuuletunud paavstile ja avaldas riigisaladusi Hispaania suursaadikule, pidi ta veebruaris 1653 loobuma Pamphili nimest, vapist ja kõikidest ametitest ning minema eksiili.

Olimpia Maidalchini Pamphili vennapoeg Francesco Maidalchini sai 1647 kardinaliks.

Kardinalide pühitsemine

Innocentius X pühitses 40 kardinali 8 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 hispaanlast, 1 prantslane, 1 sakslane ja 1 poolakas. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Aleksander VII, Innocentius XI ja Aleksander VIII. Pärast Innocentiust on ainult Paulus VI poolt pühitsetud kardinalidest saanud kolm kardinali paavstideks. 5. oktoobril 1654 rajas ta Santa Agnese fuori le Mura titulaarkiriku.

konsistoorium 14. novembril 1644
1. Domenico Cecchini in pectore
2. Francesco Maria Farnese in pectore
3. Giancarlo de' Medici
4. Camillo Francesco Maria Pamphili
konsistoorium 6. märtsil 1645
1. Niccolò Albergati-Ludovisi
2. Pier Luigi Carafa
3. Tiberio Cenci
4. Alderano Cibo
5. Orazio Giustiniani
6. Benedetto Odescalchi (Innocentius XI)
7. Federico Sforza
konsistoorium 28. mail 1646
1. Jan Kazimierz Waza
konsistoorium 7. oktoobril 1647
konsistoorium 19. septembril 1650
1. Camillo Astalli-Pamphili
konsistoorium 19. veebruaril 1652
1. Baccio Aldobrandini
2. Giberto Borromeo in pectore
3. Fabio Chigi (Aleksander VII)
4. Giacomo Corradi
5. Jean-François-Paul de Gondi de Retz
6. Friedrich von Hessen-Darmstadt
7. Lorenzo Imperiali
8. Giovanni Girolamo Lomellini
9. Luigi Omodei
10. Pietro Vito Ottoboni (Aleksander VIII)
11. Domingo Pimentel
12. Marcello Santacroce
konsistoorium 23. juunil 1653
1. Carlo Barberini
konsistoorium 2. märtsil 1654

Innocentius X kultuuriloos

Innocentius X ajal lõpetati Püha Peetruse basiilika siseviimistlused, renoveeriti Lateraani basiilikat, taastati Piazza Navona, ehitati Villa Doria Pamphili.

Diego Velázquez tegi temast portreemaali ning Alessandro Algardi ja Gian Lorenzo Bernini tegid büsti.

Alates 1650. aastast kuulutas ta "Urbi et orbit" Palazzo del Quirinale palee palkonilt.

Ta oli Pierre Mignardi ja Claude de Lorraini patroon.

Vatikani raamatukogu juhtis tema ajal Lucas Holstenius.

Tema pihiisa oli jesuiitide ordukindral Giovanni Paolo Oliva ja kantsler oli Girolamo Casanata.

20. novembril 1645 muutis ta Manilas asuva dominikaanide kolleegiumi ülikooliks.

6. juulil 1648 rajas ta Ravennasse maroniidi kolleegiumi.

Innocentius X keelas 8. jaanuaril 1650 avaldatud apostellikus konstitutsioonis tubaka kasutamise Rooma Peetri kiriku kabelites ja portikuses.

Surm

Innocentius X haigestus augustis 1654 ja suri 7. jaanuaril 1655 kella 14.45 paiku päeval Roomas. Ta maeti Vatikani basiilikasse. Hiljem maeti tema säilmed ümber Rooma Sant'Agnese in Agone kirikusse.

Kirjandus

Rina Arya: Painting the Pope. An analysis of Francis Bacon's study "After Velázquez's portrait of Innocent X". "Literature and Theology" 23, 2009: 33–50.
A. Bagatta: Le vite d'Innocenzo X e d'Alessandro VII regnante fino all'anno MDCLXIII. "Le vite de' Pontefici del Platina et altri". Venezia, 1663: 851–880.
Domenico Bernini: Memorie historiche di ciò che ha operato contro i turchi il sommo pontefice Innocenzo X. Napoli, 1695.
Pierre Blet: Louis XIV et les papes aux prises avec le jansénisme. "Archivum Historiae Pontificiae" 31, 1993: 109–192.
Lucien Ceyssens: Autour de la publication de la bulle In eminenti. Un dossier à retrouver. "Revue d'histoire ecclésiastique" 49, 1954: 90–115.
Lucien Ceyssens: Innocent X. Jansenistica III, Mechelen, 1957: 7–110.
Lucien Ceyssens: La publication officielle de la bulle 'In Eminenti' (1651–1653). "Augustiniana" (A), 9, 1959: 161–82, 304–38, 412–30; A 10, 1960: 77–114, 245–96, 365–423.
Lucien Ceyssens: La première bulle contre Jansénius. Sources relatives à son histoire (1644–1653), I-II. Roma, 1961.
Ignazio Ciampi: Innocenzo X Pamfili e la sua corte. Imola, 1878.
Hermann Conring: De Electione Urbani IIX Et Innocentii X Pontificum Commentarii historici duo. Helmstedt, 1651.
Henri Coville: Étude sur Mazarin et ses démêlés avec le pape Innocent X (1644–1648). Paris, 1914.
Antonio de Egaña: Política internacional de Inocencio X. Su mediación previa a la paz de los Pirineos (1649–1651. "Estudios de Deusto" 1, 1953: 355–399.
Michel F. Feldkamp: Das Breve 'Zelo domus Dei' vom 26. November 1648. Edition. "Archivum Historiae Pontificiae" 31, 1993: 293–305.
Ascanio Filomarino: Lettere al pontefice Innocenzio X sulla sommossa di Masaniello scritte dal cardinal Filomarino, arcivescovo di Napoli. Firenze, 1843.
Walter Friedensburg: Regesten zur deutschen Geschichte aus der Zeit des Pontifikats Innocenz X. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" (QFIAB) 4, 1902: 236–285; QFIAB 5, 1903: 60–124; QFIAB 6, 1904: 146–173; QFIAB 7, 1905: 121–138.
Jörg Garms: Quellen aus dem Archiv Doria-Pamphilj zur Kunsttätigkeit in Rom unter Innocenz X. Roma, Wien, 1972.
Ludwig Hammermayer: Grundlagen der Entwicklung des päpstlichen Staatssekretariats von Paul V. bis Innocenz X. (1605–1655). "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte", 5, 1960: 157–202.
Tadhg Ó Hannracháin: Vatican Diplomacy and the Mission of Rinuccini to Ireland. "Archivum Hibernicum" 47, 1993: 78–88.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Torgil Magnuson: From the election of Innocent X to the death of Innocent XI. 1986.
Luigi Mascilli Migliorini: I somaschi. Roma, 1992.
Fiorenzo Ferdinando Mastroianni: L'inchiesta di Innocenzo X sui conventi cappuccini italiani (1650). Analisi dei dati. Roma, 1985.
Mascia Meleo: La collezione dei "preziosi" di Maria di Savoia: doni e dispersione dell'eredità sabauda da Innocenzo X Pamphili ad Alessandro VII Chigi. S. Macioce, "Ori nell'arte: per una storia del potere segreto delle gemme". Roma, 2007: 185–193.
Pio Pecchiai: Il metropolita Cirillo di Trebisonda ed una sua protesta contro Innocenzo X. "Orientalia christiana periodica" 15, 1949: 167–184.
Konrad Repgen: Der papstliche Protest gegen den Westfalischen Frieden und die Friedenspolitik Urbans VIII. "Historisches Jahrbuch" 75, 1956: 94–122.
Konrad Repgen: Die Proteste Chigis und der päpstliche Protest gegen den Westfälischen Frieden (1648/50). Vier Kapitel über das Breve 'Zelo domus Dei'. Dieter Schwab, "Staat, Kirche, Wissenschaft in einer pluralistischen Gesellschaft. Festschrift zum 65. Geburtstag von Paul Mikat". Berlin, 1989: 623–647.
Giovanni Ruggieri: Diario dell'anno del santissimo giubileo 1650. Roma, 1651.
Alessandro Zuccari, Stefania Macioce: Innocenzo X Pamphilj. Arte e potere a Roma nell'età barocca. Roma, 1990.
A. Tauretto: Vita. Bologna, 1644.
Vincenzo Tornetta: La politica del Mazzarino verso il papato (1644–1646). "Archivio Storico Italiano" (ASI), 99, 1941; disp. III-IV: 86–113; ASI 100, 1942, disp. III-IV: 95–134.
Pierre Linage de Vauciennes: Le différend des Barberins avec le pape Innocent X. Paris, 1678.
Ludwig Veit: Die Kirche im Zeitalter des Individualismus (1648–1800). Freiburg, 1931.