Valdavaks usuks on katoliiklus. Kommunistlikul perioodil oli kiriku roll vastupanuliikumises ning rahvuslike traditsioonide säilimisel väga suur. Roomakatoliiklaste hulka kuulub umbes 87% elanikkonnast (neist 75% on aktiivsed kirikuskäijad). Poolast pärines ka hiljutine paavstJohannes Paulus II, kodanikunimega Karol Wojtyła.
Katoliikluse kõrval leidub Poolas ka teisi usundeid. Nii jõudis islam Poola keskaja ning uusaja vahetusel tatarlastega, samuti on tugevad traditsioonid Poola juudi kogukonnal. Ida-Poolas on palju õigeusklikke.
Poola parlamentaarne süsteem arenes lineaarselt teiste Euroopa riikidega. Linnahärrad, suurmaaomanikud ja aadelkond püüdsid suurendada oma võimupositsiooni enda õiguste ja privileegide suurendamisega, samal ajal aga nõrgestati kuninga positsiooni. 15. sajandil said omavalitsused üha rohkem jõudu ja võimu, tähtsaid otsuseid võtsid vastu kohalikud aadlikud.
Sajandi lõpupoole asutati Poola kahekojaline parlament – alamkoja moodustasid kohaliku aadelkonna kogu ja kuninglik kogu, kirikutegelased moodustasid senati. Iga kahe aasta järel kogunes seim Varssavis.
Pärast seda, kui Jagelloonide dünastia välja suri, valiti pea kaks sajandit kuningat aadlike hulgast. Sel ajal oli üldiselt domineeriv riigivalitsemisviis absoluutne monarhia. Selle taustal oli Poola tegelikult üsnagi demokraatlik ning see mõjutas positiivselt poliitilist ja sotsiaalset olukorda riigis. See oli vaba ja tolerantne aeg, mis kestis kuni suurte sõdadeni 17. ja 18. sajandil.
Mis puutub parlamentaarsesse süsteemi, siis oli Poola viimase kuninga, Stanisław August Poniatowski, aeg õnnelik – ta oli kõrgelt haritud valitseja ja valgustatuse suur imetleja. Kui riik viis läbi poliitilisi, majanduslikke ja sõjalisi reforme, tegi ta kõik, et säästa rahvast. Seim tegi Poniatowskiga meelsasti koostööd ja 1791. aasta mais võeti vastu Poola põhiseadus. See oli maailmas teine – USA järel. See toonitas kodanike kohustusi ja õigusi ning valitsuse vastutust.
Esimese maailmasõja lõpp oli ühtlasi Poola Teise Vabariigi algus – Poola sai oma iseseisvuse tagasi 1918. aasta novembris. Peamised riigiorganid taastati kiirelt ja loodi uus sektsioon põhiseaduse osana – Väike Konstitutsioon – juriidilised sätted.
Viimase paarikümne aastaga on Poola naasnud Euroopa parlamentaarse demokraatia traditsioonide juurde: proportsionaalne esindatus seimis, vabad valimised ning uus, parandustega põhiseadus.
Kultuur
18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses emigreerus palju andekaid inimesi Poolast Lääne-Euroopasse. Nende seas olid helilooja Frédéric Chopin ning luuletajad Adam Mickiewicz ja Juliusz Słowacki.
Poola on parlamentaarne vabariik. Parlament on Rahvuskogu (Zgromadzenie Narodowe), mis koosneb 460-kohalisest seimist (sejm) ja 100-kohalisest senatist.
↑"Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. juuli 2015. Vaadatud 7. juulil 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
Kirjandus
Olev Remsu, "Bussiga Poolas", Go Group 2010
Olev Remsu, "Bussiga Poolas" II, Juudi-Poola, Go Group, 2011