8.–16. maini 1605 toimunud konklaavi viimases voorus osales 61 kardinali. Sellel konklaavil oli soosikuks Domenico Toschi, kuid kardinal Cesare Baronio ei tunnustanud teda bravuurika käitumise pärast. Seejärel soovisid kardinalid valida uueks paavstiks Baronio, kes oli konklaavil osalejatest kõige tuntum, kuid too keeldus, arvatavasti soovides sellega vältida veto esitamist enda vastu. Lõpuks valiti kompromisskandidaadina paavstiks Borghese, kelle võimed, pikk kasv ja majesteetlik hoiak jätsid teistele kardinalidele sügava mulje.
Välispoliitika
Paulus V soovis oma valitsemisajal hoida Euroopa kahe mõjukama katoliikliku riigi Prantsusmaa ja Hispaania vahel neutraliteeti.
Konflikt Veneetsiaga
Paulus V valitsemisaja üks olulisemaid välispoliitilisi kriise oli konflikt Veneetsiaga, mis ei tunnustanud vaimulikkonnaeksemptsiooni ja kus maapuudusest tingituna keelustati uute kirikute rajamine ning maa võõrandamine ilma vastava loata. Veneetsias süüdistati kahte vaimulikku, Vicenzakanoonikut Scipio Saracenit ja Narvesa abti Brandolino Valmarinot, nende nõuete eiramises. Need vaimulikud vangistati, süüdistatuna lisaks veel vägistamises ja tapmises. Paulus V nõudis Veneetsialt 10. detsembril 1605 vaimulikkonna õigusi piiravate otsuste tühistamist ja kohustas Orazio Maffeid nõudma vangistatud vaimulike vabastamist. Pärast tulutut sõnasõda Veneetsiaga pidas paavst 26. märtsil1606 koos 40 kardinaliga istungi, esitades Veneetsiale 24-päevase ultimaatumi. Kuna Veneetsia jäi oma põhimõtetele kindlaks, ekskommunikeeris Paulus V 17. aprillil 1606 Veneetsia senati, valitsuse ja doodži ning kehtestas Veneetsiale interdikti.
Veneetsia kuulutas interdikti õigustühiseks ja enamus vaimulikkonnast pooldas linnriigi otsust. Jesuiidid, teatiinid ja kaputsiinid otsustasid paavstile kuuletuda ning aeti Veneetsiast välja. Samuti tuli nuntsiusel Veneetsiast lahkuda. Paavsti otsusest hoolimata peeti Veneetsias missasid, Kristuse Pühima Ihu ja Vere suurpüha tähistati erakordselt pidulikult. Ka Paolo Sarpi pidas pärast pikka ajavahemikku missat. Polnud välistatud sõja puhkemine Veneetsia ja Kirikuriigi vahel, eriti pärast seda, kui Hispaania kuningasFelipe III pakkus paavstile Milanos paiknevaid üksusi. Prantsusmaa kuningasHenri IV ja kardinal François de Joyeuse’i vahendustegevuse tulemusena hoiti sõda ära, Veneetsia vabastati 21. aprillil1607 interdiktist ja vangistatud vaimulikud vabastati, kuid jesuiite ei lubatud Veneetsiasse tagasi.
See oli üks tõsisemaid konflikte kiriku ja ilmaliku võimu vahel varauusajal. Paavst sai selles konfliktis näilisele edule vaatamata poliitilise tagasilöögi, sest tal tuli tõdeda, et langetatud interdikt jäi kehtima vaid paberile.
Paavst avaldas Henri IV tapmise üle kahetsust. Louis XIII ajal olid paavsti huvid suhetes Prantsusmaaga valdavalt seotud teoloogiliste probleemidega.
Suhted Inglismaaga
Paulus V õnnitles 9. juulil 1606 James I-tInglismaa kuningaks saamise puhul, kuid rõhutas, et katoliiklasi ei tohi süüdistada Guy Fawkesi vandenõu kavandamises. Tõsisem probleem suhetes Inglismaaga tekkis aga siis, kui Inglismaa parlament nõudis katoliiklastelt truudusvannet, millega ühtlasi ei tunnustataks paavsti õigust tagandada ilmalikke valitsejaid, kuid 22. septembril 1606 ja 23. augustil 1607 keelas Paulus V katoliiklastel seda vannet anda. 26. veebruaril 1607 tapeti vandeandmise suurimaid vastaseid preester Robert Drury.
Detsembris 1615 saabus Galilei uuesti Rooma ja andis inkvisitsiooni ees oma vaadetest aru, mille järel kuulutas inkvisitsioon tema õpetuse valeks ja ketserlikuks ning kohustas Galileid sellest loobuma. Galilei olevat lubanud oma vaateid mitte õpetada. Pärast seda, kui Paulus V oli Galileiga kohtunud, teatas inkvisitsioon paavsti soovitusel 5. märtsil1616 Koperniku süsteemil tugineva õpetuse taunimisest ja kõrvaldas ajutiselt käibelt Koperniku ja Johannes Kepleritraktaadid, kuid Galileid selles avalduses ei mainitud. Kardinal Roberto Bellarmino kirjutas Galileile tõendi, et teadlast pole kuidagi süüdistatud, vaid teda on ainult informeeritud uuest suhtumisest Koperniku maailmasüsteemi. 1620 avaldati Koperniku töö uuesti, kuid sellest oli kõrvaldatud või muudetud 9 lauset, kus mainiti heliotsentrilist maailmapilti. Galilei ja Foscarini tunnustasid inkvisitsiooni otsust, kinnitades seda, et Pühakiri ongi mõeldud inimeste lunastuseks, nagu kirik väitis, ja pole loodusteaduslik traktaat. Samas nõudis kardinal Bellarmino heliotsentrilise maailmapildi tunnustamiseks Galileilt ja Foscarinilt nende poolt õpetatud vaadete tõestamist tingimusel, et selle abil oleks võimalik seletada kõiki taevaseid nähtusi.
Kiriku institutsioonide reformid
Paulus V saatis võimule saades kõik prelaadid, kes viibisid Roomas olulise põhjuseta, tagasi nende piiskopkondadesse ja uuendas 19. oktoobril1605 oma eelkäijate otsust prelaatide kohustusest resideerida oma piiskopkondades.
10. mail1613 avaldatud bullas "Sacrosantae romanae ecclesiae" tunnustas ta Prantsusmaa oratooriumi ("Congrégation de l'Oratoire de Notre Seigneur Jésus-Christ").
2. märtsil1607 avaldatud bullas "Cum certas" ja 11. märtsil 1607 avaldatud bullas "Nuper archiconfraternitati" uuendas ta Püha Franciscuse Südame vennaskonna privileege.
18. detsembril tunnustas ta 1620 Surmavendade kongregatsiooni konstitutsiooni.
Paulus V sätestas 1606 ja 1619 avaldatud bullades "In coena domini" ekskommunikatsiooni määramise 20 juhtumi korral.
Teoloogilised vaidlused
28. augustil 1607 saatis Paulus V laiali erikongregatsiooni ("Congregatio de auxiliis") ja lubas nii jesuiitidel kui dominikaanidel jääda oma veendumustele kindlaks. Paavsti otsus vallandas hiljem tõsise diskussiooni jansenistide teoloogiliste vaadete üle.
Paulus V väitis 30. augustil 1617 dominikaanide ja frantsisklaste vahelises vaidluses neitsi Maarja pärispatuta saamisest, et keegi ei tohi õpetada, nagu oleks neitsi Maarja eostatud pärispatus.
Paulus V vend Francesco Borghese oli kindral ja Rignano hertsog.
Tema kaugem sugulane Camillo Borghese sai Siena peapiiskopiks.
Kardinalide pühitsemised
Paulus V pühitses oma ametiajal 60 kardinali 10 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 6 hispaanlast, 5 prantslast, 2 sakslast ja 1 ungarlane. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Gregorius XV ja Urbanus VIII. Paulus V rajas 17. oktoobril 1616 San Carlo ai Catinari titulaarkiriku San Biagio dell'Anello titulaarkiriku asemel.
Ta toetas Iiri kolleegiumi Sevillas ja kohustas induldiga kohalikke kalureid püüdma kala kuuel pühapäeval aastas, kusjuures nad peavad toetama iiri üliõpilasi.
1614 usaldas ta Lucca Jumalaema regulaarvaimulikele haridusreformi teostamise selles piirkonnas.
Eugenio Bacchion: Le vicende trivigiane dell'interdetto di Paolo V. "Archivio veneto" 15, 1934: 154–174.
Pierre Batiffol: La Vaticane de Paul III à Paul V: D'après des documents nouveaux. Paris, 1890.
Ricciotti Bratti: L'interdetto di Paolo V e l'arcivescovo di Spalato. "La rivista dalmatica" 4, 1907: 1–8.
Christer Bruun: Frontinus, Pope Paul V and the Aqua Alsietina/Traiana confusion. "Papers of the British School at Rome" 69, 2001: 299–315.
Antje Bräcker: Das Begräbniszeremoniell für die Päpste Paul V. (1550–1621) und Gregor XV. (1554–1623). Joachim Poeschke, "Praemium virtutis" II. Münster, 2005: 29–39.
Enrico Celani: Documenti per la storia del dissidio tra Venezia e Paolo V (1606–1607). "Nuovo Archivio Veneto" 17, 1899: 243–267.
Anna Maria Corbo: Fonti per la storia artistica romana al tempo di Paolo V. Roma, 1995.
Enrico Cornet: Paolo V. e la Repubblica Veneta. Giornale dal 22 Ottobre 1605 al 9 Giugno 1607. Wien, 1859.
Enrico Cornet: Paolo Quinto e la Repubblica veneta. Nuova serie di documenti (1605–1607) tratti dalle deliberazioni secrete (Roma) del Consiglio dei Dieci. "Archivio veneto" (AV) 5, 1873: 27–96; 222–318; AV 6, 1873: 68–131.
Marcello Fagiolo: Da Sisto V a Paolo V: i piani paralleli per l'Esquilino e il Gianicolo. R. Cassetti, G. Spagnesi, "Il centro storico di Roma: storia e progetto". Roma, 2004: 91–105.
Silvano Giordano: Le istruzioni generali di Paolo V ai diplomatici pontifici 1605–1621. Tübingen, 2003.
Germano Gualdo: L'Archivio Segreto Vaticano da Paolo V (1605–1621) a Leone XIII (1878–1903). Caratteri e limiti degli strumenti di ricerca messi a disposizione tra il 1880 e il 1903. "Archivi e archivistica a Roma dopo l'unità". Roma, 1994: 164–241.
Alexander Koller: Die Außenbeziehungen der römischen Kurie unter Paul V Borghese (1605–1621). Tübingen, 2008.
Carlo Pio de Magistris: Carlo Emanuele I e la contesa fra la Repubblica Veneta e Paolo V (1606–1607). Venezia, 1906.
Carlo Pio de Magistris: Per la storia del componimento della contesa tra la Repubblica Veneta e Paolo V (1605–1607). Torino, 1941.
Judith Walker Mann: The Annunciation Chapel and the Quirinal Palace, Rome: Paul V, Guido Reni and the Virgin Mary. "The Art Bulletin" 75, 1993: 113–134.
Guido Metzler: Pensionspolitik und Familienstrategien: Frankreichs Beziehungen zur römischen. Kurie im Pontifikat Pauls V. (1605–1621). Hillard von Thiessen, "Nähe in der Ferne. Personale Verflechtung in den Aussenbeziehungen der Frühen Neuzeit". Berlin, 2005: 41–68
Guido Metzler: Französische Mikropolitik in Rom unter Papst Paul V. Borghese (1605–1621). Heidelberg, 2008.
Corrado Pin: Per la storia della vita religiosa a Bassano: Reazioni nel Bassanese all'Interdetto di Paolo V contro la Repubblica di Venezia. "Bollettino del Museo Civico di Bassano" (1992–1994): 129–149.
Raffaele Putelli: Il Duca Vincenzo Gonzaga e l'interdetto di Paolo V a Venezia. "Nuovo archivio veneto" 21, 1911: 255–352.
Wolfgang Reinhard: Papstfinanz und Nepotismus unter Paul V. (1605–1621). Studien und Quellen zur Struktur und zu quantitativen Aspekten des päpstlichen Herrschaftssystems. Stuttgart, 1974.
Wolfgang Reinhard: Paul V. Borghese. (1605–1621). Mikropolitische Papstgeschichte. Stuttgart, 2009.
Neil Rhodes: Roberto Meietti e alcuni documenti della controversia fra Papa Paolo V e Venezia. "Studi secenteschi" 1, 1960: 164–172.
Achille de Rubertis: Ferdinando I dei Medici e la contesa fra Paolo V e la Repubblica veneta. "Miscellanea di studi e memorie". II, 1933.
Achille de Rubertis: Francesco Maria della Rovere e la contesa fra Paolo V e la Repubblica veneta. "Archivio Veneto" 22, 1938: 207–260.
Luigi Salvatorelli: Venezia, Paolo V e fra Paolo Sarpi. "La Civiltà veneziana nell'età barocca". Venezia, Firenze, 1959: 67–95.
Paolo Sarpi: Considerationi sopra le censure della santità di Papa Paolo V contra la Serenissima Republica di Venezia. 1606.
Josef Semmler: Das päpstliche Staatssekretariat in den Pontifikaten Pauls V. und Gregors XV. 1605–1623. Roma, 1969.
Julia Zunckel, Wolfgang Reinhard: Römische Mikropolitik unter Papst Paul V. Borghese (1605–1621) zwischen Spanien, Neapel, Mailand und Genua. Tübingen, 2004.
Hillard von Thiessen: Patronageressourcen in Außenbeziehungen. Spanien und der Kirchenstaat im Pontifikat Pauls V. (1605–1621). H. von Thiessen, "Nähe in der Ferne. Personale Verflechtung in den Aussenbeziehungen der Frühen Neuzeit". Berlin, 2005: 15–39.
Thomas Adolphus Trollope: Paul the Pope [Paul V] and Paul the Friar [Paolo Sarpi]: A Story of an Interdict. London, 1861.
Christian Wieland: Fürsten, Freunde, Diplomaten. Die römisch-florentinischen Beziehungen unter Paul V (1605–1621). Köln, 2004.