PROFILPELAJAR.COM

Berliin
saksa	Berlin
	Päripäeva ülevalt: Linnavaade Berliini teletornile üle Großer Tiergarteni, Brandenburgi värav, Oberbaumi sild, Riigipäevahoone, East Side Gallery, vaade City Westile ja Keiser Wilhelmi mälestuskirikule.
	Berliini lipp Berliini vapp
	Pindala: 891 km² (2016)
	Elanikke: 3 755 251 (31.12.2022)
	Koordinaadid: 52° 31′ N, 13° 23′ E

Berliin (saksa keeles Berlin) on Saksamaa pealinn. See on 3,6 miljoni elanikuga Kesk-Euroopa suurim linn ja suuruselt teine linn Euroopa Liidus. Berliin on jaotatud 12 linnarajooniks. Linna pindala on 892 km², sellele jäävad Spree ja Haveli jõgi ning mitmed väiksemad vooluveekogud ja järved.

Saksamaa suurim linn asub Kesk-Euroopa tasandikul, umbes 70 km kaugusel tänapäevasest Poola piirist. Ta asub Brandenburgi liidumaa keskel, ent alates 1920. aastast ei kuulu enam selle koosseisu, vaid moodustab omaette liidumaa (1. järgu haldusüksuse).

Oma rahvusvaheliselt tuntud kultuuriasutuste, ülikoolide ja üritustega on Berliin üks olulisemaid teadus- ja kultuurikeskusi Euroopas.

Nimi

Nimi Berlin ei ole etümoloogiliselt seotud karuga, mis on kujutatud Berliini vapil. Oletatavasti tuleb see lääneslaavi sõnast berl, mis tähendab sood.

Asend

Ida-lääne suunal on Berliini ulatus kõige laiemast kohast umbes 45 km ja ning põhja-lõuna suunal ligikaudu 38 km. Linna pindala on umbes 892 km². Berliini ümbritseb täielikult Brandenburgi liidumaa. Linn asub Ida-Saksamaal, umbes 70 km kaugusel läänes Poola piirist. Berliin-Brandenburgi linnastu on üks Saksamaa kõige tihedamalt asustatud piirkondi.

Loodus

Pinnamood

Berliin asub liustikulise tekkega maastikul. Linna ajalooline keskus asub Varssavi-Berliini liustikuoru kõige kitsamas kohas. Org läbib linna kagu–loodesuunaliselt ning Spree jõgi voolab orust läbi ida–läänesuunaliselt. Berliini kirdeosa asub Barnimi lavamaal ning umbes pool linna pindalast asub selle edelaservas oleval Teltow' lavamaal. Berliini kõige läänepoolsem linnarajoon Spandau asub korraga nii Berliini liustikuorus kui ka linna lääneserval asuval Nauener Platte lavamaal. Berliini maastik tekkis viimase jääaja ehk Weichseli jäätumise ajal ning liustikuorg kujunes jää taandumisel umbes 18 000 aastat tagasi.

Berliinis voolavad Spree harujõgedest veel Panke, Dahme, Wuhle ja Erpe. Spandau linnarajoonis suubub Spree Haveli jõkke, mis läbib Berliini lääneserva põhja–lõunasuunaliselt. Voolu poolest meenutab Havel sageli hoopis järve ning suuremad paisud sellel on Tegeler See ja Große Wannsee järved. Berliini linna jäävad veel Havelisse suubuvad Tegeler Fließi ja Bäke ojad.

Berliini kõrgeim loodusliku tekkega punkt on Große Müggelberg (114,7 meetrit üle merepinna), kõrgeimad inimtekkelised kohad on Teise maailmasõja purustustest pärinevast kiviprügist kokku kuhjatud Teufelsberg (114,7 meetrit üle merepinna) Charlottenburg-Wilmersdorfi linnarajoonis ning Ahrensfelder Berge (114,5 meetrit üle merepinna) Marzahn-Hellersdorfis. Madalaimad paigad Berliinis on Haveli paisud linna edelaoas, mis asuvad 32 meetrit merepinnast allpool.

Kliima

Berliin jääb mõõduka kliima piirkonda, mis asub merelise kliima ja kontinentaalse kliima üleminekukohal. Berliini aasta keskmine temperatuur on 8,9 °C ja keskmine sademete hulk on 581 mm. Kõige soojemad kuud on juuli ja august, mil keskmine temperatuur on vastavalt 18,5 ja 17,7 °C. Kõige külmemad on jaanuar ja veebruar, mil temperatuur on keskmiselt vastavalt −0,6 ja −0,3 °C. Kõige sademeterikkam on juuni, mil keskmine sademete hulk on 70 mm. Kõige väiksem on keskmine sademete hulk märtsis (keskmiselt 31 mm).

Kõige sagedamini puhuvad Berliinis edela- ja loodetuuled, mis eriti talvel on tugevad ja toovad kaasa merelisele kliimale omaseid õhumasse. Kirde- ja kagutuulega kaasnevad sageli kõrgrõhkkonnad, mis vastavalt aastaajale toovad kas väga kuuma või väga külma õhku.

Kuna linnas on maapinna kõrguse erinevused väikesed, on kliima kogu Berliinis üsna sarnane. Mõningad temperatuurierinevused on siiski täheldatavad tihedalt täis ehitatud piirkondade ja suuremate rohealade vahel. Eriti suveöödel on esinenud kuni 10 °C küündivaid temperatuurierinevusi.

Haldusjaotus

Berliin on jagatud 12 linnarajooniks, mis omakorda jagunevad 97 linnaosaks (2021). Linnaosad ei ole iseseisvad haldusüksused, kuid neil on kindlad piirid. Kolmanda taseme moodustavad üksused (saksa keeles Ortslagen), millel pole kindlaid piire ning mis märgivad vaid igapäevakõnes tuntud geograafilisi piirkondi. Igapäevaelus on linnaosadel ja väiksematel piirkondadel tähtsam roll, samas kui linnarajoonid on eelkõige kunstlikult loodud haldusüksused.

1920. aastal loodi mitme linna, maa-asula ja mõisa liitmise tulemusel nn Suur-Berliin, mis mõningate muudatustega püsib tänini. Esialgu oli selles linnas 20 linnarajooni oma 94 linnaosaga, mille piirid vastasid varasemate eraldiseisvate asulate piiridele. Pärast linna jagamist Ida- ja Lääne-Berliiniks jäid 12 linnarajooni lääneossa ning 8 Berliini idaossa. Seoses uute elamupiirkondade ehitamisega kasvas aastatel 1979–1989 Ida-Berliinis linnarajoonide arv 11-le, samas kui Lääne-Berliinis püsis arv muutumatuna. Taasühendatud Berliinis oli 1990. aastal kokku 23 linnarajooni.

1. jaanuari 2001 haldusreformiga liideti senised linnarajoonid 12-ks enam-vähem võrdse elanike arvuga linnarajooniks. Ka linnaosade arv ja nende piirid on viimase kümnendiga oluliselt muutunud.

Berliini linnarajoonid

Berliinis on 12 linnarajooni:

Ajalugu

Keskaeg

Pärast suurt rahvasterändamist jäi Ida-Saksamaa inimtühjaks. 6. sajandil asusid sinna lääneslaavi hõimud havelaanid, kes said nimetuse Haveli jõe järgi, mille ääres nad elasid, ja sprevljaanid, kes said nimetuse Spree jõe järgi.

Brandenburgi alistas 948 Otto I Suur. Aastal 983, mil ta suri, kihutasid slaavlased sakslased sealt minema ning tapsid vaimulikud ja keisri ametnikud. Slaavlased jäid paganateks veel poolteiseks sajandiks, kuni 12. sajandi algul saksid piirkonna uuesti vallutasid ja seekord juba lõplikult ristisid. Slaavlased aeti osalt välja, osalt assimileerusid, ent on vähesel määral säilinud tänapäevani (sorbid).

Praegune Berliin on tekkinud kahest asulast: Berlinist ja Cöllnist, mida on esmamainitud vastavalt 1244. ja 1237. aastal. Nende linnaõigusi on esmamainitud vastavalt 1251 ja 1261, kuid eeldatavasti olid nad juba varem linnad. 1307. aastal selleks ajaks linnastunud asulad ühinesid. Ehitati ühine raekoda, milles valitses ühine raad. Linnaeelarved olid eraldi. Samal aastal sai Berliin hansalinnaks.

Tänapäeva Berliini alal paiknevaid Spandaud (1197) ja Köpenicki (1209) on mainitud varemgi, ent ametlikult ühendati nad Berliiniga alles 1920.

1415. aastal sai Brandenburgi markkrahviks ja kuurvürstiks Hohenzollernite suguvõsast pärit Friedrich I, kes valitses seal oma surmani 1440. Hohenzollernid püsisid Berliinis võimul 1918. aastani: algul Brandenburgi markkrahvidena, siis aastast 1701 Preisimaa kuningatena ja lõpuks aastast 1871 Saksa keisritena.

1448 mässasid linlased Friedrich II Raudse vastu ega tahtnud talle lossi ehitada. Ülestõus suruti maha ning linn jäeti ilma hulgast poliitilistest ja majanduslikest vabadustest. 1451 kuulutati Berliin Brandenburgi markkrahvide ja kuurvürstide residentsiks ja kaotas hansalinna staatuse. Linna majandus orienteerus ümber luksuskaupade tootmisele õukonna jaoks.

Uusaeg

Sõjas kannatada saanud Berliin (1945)

Berliini keskosa ehitati alates Saksamaa ühinemisest (Saksa Keisririigi ehk nn Teise Riigi asutamisest) 1871. aastal välja pealinnale väärikate mitmekorruseliste kivihoonetega esinduslikus stiilis. Tollasest arhitektuurist on säilinud Riigipäevahoone (taastatud 1990. aastatel muudetud kujul), Brandenburgi väravad ja muid ehitisi.

Natside võimuloleku ajal 1930. aastate teisel poolel tehti arhitekt Albert Speeri juhtimisel kava Berliini ümberehitamiseks pompoosses stiilis. Berliinist plaaniti teha maailma pealinn Germania, mis näitaks kujukalt Natsi-Saksamaa võimsust. 1939. aastal alanud Teise maailmasõja tõttu tollaseid plaane ellu ei viidud. Ühena vähestest kavandatud suurehitistest valmis Speeri projekti järgi vaid Riigikantselei hoone (1937–1939, jäi sõjas 1945. aastal varemeisse ja hiljem lammutati).

Liitlaste (Suurbritannia, vähemal määral ka USA) pommirünnakud Berliinile 1943–1945 ning arvukad tänavalahingud 1945. aasta kevadel linna kaitsjate ja pealetungivate Nõukogude vägede vahel muutsid suure osa kesklinnast varemeteks. Tänapäeva Berliini kesklinn on suures osas 20. sajandi teisel poolel uuesti üles ehitatud.

Potsdami konverentsi otsusega jagati Berliin nagu omakorda terve Saksamaa neljaks (Briti, USA, Prantsuse ja Nõukogude Liidu) sektoriks. Briti, Prantsuse ja USA sektorid ühinesid tritsooniks pärast seda, kui NSV Liidu komandant lahkus komandantide komiteest. 7. oktoobril 1949 kuulutati Ida-Berliin Saksa DV pealinnaks. Aastal 1961 eraldati Ida- ja Lääne-Berliin teineteisest kivimüüriga (Berliini müür). 9. novembril 1989 avati Ida- ja Lääne-Saksamaa vaheline piir uuesti. 3. oktoobril 1990 ühinesid kaks Saksa riiki rahumeelselt. Berliini müür on lammutatud, ainult mõnes kohas on natuke mälestuseks alles jäetud.

Pärast Saksamaa taasühinemist sai Berliin uuesti riigi pealinnaks (seni oli Lääne-Saksamaa pealinnaks olnud Bonn). Algselt plaaniti Saksamaal kasutada nn. Hollandi mudelit – kuigi Hollandi pealinnaks on Amsterdam, asuvad riigi valitsusasutused Haagis. Nimelt oli Berliini ajalugu liiga seotud Saksa keisririigi, Weimari vabariigi ning Kolmanda Reichiga, ning arvati, et rahumeelselt taasühendatud riigi valitsus ei peaks asuma nii sõjaga seotud linnas. Lisaks oli Bonn lähemal Euroopa Liidu peakorterile Brüsselis.

See lahendati Liidupäeva hääletusega 20. juunil 1991, kui tulemusega 338:320 võeti vastu otsus valitsus üle viia Berliini. Valitsuse jäämist Bonni toetasid eelkõige nooremad, ning riigi lõuna- ja lääneosadest valitud parlamendiliikmed vastukaaluks vanematele liikmetele, kes mäletasid veel Berliini kunagist hiilgust, ning peamiselt põhja- ja idaosast valitutele. Endisest SDV-st pärit liikmete hääled kallutasid hääletuse Berliini kasuks.

Kuigi valitsus ja parlament kolisid Berliini, lubati osadel ministeeriumitel (näiteks kaitse- ja põllumajandusministeerium) kompromissina jääda Bonni, ning ainult nende peamised juhid tegutsevad Berliinis – praegugi^[millal?] töötab veel ligi 8000 18 000 riigiametnikust Bonnis. Valitsus koliti Berliini pärast vajalikke ehitustöid 1999. aastal.

Pärast taasühinemist kerkis päevakorda Berliini ja Brandenburgi liidumaa ühinemise küsimus, mille üle peeti 5. mail 1996 referendum. Berliin hääletas referendumil ühinemise poolt (sh 53,60% poolt ja 45,85 vastu), kuid Brandenburg vastu (sh 36,57% poolt ja 62,72 vastu), mistõttu jäi ühinemine ära.

Urbanism

Elanikkond

Berliinis elas 2020. aasta seisuga umbes 3,6 miljonit inimest, mida on rohkem kui Saksamaa suuruselt järgmistes linnades Hamburgis ja Münchenis kahe peale kokku. Koos linnaliste asulatega, mis jäävad Berliini liidumaa piiridest välja, küündib elanike arv umbes 4,7 miljonini ning Berliin-Brandenburgi linnastus, mis hõlmab mõlemat liidumaad, elab kokku ligi 6,2 miljonit inimest.

Kuni 17. sajandi keskpaigani oli Berliini ümbrus hõredalt asustatud. Kolmekümneaastase sõja käigus vähenes Berliini elanikkond umbes poole võrra. Kui kuurvürst Friedrich Wilhelm 1640. aastal valitsemise oma isalt üle võttis, tõi ta muuhulgas piirkonda endaga rohkelt Prantsuse hugenotte. Nii suurenes elanike arv 1648. aasta umbes 6000-lt 1709. aastaks ligikaudu 57 000-le. Pärast seda kasvas elanike arv püsivalt edasi ning 1875. aastal sai Berliinist miljonilinn.

Elanikkonna kasv kiirenes eriti pärast industrialiseerimisele suunatud reformide ellurakendamist. 19. sajandi viimasel veerandil oli vaid 40% linna elanikest Berliinis sündinud. Suurem osa sisserännanutest olid 1900. aastal pärit Preisimaa provintsidest, välismaalt saabunuid oli 1,5% linna elanikkonnast ning enam kui 98% berliinlaste emakeel oli saksa keel. Nn Suur-Berliini loomisega 1920. aastal kasvas linna elanike arv tänu uute asulate liitmisele ligi 4 miljonini. 1920. ja 1930. aastatel oli Berliin seega Mandri-Euroopa suurim ning Londoni ja New Yorgi järel maailma suuruselt kolmas linn. Oma kõrgpunkti saavutas Berliini elanike arv 1942. aastal, kui linnas elas 4,48 miljonit inimest.

Teise maailmasõja ajal elanike arv langes ning on sellest alates püsinud 3,1 ja 3,5 miljoni vahel. Alates 1991. aastast on nii linna kolijate kui ka sealt lahkujate arv püsinud aastas 100 000 ja 145 000 vahel. Berliin on üks Saksamaa suurima rahvastiku mobiilsusega linn. Ainuüksi 2010. aastal kolis Berliini 147 769 inimest, neist 61 462 olid välismaalased. Samal ajal lahkus 130 951 inimest, kellest 59 091 olid välismaalased.^[4]

Rahvuslik koosseis

Rahvused Berliinis (2020):^[5]

2 984 036 sakslast
98 814 türklast
55 593 poolakat
SYR 40 574 süürlast
31 355 itaallast
30 645 bulgaarlast

26 913 venelast
24 463 rumeenlast
22 175 ameeriklast
20 154 serblast
19 590 prantslast

19 475 vietnamlast
16 092 britti
14 840 hispaanlast
14 458 kreeklast
14 161 indialast

13 890 horvaati
13 626 afgaani
13 155 hiinlast
12 398 bosnialast
12 398 austerlast

Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel siirdus Lääne-Berliini rohkelt välistööjõudu Lõuna-Euroopast ja Türgist ning Ida-Berliini läksid lepingulisi töid tegema eelkõige välistöölised Vietnamist. Alates 1980. aastatest asusid linna ümber paljud Venemaa sakslased ning taasühinemise järel Ukraina ja Venemaa juudid. Berliini elanikkonna hulka kuulub praegu^[millal?] umbes 190 riigi kodanikke.

Kuna välispäritolu on üheselt keeruline defineerida, võivad välispäritolu inimesi puudutavad andmed suures ulatuses varieeruda. Lisaks elab Berliinis veel 100 000 – 25 000 illegaalset immigranti, kes on pärit peamiselt Aafrikast, Aasiast, Balkanilt või Ladina-Ameerikast.^[6]

Pärast Rumeenia ja Bulgaaria liitumist Euroopa Liiduga on toimunud ulatuslik romade sisseränne. Nende arvukuse hinnangutes pole üksmeelt, kuid kuni 200 000 romat võib olla viimastel aastatel ajutiselt Berliinis peatunud.^[7]

Religioon ja maailmavaated

Pärast reformatsiooni (16. sajand) on Lõuna-Saksamaa valdavalt katoliiklik ja Põhja-Saksamaa (Berliin) protestantlik.

Berliini piiskoppide ja peapiiskoppide loend
Berliinis asub Ibn-Ruschd-Goethe mošee.^[8]
Berliini toomkirik

Majandus

Berliini SKP elaniku kohta oli 2021. aastal 44 472 eurot (Saksamaa: 42 953).^[9] Teenuste osatähtsus SKP-s oli 84%. Majanduslikult aktiivseid ettevõtteid oli Berliinis 2019. aasta seisuga 167 057.