PROFILPELAJAR.COM

See artikkel räägib maalikunstnikust; laulja kohta vaata artiklit Raphael (laulja); jalgpalluri kohta vaata artiklit Raffael (jalgpallur).

Raffael (kodanikunimega Raffaello Sanzio ehk Raffaello Santi; 6. aprill 1483 Urbino – 6. aprill 1520 Rooma) oli Itaalia kõrgrenessansi maalikunstnik ja arhitekt.

Raffaeli loomingut austati selge vormi ja lihtsa kompositsiooni tõttu. Looming kajastab uusplatonismi ideaali inimese hiilgusest. Koos Michelangelo ja Leonardo da Vinciga peetakse teda traditsiooniliselt üheks kõrgrenessansi tippkunstnikest.

Elulugu

Raffaeli isal Giovanni Santil, kes oli olnud Mantova õuekunstnik, oli Urbinos töökoda. Ema Màgia di Battista Ciarla suri, kui poeg oli kaheksa-aastane. Isa abiellus uuesti, aga 1. augustil 1494 suri temagi. Seejärel sai Raffaeli eestkostjaks tema isa vend preester Bartolomeo, kes pidi selle õiguse pärast Raffaeli kasuemaga kohut käima. Siiski elas Raffael tõenäoliselt kasuema juures sel ajal, kui ta õpipoisina meistri juures ei elanud.

Oma esimese õpetuse sai Raffael isa juures. Arvatavasti oli Raffael juba lapsena väga andekas, sest Giorgio Vasari, kes tema eluloo kirja pani, märgib seal, et isal oli temast suurt abi. Isa töökoda töötas edasi ka pärast isa surma, seda pidas kasuema ja tõenäoliselt aitas Raffael ka seal teda.

Seejärel töötas ta Perugino juures Perugias. Vasari järgi läks ta sinna õpipoisina juba kaheksa-aastaselt, mis oli märksa varem kui tavaks, ja sellepärast kõik asjatundjad ei usu seda Vasari väidet. Tõenäoliselt ei elanud Raffael Perugino juures pidevalt, vaid ajuti. On ka oletatud, et ta sai mõningast õpetust Timoteo Vitilt, kes alates 1495 oli Urbinos õukonnamaalija. Kindlasti töötas Raffael Perugino juures aastail 1500–1504 ja Perugino mõju noorele Raffaelile on väga selge.

Vasari kirjutas, et tolle aja maalidel pole võimalik Perugino ja Raffaeli kätt eristada, kuid tänapäeva kunstiteadlased teavad paremini ja teevad seda vahet. Siiski on nad lähedased nii stiililt kui tehnikalt. Näiteks varje ja tumedaid rõivaid maalisid mõlemad väga paksude värvikihtidega, ihu seevastu väga õhukeselt. Mõlema kunstniku teostes on värnitsas olev liigne vaik tihti põhjustanud pragusid värvis. Juba 1501 on Raffaeli nimetatud meistriks, see tähendab täieliku väljaõppe saanuks.

1504–1508 oli Raffael peamiselt Firenzes, seejärel Roomas. Firenzes mõjutas Raffaeli kõige rohkem Leonardo da Vinci, kes elas seal 1500–1506. Leonardo mõju on näha mitmes maalis, sealhulgas püha perekonna kolmnurkse kompositsiooniga maalis (selle kompositsiooni oli Leonardo leiutanud). Ühtlasi on säilinud Raffaeli joonistus Leonardo kadumaläinud maalist "Leda ja luik". Raffaeli tegelaste asendid muutuvad dünaamilisemaks ja keerukamaks, kuid ta säilitas Perugino pehme puhta valguse.

Leonardo oli Raffaelist üle 30 aasta vanem. Michelangelost oli Raffael 8 aastat noorem. Michelangelo ei sallinud Leonardot ja hiljem hakkas ta Raffaeli veelgi rohkem vihkama, süüdistades teda enda vastu konspireerimises. Sellegipoolest töötasid nad koos Sixtuse kabeli sisekujundamisel.

Raffael oli 37-aastaselt väga viljakas. Enamik tema loomingust on säilinud. Tema töökoda oli ebatavaliselt suur. Vasari andmetel oli seal viiskümmend õpipoissi ja muud abilist, kellest mõnedki said hiljem ise kunstnikeks. Arvatavasti ei olnud ühelgi teisel vanadest meistritest nõnda suurt töökoda. Töökoja sisemine töökorraldus ei ole teada. Arvatavasti olid neist poolesajast kaastöötajast osa alltöövõtjad. Üldjuhul on väga keeruline kindlaks teha, missugune õpilane või alltöövõtja konkreetselt on missuguse osa teosest maalinud.^[1]

Palju tema teoseid asub Vatikanis Apostellikus palees, kus tema freskod on kesksed ja tema karjääri kõige suuremad teosed.

Roomas täitis Raffael paavsti Julius II suurtellimust, maalides Vatikanis 1508–1517 freskosid (Stanza della Segnatura, Stanza d'Eliodoro, Stanza dell'Incendio). Julius II ja Leo X teenistuses jõudis ta oma kuulsuse tippu ning ta maalis ka mõlema paavsti portree^[2].

Arhitektina juhatas ta alates 1515 Rooma Püha Peetri kiriku ehitust ning oli antiiksete skulptuuride ja raidkirjade väljakaevamiste ülevaataja. Ta uuris ka Vitruviuse teoseid.^[2]

Kõige tuntum nendest freskodest on "Ateena kool", mille Raffael pühendas vanakreeka kultuurile. Selle kesksed kujud on Platon ja Aristoteles, kelle ümber on valgusküllaste võlvide alla Apolloni ja Athena kujude ette kogunenud filosoofe, luuletajaid, õpetlasi ja kunstnikke. Ikonograafiliselt ja kompositsiooniliselt seostub see teos Raffaeli kaasajaga. "Ateena kooli" koopia asub Potsdamis Sanssoucis.^[2]

1518 valmistas Raffael Villa Farnese freskod. Muuhulgas kujutavad need Amori ja Psyche müüti Lucius Apuleiuse järgi.^[2]

Raffael elas Rooma eeslinnas Borgos Palazzo Caprinis. Selle hoone projekteeris Donato Bramante 1510. aasta paiku, võib-olla pisut varem. Raffael ostis selle 1517 ja elas seal oma surmani. Omal ajal oli see hoone üsna suurejooneline – Raffael sai seda endale lubada. 17. sajandil see hoone lammutati.

Raffael ei abiellunud kunagi. 1514 kihlus ta kardinali Medici Bibbiena vennatütre Maria Bibbienaga, aga ta ei suhtunud sellesse kuigi entusiastlikult, see abielu ei saanudki teoks.^[3]

Vasari väitel mängis Raffael mõttega saada ka ise kardinaliks. Selleks oli arvatavasti lootust andnud Leo X. Võib-olla oli see üks põhjustest, miks ta abielu sõlmima ei kiirustanud. Paavst tegi Raffaeli oma kammerhärraks, mis andis kunstnikule lisasissetuleku, ja andis talle Kuldkannuse ordeni.^[3]

Väidetavalt oli Raffaelil lähedasi suhteid paljude naistega, aga tema elu tõeline armastus oli pagari tütar Margherita Luti. Pagar on itaalia keeles fornara ja sellepärast tuntakse Lutit tänapäeval hüüdnimega La Fornarina. Raffael on teda ka poolaktina maalinud. Vasari järgi põhjustas Raffaeli surma ülemäärane seks Lutiga, misjärel tal tekkis palavik. Raffael ei öelnud arstile, millest tema haigus tuli, mistõttu arst andis talle vale ravimit, mis ta tappis.

Raffaeli haigus kestis 15 päeva, mis andis talle aega saada viimne võidmine ja oma maapealsed asjad korda ajada. Ta dikteeris oma testamendi, milles määras Lutile ülalpidamiseks piisavalt raha, ja määras testamenditäitjaks oma ustava teenri Baviera. Enamiku töökoja sisustusest määras ta oma õpilastele Giulio Romanole ja Gianfrancesco Pennile.

Tema matus oli eriti suurejooneline ja sellel osalesid suured rahvamassid. Ta maeti marmorist sarkofaagis, millele oli kirjutatud: "Ille hic est Raffael, timuit quo sospite vinci, rerum magna parens et moriente mori." See tähendab: "Siin lebab kuulus Raffael, keda Loodus ise kartis end ületavat, kuni ta elas, ja kui ta suri, kartis ennastki surevat." Tema haud asub Roomas Santa Maria Rotonda kirikus, mis rajati Panteonina juba Vana-Rooma keisri Hadrianuse ajal^[4]. Sinna matmist palus Raffael ise oma testamendiga.

Romano oli Raffaeli surma ajal kõigest 21-aastane. Kuid just teda ootas ees kuulsus ja Penni jäi kõigest Romano töökaaslaseks. 1527. aastal toimunud Rooma rüüstamise ajal rööviti töökoda paljaks ja mõnedki Raffaeli juures töötanud tapeti. Teisalt soodustas see sündmus Raffaeli teoste levikut ja suurendas niimoodi tema tuntust.

Kuigi kaasaegsed Raffaeli väga armastasid, oli tema mõju maailma kunsti arengule mõnevõrra väiksem kui Michelangelol. Pärast tema surma hakkas levima manerism ja seejärel barokk, mis viisid kunsti Raffaeli näidatule täiesti vastupidises suunas.^[5] Raffaeli teosed olid selge ja harmooniliselt tervikliku kompositsiooniga, seevastu barokile oli omane üleküllastumine detailidest ja rahutus liikumises olevad figuurid.

Seevastu oli Raffaeli looming akademismi nurgakivi. Ühtlasi on Raffaeli teosed alati olnud tähtsal kohal kunstnike väljaõppes.

Looming

Pikemalt artiklis Raffaeli teoste loend

"Kolm graatsiat" (umbes 1505, Chantilly, Musée Condé)
"Püha Jüri võitlus lohega" (1505, Pariis, Louvre)
"Püha Cecilia ekstaas" (umbes 1514, Bologna, Rahvuspinakoteek)
"Naine looriga" ("La donna Velata") (umbes 1515, Firenze, Pitti palee)
"Sixtuse madonna" (umbes 1516, Dresden, Vanade meistrite maaligalerii)
Paavsti Leo X portree kahe kardinaliga (1517–1518, Firenze, Pitti palee)
Noore naise portree ("La Fornarina") (umbes 1518, Rooma, Rahvusgalerii)
"Issanda muutmine" (1518–1520, Rooma, Vatikani Pinakoteek)

Viited

↑ Jones and Penny:146–147, 196–197, and Pon:82–85
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 126
↑ ^3,0 ^3,1 Vasari:230–231
↑ Antiigileksikon, 2. kd., lk. 64–65
↑ Chastel André, Italian Art,p. 230, 1963, Faber

Allikad

Roger Jones and Nicholas Penny, Raphael, Yale, 1983, ISBN 0-300-03061-4
Pon, Lisa, Raphael, Dürer, and Marcantonio Raimondi, Copying and the Italian Renaissance Print, 2004, Yale UP, ISBN 978-0-300-09680-4
Vasari, Life of Raphael from the Lives of the Artists, edition used: Artists of the Renaissance selected & ed Malcolm Bull, Penguin 1965 (page nos from BCA edn, 1979)