Riia ajalugu on ülevaade Läti pealinna Riia ajaloost.
Asustus muinasajal
Tulevase Riia kohale tekkis asustus 10. sajandil.[1] 12. sajandil ja linna rajamise ajal paiknes seal kaks küla: üks tolleaegse Riia järve kaldal praeguse Alberti väljaku kohal, teine tolleaegsel Daugava rannal praeguse Peldu tänava kandis.[2][3] Arheoloogilised leiud viitavad, et lisaks liivlastele on seal elanud ka kuralasi, võndlasi, semgaleid ja slaavlasi.[2][4] Nüüdse Riia toomkiriku kohal oli kalmistu.[3] Riia järveks kutsutud kunagises Daugava jõeharus asus looduslik sadam Daugaval kulgeval kaubateel, mis ühendas Idamaid Skandinaavia ja Lääne-Euroopaga.[5][6]
Järgmine Üksküla piiskop Albert, senine Bremeni toomhärra, sai ristisõdijate kasutamiseks lisaks paavstile ka Saksa-Rooma riigikeisriPhilippi toetuse. 1200. aastal saabus ta 23 laevaga Liivimaale, kus sundis liivlased endaga rahu sõlmima ja talle pantvange andma. Samal aastal määrati kindlaks ka linna rajamise koht Riia jõe suubumiskohas Daugavasse. Alberti juhtimisel alustati linna ehitamist 1201. aasta suvel.[10] Ta andis ühe kolmandiku sellest 1202. aastal asutatud Mõõgavendade ordule tänuks abi eest piiskopivõimu kaitsel ja liivlaste maa vallutamise eest, kuhu linn rajati. Kuna Liivimaa piiskopil ei olnud ilmalikku võimu, korraldasid elu linnas Mõõgavendade ordu ja hiljem auväärsetest linnakodanikest valitud Riia raad. Linn asetses Daugava jõe paremal kaldal, Daugava jõe suudmesse aga rajati kindlustatud ja tänapäevaks Riia linnaga liidetud Daugavgrīva asula, kus asus Dünamünde klooster ja hiljem oli ametis Dünamünde komtuur.
1209. aastal ehitati Riia Püha Peetri kirik. 25. juulil 1211 pandi nurgakivi praegusele Riia toomkirikule, kuid 1215. aasta veebruaris-märtsis toimus linnastulekahi, mis hävitas Riia linna; tules hävines esimene toomkirik, sellega külgnenud hooned ja esimene Turaida liivlaste juhi Kaupo korraldusel juba 1203. aastal ehitatud Püha Jakobi kirik. Aastatel 1221–1226 alustas tegevust Riia raad ning linna omavalitsuse kehtestamisega ühtlasi tunnistati Riia linna, Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu võrdõiguslikkust. Riiale anti Gotlandi (Visby) linnaõigused.
Varsti pärast Eberhard von Monheimi saamist ordumeistriks25. mail 1328 hakkas Riia linn mässama ordumeistri vastu ning 23. juunil 1328 põletasid riialased Daugavgrīva (Dünamünde) aleviku. Riialased pöördusid abi saamiseks leedulaste poole, kes 1329. aasta septembris korraldasid sõjakäigu, mis ulatus Paistuni. Pärast leedukate tagasipöördumist asus Monheim septembris piirama Riia linna. Pärast pikka piiramist alistus Riia linn 17. märtsil1330 ordumeistrile. Alistumise märgiks pidi linn ühest kohast müüri maha kiskuma. Pärast seda lasi ordumeister Riia kõrvale ehitada Riia ordulinnuse.
1330. aastal pärast Riia linna allutamist lõplikult Liivimaa ordule: linn pidi minema ordu ainuvõimu alla, ordule pidi tagasi antama linnusekoht ning see pidi ka üles ehitatama, samuti pidi ordu määratud linnafoogt osa võtma rae igapäevasest tööst. Nii kehtestus linna üle üpris otsene võim, mis suunas muuhulgas ka selle sisepoliitikat. 1330. aastal alustati ka Riia ordulinnuse ehitamist, loss valmis 1353. aastal, hiljem sai hoone Liivimaa ordu ordumeistri residendiks.
1330. aastatel kujunes Riia Uue turuplatsi läheduses välja linna haldus- ja avaliku elu keskus – Raeväljak, mille äärde ehitati uus raekoda ning arvatavasti ka nn Uus maja ehk hilisem Mustpeade maja.
Pärast 1479. aastal, Riia peapiiskopi vangistamist, piiskopkonna maade ning Riia linna hõivamist ähvardas Liivimaa ordut interdikt ehk kirikuvande alla panek Rooma paavsti poolt. Olukorra lahendamiseks otsustas ordumeister korraldada võiduka sõjakäigu Vene maadele. Venelased tegid vastusõjakäigu Vana-Liivimaale. 11. veebruaril 1480 tungisid Moskva ja nendega ühinenud pihkvalased Liivimaale, kus nad vallutasid ühe linnuse ja rüüstasid Tartu ümbruses.
1480 aastatel Riias elas ligikaudseil hinnanguil umbes 10 tuhat elanikku. 1480. aastal Riias kogus hoogu järjekordne konflikt Liivi ordu ja Riia peapiiskopi vahel, mis oli juba mõned aastad varem sõjaliste kokkupõrgeteni viinud. Tollases kroonikas on see kokkupõrge tuntud Papisõjana (Pfaffen-Krieg). Liivimaa ordu ja Riia linna vahel puhkenud nn Kümneaastase sõja ajal (1481–1491) ründasid 1484. aastal linnaelanikud ordumeistri kantsi Riia lossi ja pärast kuuekuulist piiramisrõngas olemist, andis lossi garnison alla ning Riia raad otsustas lossi maha lõhkuda. Liivimaa ordu maameistri residents viidi üle Cēsis (eesti: Võnnu).
Riia koadjuutori ja hilisema viimase keskaegse Riia peapiiskopWilhelm von Hohenzollerni (1539–1563) võimuambitsioonidest ka, Saare-Lääne piiskopkonnaSaare-Lääne piiskopiks saamisel, tingituna puhkes Saare-Lääne vaenus. Et oma sissetulekuid suurendada, püüdis ta endale saada mitmeid vaimulikke ameteid nii Riia peapiiskopkonnas, Tartu, Saare-Lääne ja Tallinna piiskopkonnas. Kuid paraku tal ühtegi neist saada ei õnnestunud ning läks selle asemel tülli nii Schöningi, Tartu piiskopi Johannes Bey kui ka Saare-Lääne piiskopi Reinhold von Buxhoevedeniga. Wilhelm 1532. aastal sai ajutiselt enda kätte piiskopkonna mandriosa, kuid saared jäid Saare-Lääne piiskop Reinhold von Buxhoevedenile. 1532. aasta maapäeval võeti Liivimaa seisuste poolt vastu otsus (koadjuutoriretsess), millega Wilhelmil keelati peapiiskopi eluajal ilmalikku võimu enda kätte haarata, peapiiskopiks saades pidi ta aga austama kõiki Liivimaal sõlmitud lepinguid ning välismaiseid valitsejaid mitte Liivimaa asjadesse segama. 1534. aastal toimunud Viljandi maapäeval ühinesid kõik Liivimaa seisused juba piiskop Reinholdi toetuseks ning sama aasta sügisel oli Wilhelm sunnitud Haapsalust lahkuma. Seejärel kukkusid läbi ka tema katsed olukorda paavstile ja keisrile apelleerides enda kasuks pöörata. 1535. aastal läks ka Riia linn ordu kontrolli alla, kui Liivimaa ordumeisterHermann von Brüggenei viis Preisi-meelsete jõudude allasurumine ordualadel lõpule, vangistades Kuramaa orduvasallide juhi Dietrich Butleri, kukutati tema toel Preisi-meelne fraktsioon Riias ning ja Wilhelmi sealne peamine toetaja, sündik Johann Lohmüller sealt põgenema pidi. 1536. aasta juulis lahendati asi lõplikult piiskop Reinholdi kasuks, kui Wilhelm pidi loobuma kõigist taotlustest Saare-Lääne piiskopkonnale.
1539. aasta augustis suri Riia peapiiskop Thomas Schöning ja nii sai koadjuutor Wilhelmist tema mantlipärija, Riia peapiiskop. Keiser ja paavst kinnitasid ta peapiiskopi ametisse 1540. aastal. Kohe tekkisid Wilhelmil aga ka probleemid, sest Riia linn, mis pidanuks talle Kirchholmi lepingu kohaselt truudust vanduma, seda linnas ainuvõimu ordu vahelesegamise tõttu ei teinud. Olukord muutus veelgi problemaatilisemaks siis, kui Riia liitus 1541. aastal Schmalkaldeni liiduga, saades nõnda enda selja taha ka Saksamaa protestantlike vürstide toetuse. Pärast pikki läbirääkimisi õnnestus Wilhelmil viimaks 1542. aastal niikaugele jõuda, et tema ja Riia vahel sõlmiti Lemsalus leping, millega linn pidi talle truudusevande andma, tema aga loobus vaimulikust (ehk nominaalselt katoliiklikust) ülemvõimust Riia üle. Müntimisõigus otsustati reguleerida kuueks aastaks. Kuid ordu segas end taas vahele ja linn taganes lepingust.
Vana-Liivimaa konföderatsiooni püüti siseriiklikult konsolideerida 1546. aastal vastu võetud otsuse kaudu, millega keelati Liivimaa kõigi seisuste nõusolekuta võõraste vürstide või nende pärijate Liivimaa valitsejate koadjuutoriteks valimine (Volmari retsess). Ühtlasi oli see ka katseks lepitada Brüggeneid ja markkrahv Wilhelmit ning taastada ordu ja Riia peapiiskopi kaksikvõim Riia linna üle, mis juba 1524. aastal oli kaduma läinud. Sellest lepingust sai aga hiljem alguse koadjuutorivaenus, kui peapiiskop Wilhelm ikkagi oma järglaseks MecklenburgihertsogiChristophi valis.
1537. aastal alustati Riia uue kindlustussüsteemi väljaehitust, mille käigus loodi kuni 11 m kõrgune mullavall ja veetõkked.
Rzeczpospolita ja katoliku kiriku ülemvõimu taastamise järel tugevnes Rooma paavstile alluva poola katoliku kiriku mõju usupuhastusegaluteri usku läinud Läti ja Liivimaa elanikkonnale. Rzeczpospolita võimu all ja katoliiklus Riias ja Liivimaal taastati, eriti tugevalt juurdus katoliiklus Latgales. Riias anti Poola võimude nõudel katoliku kogudusele üle seni lätlaste luteri kogudusele kuulunud Riia Püha Jakobi kirik (Svētā Jēkaba katedrāle) (Vt. Reformatsioon Liivimaal ja vastureformatsioon). 1582. aastal kehtestas Rooma paavst Gregorius XIII uue ehk Gregoriuse kalendri järgseajaarvamissüsteemi, mis Poola kuningaStefan Batory korraldusega viidi sisse ka 1582. aastal Liivimaa hertsogkonnas ja Riia linnas. Uuele ajaarvamisele ülemineku korralduse täitis Riia raad alles 1584. aastal, pärast suure rahatrahviga ähvardamist. Riia rae allumine Poola keskvõimu nõudmistele, kutsus esile 1584. aasta jõulude ajal rahvarahutused Riias, nn 1584.–1589. aasta kalendrirahutused. Uue kalendri järgi peetava jõulumissa ajal tungisid Riia linnakodanikud Püha Jakobi kiriku ja rüüstasid selle. Rahutuste süüdlasena vahistati Riiatoomkoolirektor Heinrich Möller. Vastuseks mässu alustanud linnakodanikud Martin Gize juhtimisel vabastasid Mölleri ning rüüstasid bürgemeistri ja Riia linnusekrahviNicolaus Ecki elamu ning võtnud linnas võimu, hukkasid Poola kuningat pooldanud sündikuse Gotthard Wellingi ja endise rae bürgermeistri Johann Tastiuse. Tänu Poola kuninga Stefan Batory surmale 1586. aastal ja sellele järgnenud uue Poola kuninga valimise protsessile saavutati kompromiss ja kuninga vastu ülestõusnute karistamine alles viie aasta pärast, 1589. aastal.
17. mail 1656 kuulutas Moskva tsaaririik Rootsi kuningriigile sõja ja alustati Vene vägede viimist Rootsi Liivimaale. Läti idaosas asuva Rootsi vägede poolt okupeeritud Kuramaa hertsogiriigiDünaburg alistus 31. juulil; 14. augustil vallutasid Vene väed Koknese. 21. augustil jõudsid Vene väed, tsaar Aleksei I üldjuhtimisel Riia linna alla ning 1. septembril pärast piiramisehitiste ja suurtükipatareide püstitamist algas kindral Alexander Leslie juhtimisel linna piiramine. Moskva tsaaririigi väed ei suutnud ka vallutada Samuel Cockburni poolt kaitstud Cobroni forti. 2. oktoobri varahommikul, enne Vene vägede planeeritud kindluse rünnakut tungisid Rootsi väed Riia kindlusest välja, tekitasid rünnakuks valimistuvatele Vene vägedele suuri kaotusi ja hõivasid ka 17 lahingulippu. 5. oktoobril, pärast 50-päevast piiramist lõpetasid Vene väed linna piiramise ja taganesid Polotskisse.
5. juunil 1700 alustasid Saksi väed Saksimaa kuurvürsti August II ja Johann Reinhold von Patkuli juhtimisel uut pealetungi suuremate jõududega ning peletasid Rootsi väed linna alt. Saksi feldmarssal, krahv Adam Heinrich von Steinau ning Kuramaa regentvalitsejaFerdinand Kettler alustasid Saksi-Leedu-Tatari vägedega linna piiramist ja pommitamist. Saksi vägede toetamiseks saadeti Pihkvast Liivimaale ka 19 vene jalaväepolku, kellest suurem osa asus Koknese juurde ja 3 polku liitus Riia piirajatega..
Pärast Rootsi vägede võitu Narva all suundus Rootsi kuningas Karl XII piiratava Riia juurde ning vabastas linna piiramisest. 9. juulil 1701 toimus Riia all Spilve lahing, mille käigus purustati August II väed ning ka talle abiks saadetud vene väekoondis Lucavsala (Lutzausholm) saarel. Koknese piiskopilinnuses paiknenud Vene väed Anikita Repnini juhtimisel taganesid Venemaale, Pihkvasse.
Pärast Rootsi vägede kaotust Ukrainas Poltava lahingus, alustasid Vene väed Liivimaa lõplikku vallutamist 27. oktoobril (ukj 6. oktoobril) 1709. Riia piiramine algas Vene vägede poolt linna pommitamisega suurtükkidest. Novembris tegi tsaar Peeter I ise, hõivatud ja Cobroni fordist, Peterschanzeks ümbernimetatud fordist kolm esimest suurtükilasku Riiale. Riia blokeeriti Vene vägede poolt ja 2. (13. ukj) detsembril suleti linna ümber blokaadirõngas. Anikita Repnini juhtimisel. 1710. aasta mais toodi Riia alla piiramissuurtükid, 4. (15.) juulil Riia linna komandant Nils Stromberg kapituleerus, pärast ebaõnnestunud Rootsi laevastiku dessandi katset Dünamünde juures. Vene sõjavangi langes Riia garnisonist 5132 meest, kellest 2905 olid haiged.
12. (23.) juulil asus linna kindralfeldmarssal Boriss Šeremetjev ja Riia rae esindajad andsid talle üle kaks sümboolset Riia linna kuldset võtit. Riia linna kapitulatsiooni ja Venemaa tsaari alluvusse mineku kohta koostati Riia linna kapitulatsiooniakt, millele kirjutasid alla Liivimaa rüütelkond ja Riia rae esindajad ning Vene vägede poolt B. Šeremetjev. 12. oktoobril 1710 kinnitas tsaar Peeter I nii kapitulatsiooniakti kui ka kõik baltisakslastest Riia linnakodanike ja Liivimaa rüütelkonna õigused ja privileegid, mis olid aluseks ka hilisemale Balti erikorrale Liivimaal Venemaa keisririigis.
1785 aastal ehitati Riiga Riia raekoja hoone, teise maailmasõja ajal 1941 aastal sai algne hoone tulekajus kannatada ning 1950. aastail hävis hoone täielikult. Vana Raekoja hoone taastati 2003. aastal.
1816. aastal asutati Riia Börsikomitee, 1852. aastal avati hobuomnibussiliin. 1857. aastal arvati Riia Venemaa kindluste nimekirjast välja ning lammutati linna kaitsevallid ja aastatel 1857–1863 ehitati Riia ringteede võrk.
1918. aasta veebruaris alustasid Saksa väed pärast ajutist vaherahu uuesti pealetungi ning vallutasid Läti ja ka Riia linna, jõudes välja Pihkva jooneni.
Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale vaatamata, valiti Stäel von Holsteini juhtimisel Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühine Riias tegutsenud maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid ka rüütelkondades esindamata linnade, vaimulikkonna ja valdade talupoegade esindajad. 12. aprillil1918 kuulutas Baltimaade Ühendatud MaanõukoguRiias Balti hertsogiriigi välja.
27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril 1918 hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust.
1918. aasta novembris algasid Saksamaal rahutused, Saksamaa keiser loobus troonist 11. novembril sõlmiti I maailmasõja kaotanud Saksamaa keisririigi ja Antantariikide vahel Compiegne'i vaherahu ja Saksamaa tõmbas kõik oma väed Baltimaadest välja, jättes need õiguslikku vaakumisse.
Läti iseseisvumine
18. novembril 1918 kuulutasid lätlased välja oma iseseisva Läti riigi ja Riiast sai Läti Vabariigi pealinn. Riias moodustati Läti Ajutine Valitsus, mida juhtis Karlis Ulmanis.
Läti rahvuslikke sõjajõude omamata Läti Vabariigi valitsus nõustus Lätis asuvatest Saksa vägedest ja baltisakslastest ning vene valgekaartlastest moodustatud Landesveeri moodustamisega, kuid 1919. aasta mais-juunis hõivas Landesveer peaaegu kogu Läti territooriumi, mis oli Nõukogude Venemaa poolt hõivamata ja valmistus seal taas välja kuulutama Balti hertsogiriiki.
2. juulil 1919, kui Eesti väed olid jõudnud juba Riia linna alla, hakkas kehtima Antandi riikide sõjalise missiooni vahendusel sõlmitud relvarahu, Antandi riikide eesmärk oli säästa Landesveeri vägesid võitluseks Nõukogude Venemaaga.
1919. aasta sügisel liideti säilinud riigisaksa Vabakorpuse ja baltisakslaste maakaitseväe Landeswehr Vene valgekaartlase Pavel Bermondt-Avalov juhtimise ja Läänearmee kontrolli alla ning 1919. aasta septembris ja oktoobris õnnestus Bermondt-Avalovil enda kontrolli alla saada ka Kuramaa. 6. oktoobril 1919 nõudis P. Bermondt-Avalov K. Ulmanise valitsuselt Läänearmee Riiast läbilaskmist selle minekuks rindele enamlaste vastu, 8. oktoobril alustasid P. Bermondt-Avalovi üksused pealetungi Riiale. Mööda Riia-Miitavi kiviteed mööda tungis Riiga Rauddiviis ja mööda mererannikut, Babiti järve juurest alustasid edasimarssi vene väeosad. Suhteliselt nõrgad Läti üksused suruti Olai juures kiiresti tagasi ja Rauddiviisi osad vallutasid Riia eeslinna.
Läti Ajutine Valitsus palus Eestilt sõjalist abi ning Eesti vägede ülemjuhataja kindral Laidoner andis 9. oktoobril Soomusrongide diviisi ülemale käsu, saata Riiga Läti sõjavägede ülemjuhataja käsutusse kaks soomusrongi (Kapten Irv ja nr 2). Soomusrongide Riiga saabumise ajaks olid Läti valitsusasutused linnast juba evakueeritud ning Läti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Dāvids Sīmansons, peaminister K. Ulmanis ja välisminister Zigfrīds Anna Meierovics teatasid, et nad on otsustanud Riia maha jätta.
Siiski Läti, Eesti vägede ühisrünnaku ja liitlasvägede missiooni survel pidid P. Bermondt-Avalovi väed Lätist lahkuma.
Iseseisev Läti
11. augustil1920 sõlmiti Riias Läti ja Nõukogude Venemaa vahel rahuleping.
Teise maailmasõja ajal okupeeris Saksamaa kogu Läti kahe nädala jooksul pärast kallaletungi NSV Liidule ning Riia oli Saksa Riigi poolt okupeeritud Baltimaadel ja Valgevenes moodustatud Ostlandi riigikomissariaadi keskus. 1941. aasta sõjasuvel hävinesid Riias ajaloolised Peetri kirikust, Riia raekoda ja Mustapeade vennaskonna maja. Nõukogude võimu ajal taastati ainult Riia Püha Peetri kirik, raekoda, Mustapeade maja ja sellega liituva Schwabe maja varemed aga lammutati ning hooned ehitati uuesti üles alles 2003. aastaks.
Sõja lõpus, oktoobris 1944 vallutasid Riia taas Nõukogude väed. Nõukogude okupatsiooni ajal oli Riia Balti Sõjaväeringkonna keskuseks ja 1988. aastal alanud Läti iseseisvusprotsessi vastu tegutsenud Riia OMONi tegutsemisbaasiks.
Teistest rahvustest inimeste massilise sisserännu tõttu langes Riias pidevalt lätlaste osakaal (1970. aastal 40,9%, 1979. aastal 38,3%, 1989. aastal 36,5%).
Aastal 1991 sai Riia taas iseseisva Läti Vabariigi pealinnaks.
Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
Lang, Valter. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.
María Inmaculada de Borbón-Dos Sicilias Archiduquesa de Austria y Princesa de Toscana Información personalNombre completo María Inmaculada ClementinaOtros títulos Princesa de Hungría, Bohemia y Croacia Princesa de las Dos SiciliasNacimiento 14 de abril de 1844Palacio Real, Nápoles, Reino de las Dos SiciliasFallecimiento 18 de febrero de 1899 (54 años)Viena, Imperio AustrohúngaroSepultura Cripta Imperial de VienaFamiliaCasa real Borbón-Dos SiciliasPadre Fernando II de las Dos Sicilia...
Альф Акерман Особисті дані Народження 5 січня 1929(1929-01-05) Преторія, Південно-Африканський Союз Смерть 10 липня 1988(1988-07-10) (59 років) Йоганнесбург, Трансвааль, ПАР Громадянство ПАР Позиція нападник Професіональні клуби* Роки Клуб І (г) 1947–1950 «Клайд» 33 (20) 1950–1951 «Галл
Georges-Alexandre de Mecklembourg-StrelitzPhotographie du duc de Mecklembourg-Strelitz.BiographieNaissance 6 juin 1859Remplin (en)Décès 5 décembre 1909 (à 50 ans)Saint-PétersbourgNationalité russeAllégeance Empire russeFormation Université de LeipzigUniversité de StrasbourgActivité MilitaireFamille Maison de MecklembourgPère Georges-Auguste de Mecklembourg-StrelitzMère Catherine Mikhaïlovna de RussieFratrie Hélène de Mecklembourg-StrelitzCharles-Michel de Mecklembourg-Stre...
هذه المقالة يتيمة إذ تصل إليها مقالات أخرى قليلة جدًا. فضلًا، ساعد بإضافة وصلة إليها في مقالات متعلقة بها. (أبريل 2019) توماس تشانغ معلومات شخصية الميلاد 8 أبريل 1933 (90 سنة) شانتو مواطنة كندا الحياة العملية المدرسة الأم جامعة مكغيل المهنة طبيب، وعالم وظائف ا�...
Franz Josef Jung Data i miejsce urodzenia 5 marca 1949 Erbach Minister pracy i spraw społecznych Niemiec Okres od 28 października 2009 do 27 listopada 2009 Przynależność polityczna Unia Chrześcijańsko-Demokratyczna Poprzednik Olaf Scholz Następca Ursula von der Leyen Minister obrony Niemiec Okres od 22 listopada 2005 do 28 października 2009 Przynależność polityczna Unia Chrześcijańsko-Demokratyczna Poprzednik Peter Struck Następca Karl-Theodor zu Guttenberg Multimedia w Wi...
Ability to mentally or emotionally cope with a crisis or to return to pre-crisis status quickly For other uses, see Resilience (disambiguation). This article's lead section may be too short to adequately summarize the key points. Please consider expanding the lead to provide an accessible overview of all important aspects of the article. (July 2021) Psychological resilience is the ability to cope mentally and emotionally with a crisis, or to return to pre-crisis status quickly.[1] The...
Johnny Cash Sun Records discographyStudio albums18Singles20No.1 Single4 The Johnny Cash Sun Records discography details the music recorded by country music legend Johnny Cash and released on Sun Records. From late 1954 to July, 1958, Cash recorded for Sun Records, a label founded by Sam Phillips and located at Sun Studio in Memphis, Tennessee. Despite making his final recordings for Sun in 1958 and subsequently moving to Columbia Records, Phillips amassed sufficient backlog to continue to rel...
Voce principale: Due uomini e mezzo. La quarta stagione della serie televisiva Due uomini e mezzo è stata trasmessa negli Stati Uniti dal 18 settembre 2006 al 14 maggio 2007 su CBS. In Italia la stagione è andata in onda dal 18 agosto al 15 settembre 2009 su Rai 2. La prima di stagione tuttavia non è stata trasmessa da Rai 2. Quest'ultima è andata in seguito in onda il 23 ottobre 2009 sul canale digitale terrestre a pagamento Joi. nº Titolo originale Titolo italiano Prima TV USA Prima TV...
Beauty pageant edition Miss World 1972Date1 December 1972PresentersMichael Aspel, David Vine†VenueRoyal Albert Hall, London, UKBroadcasterBBCEntrants53Placements15DebutsBotswana, SingaporeWithdrawalsCeylon, Colombia, Cyprus, Guyana, Korea, Luxembourg, Nicaragua, Panama, Trinidad and Tobago, TunisiaReturnsCosta Rica, Honduras, Hong Kong, LiberiaWinnerBelinda Green[1][2] Australia← 19711973 → Miss World 1972 was the 22nd edition of the Miss World pag...
Templat:Nama klan Minang Zulfi Syarif KotoLahir29 Oktober 1950 (umur 73) Bukittinggi, Sumatera BaratKebangsaan IndonesiaAlmamater- Institut Teknologi Bandung- Untag, SurabayaPekerjaanBirokratDikenal atas- Deputi Kemenpera- Ketua Dewan Pengawas Perum Perumnas- Ketua LPP3I Zulfi Syarif Koto (lahir 29 Oktober 1950) adalah seorang ahli perumahan dan birokrat Indonesia. Ia pernah menjabat sebagai Deputi Kemenpera Bidang Perumahan Formal, Ketua Dewan Pengawas Perum Perumnas, Ketua LPP3I (Lemba...
Hairstyle Afro puffs are a hair style usually consisting of two puffs of hair, one on each side of the head, like smaller versions of an afro,[1] from which it evolved.[2] A woman with afro puffs The style is created by parting the hair down the middle and using a hair tie on each side.[3] Variants include zig-zag partings and multiple puffs.[2] In popular culture The song Afro Puffs by The Lady of Rage is named after the hairstyle. On Central Park (TV series),...
Overview of intersex people's rights in New Zealand Intersex rights in New ZealandNew ZealandProtection of physical integrity and bodily autonomyNoProtection from discriminationNot testedAccess to identification documentsYesAccess to same rights as other men and womenNoChanging M/F sex classificationsYesThird gender or sex classificationsYesMarriageYes Rights by country Argentina Australia Canada Chile China Colombia France Germany Kenya Malta Mexico Nepal New Zealand South Africa Spain Switz...
San Basilio Icono de San Basilio el Grande en la Iglesia de Santa Sofía de Kiev. Obispo de Cesarea Otros títulos Doctor de la Iglesia proclamado el 20 de septiembre de 1568 por el papa Pío VCulto públicoCanonización Pre-Congregación (C.C.S.)Festividad 1 de enero (Oriente) 2 de enero (Occidente)Atributos Vestiduras de obispo griego; paloma y papirosVenerado en Iglesia católica e Iglesia ortodoxaPatronazgo Capadocia Jefatura de hospitales Padres BasilianosInformación personalNombre Βα...
Additional portion of a personal name This article has multiple issues. Please help improve it or discuss these issues on the talk page. (Learn how and when to remove these template messages) This article needs additional citations for verification. Please help improve this article by adding citations to reliable sources. Unsourced material may be challenged and removed.Find sources: Middle name – news · newspapers · books · scholar · JSTOR (June 2015)...
American comic book series published by DC ComicsGotham City SirensCover of Gotham City Sirens #1 (August 2009), art by Guillem March.Publication informationPublisherDC ComicsScheduleMonthlyFormatFinishedPublication dateJune 2009 – August 2011No. of issues26Main character(s)CatwomanHarley QuinnPoison IvyCreative teamCreated byPaul DiniGuillem MarchWritten byPaul Dini (#1, 2, 4–7, 9–11)Tony Bedard (#12–15)Peter Calloway (#16–26)Artist(s)Guillem March (#1–6, 8–9)Dav...
Paghimo ni bot Lsjbot. Kunbir pilosipes Siyentipikinhong Pagklasipikar Kaginharian: Animalia Ka-ulo: Arthropoda Kasipak-ulo: Hexapoda Kahutong: Insecta Kahanay: Coleoptera Kapunoang-banay: Chrysomeloidea Kabanay: Cerambycidae Kahenera: Kunbir Espesye: Kunbir pilosipes Siyentipikinhong Ngalan Kunbir pilosipesHolzschuh, 2003 Kaliwatan sa bakukangon ang Kunbir pilosipes.[1] Una ning gihulagway ni Holzschuh ni adtong 2003. Ang Kunbir pilosipes sakop sa kahenera nga Kunbir, ug kabanay nga ...
Aquest article o secció no cita les fonts o necessita més referències per a la seva verificabilitat. Eddy BouwmansBiografiaNaixement30 de gener de 1968 (1968-01-30) (56 anys)Aarle-Rixtel (Països Baixos) Nacionalitat Països BaixosActivitatOcupacióciclista Esportciclisme de carretera Club actualretirat Clubs professionals 1990-1992. Panasonic-Sportlife 1993-1994. Novemail-Histor 1995. Novell 1996-1997. Foreldorado-GolffParticipà enPrincipals triomfsCurses per etapes Jove...