See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Veebruar 2023) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Riia ajalugu on ülevaade Läti pealinna Riia ajaloost.

Tulevase Riia kohale tekkis asustus 10. sajandil.^[1] 12. sajandil ja linna rajamise ajal paiknes seal kaks küla: üks tolleaegse Riia järve kaldal praeguse Alberti väljaku kohal, teine tolleaegsel Daugava rannal praeguse Peldu tänava kandis.^[2][3] Arheoloogilised leiud viitavad, et lisaks liivlastele on seal elanud ka kuralasi, võndlasi, semgaleid ja slaavlasi.^[2][4] Nüüdse Riia toomkiriku kohal oli kalmistu.^[3] Riia järveks kutsutud kunagises Daugava jõeharus asus looduslik sadam Daugaval kulgeval kaubateel, mis ühendas Idamaid Skandinaavia ja Lääne-Euroopaga.^[5][6]

1184. aastal saabus Bremenist pärit ja Daugava suudmes kaubandusega tegelevate saksa kaupmeeste kutsel Liivimaale Ükskülasse preestriks ja misjonitööd läbi viima augustiinlaste mungaordu liige Meinhard, kelle tegevust toetas ka Rooma-katoliku kiriku Bremeni-Hamburgi peapiiskopkond, mis oli juba pikaajaliselt seotud kirdepoolsetele aladele ristiusu levitamisega.^[7][8] 1186. aastal Bremeni peapiiskopi Hartwig II poolt vastloodud Üksküla piiskopkonna piiskopiks pühitsetud Meinhardi tegevus erilisi tulemusi siiski ei toonud.^[9] Pärast tema surma 1196. aastal piiskopiks saanud Berthold sai järgmise Rooma paavsti Coelestinus III toetuse ristisõdijate kasutamiseks Liivimaa ristiusuliste kaitsmiseks ja apostaatide karistamiseks, kuid praktikas hakati neid kasutama ka mittekristlaste ristiusku sundimiseks.^[7] Berthold tapeti vägivaldsele ristiususamisele vastu olnud liivlaste ja piiskopi ristisõdijate vahel tulevase Riia linna asukohal toimunud lahingus liivlase Ymauti poolt 1198. aastal.^[9]

Järgmine Üksküla piiskop Albert, senine Bremeni toomhärra, sai ristisõdijate kasutamiseks lisaks paavstile ka Saksa-Rooma riigi keisri Philippi toetuse. 1200. aastal saabus ta 23 laevaga Liivimaale, kus sundis liivlased endaga rahu sõlmima ja talle pantvange andma. Samal aastal määrati kindlaks ka linna rajamise koht Riia jõe suubumiskohas Daugavasse. Alberti juhtimisel alustati linna ehitamist 1201. aasta suvel.^[10] Ta andis ühe kolmandiku sellest 1202. aastal asutatud Mõõgavendade ordule tänuks abi eest piiskopivõimu kaitsel ja liivlaste maa vallutamise eest, kuhu linn rajati. Kuna Liivimaa piiskopil ei olnud ilmalikku võimu, korraldasid elu linnas Mõõgavendade ordu ja hiljem auväärsetest linnakodanikest valitud Riia raad. Linn asetses Daugava jõe paremal kaldal, Daugava jõe suudmesse aga rajati kindlustatud ja tänapäevaks Riia linnaga liidetud Daugavgrīva asula, kus asus Dünamünde klooster ja hiljem oli ametis Dünamünde komtuur.

Pärast Riia piiskopilinnuse rajamist viis Albert Liivimaa piiskopi residentsi Ikšķilest üle paremini kaitstud Riia linna ning senine Ikšķile ehk Üksküla piiskopkond sai Riia piiskopkonna nimetuse, kuid säilitas alluvuse Bremeni peapiiskopkonnale. Aastaks 1206 alistas ta Mõõgavendade ordu jõududega liivlased ja 1208. aastaks latgalid. 1209 vallutasid Jersika linnuse Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu rüütlid ja Jersika vürstist Vissevaldest sai piiskop Alberti vasall.

1209. aastal ehitati Riia Püha Peetri kirik. 25. juulil 1211 pandi nurgakivi praegusele Riia toomkirikule, kuid 1215. aasta veebruaris-märtsis toimus linnastulekahi, mis hävitas Riia linna; tules hävines esimene toomkirik, sellega külgnenud hooned ja esimene Turaida liivlaste juhi Kaupo korraldusel juba 1203. aastal ehitatud Püha Jakobi kirik. Aastatel 1221–1226 alustas tegevust Riia raad ning linna omavalitsuse kehtestamisega ühtlasi tunnistati Riia linna, Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu võrdõiguslikkust. Riiale anti Gotlandi (Visby) linnaõigused.

 Pikemalt artiklites Riia piiskopilinnus ja Riia peapiiskop Riia loss, Liivimaa ordu maameister

13. sajandi esimene poolel jätkus linnast välja jäävate territooriumide hoonestus; ehitati Püha Vaimu konvent, 1225. aastal on esmamainitud Riia Püha Jakobi kirikut, Riia toomkirikut ja toomkapiitli hoonet, teist piiskopilossi jne; linn ümbritseti uue kaitsevalliga, mis kulges piki Daugava jõge kuni Püha Vaimu konvendini ja piki Riia jõge kuni praeguse Püssirohutornini ning otsesuunas piki Torni tänavat. 1250. aastail asutati ka Tsistertslaste ordu nunnaklooster ja kirik (Die Kirche des Cisterzienser-Nonnenklosters zu St. Marien bei St. Jakob)^[11]

8. septembril 1282 sõlmis Riia linn lepingu Lübecki ja Visby linnaga ning alates 1282. aastast kuulus Riia Hansa Liitu. Riia kujunes aja jooksul Vana-Liivimaa Saksa ordu Liivimaa haru (Liivimaa ordu) valduste ja Riia peapiiskopkonna keskuseks.

Aastatel 1297–1330 toimus Riia linna, Riia peapiiskopkonna ja Liivimaa ordu vahel võimuvõitlus domineerimise eest Liivimaal, mille ajendiks oli Saksa ordu Liivimaa ordu soov saavutada kontroll ja valitsemine kogu Liivimaal, analoogselt Saksa ordu poolt Preisimaal (Ermlandi, Kulmi, Pomesaania ja Samlandi) piiskopkondade üle saavutatud kontrolliga.

Varsti pärast Eberhard von Monheimi saamist ordumeistriks 25. mail 1328 hakkas Riia linn mässama ordumeistri vastu ning 23. juunil 1328 põletasid riialased Daugavgrīva (Dünamünde) aleviku. Riialased pöördusid abi saamiseks leedulaste poole, kes 1329. aasta septembris korraldasid sõjakäigu, mis ulatus Paistuni. Pärast leedukate tagasipöördumist asus Monheim septembris piirama Riia linna. Pärast pikka piiramist alistus Riia linn 17. märtsil 1330 ordumeistrile. Alistumise märgiks pidi linn ühest kohast müüri maha kiskuma. Pärast seda lasi ordumeister Riia kõrvale ehitada Riia ordulinnuse.

1330. aastal pärast Riia linna allutamist lõplikult Liivimaa ordule: linn pidi minema ordu ainuvõimu alla, ordule pidi tagasi antama linnusekoht ning see pidi ka üles ehitatama, samuti pidi ordu määratud linnafoogt osa võtma rae igapäevasest tööst. Nii kehtestus linna üle üpris otsene võim, mis suunas muuhulgas ka selle sisepoliitikat. 1330. aastal alustati ka Riia ordulinnuse ehitamist, loss valmis 1353. aastal, hiljem sai hoone Liivimaa ordu ordumeistri residendiks.

 Pikemalt artiklis Vana-Liivimaa

1330. aastatel kujunes Riia Uue turuplatsi läheduses välja linna haldus- ja avaliku elu keskus – Raeväljak, mille äärde ehitati uus raekoda ning arvatavasti ka nn Uus maja ehk hilisem Mustpeade maja.

Keskajal asutati ka Riia linna kodanike omavalitsusorgan Riia raad, mille moodustasid 4 bürgermeistrit ja 16 raehärrat. Linna kaupmehi ja käitöölisi ühendasid gildid: Riia Suurgild (mis ühendas kaupmehi) ja Riia Väike gild (mis ühendas käsitöölisi).

1452. aastal sõlmitud Kirchholmi lepinguga said Liivimaa ordu ja Riia peapiiskop kaksikvõimu Riia linna üle ning Riias asuv Riia peapiiskop ja Liivimaa ordu olid 15. sajandi algusest kuni Liivimaa sõjani ka Liivimaa maapäeva ning regiooni juhtivad poliitilised jõud.

Pärast 1479. aastal, Riia peapiiskopi vangistamist, piiskopkonna maade ning Riia linna hõivamist ähvardas Liivimaa ordut interdikt ehk kirikuvande alla panek Rooma paavsti poolt. Olukorra lahendamiseks otsustas ordumeister korraldada võiduka sõjakäigu Vene maadele. Venelased tegid vastusõjakäigu Vana-Liivimaale. 11. veebruaril 1480 tungisid Moskva ja nendega ühinenud pihkvalased Liivimaale, kus nad vallutasid ühe linnuse ja rüüstasid Tartu ümbruses.

1480 aastatel Riias elas ligikaudseil hinnanguil umbes 10 tuhat elanikku. 1480. aastal Riias kogus hoogu järjekordne konflikt Liivi ordu ja Riia peapiiskopi vahel, mis oli juba mõned aastad varem sõjaliste kokkupõrgeteni viinud. Tollases kroonikas on see kokkupõrge tuntud Papisõjana (Pfaffen-Krieg). Liivimaa ordu ja Riia linna vahel puhkenud nn Kümneaastase sõja ajal (1481–1491) ründasid 1484. aastal linnaelanikud ordumeistri kantsi Riia lossi ja pärast kuuekuulist piiramisrõngas olemist, andis lossi garnison alla ning Riia raad otsustas lossi maha lõhkuda. Liivimaa ordu maameistri residents viidi üle Cēsis (eesti: Võnnu).

Liivimaa ordu maameister Walter von Plettenbergi valitsuse ajal Liivimaa ordu ja Riia linna vägede vahelise 1491. aasta Neuermühleni lahingu tulemusel, mille võitsid orduväed tunnistas Riia peapiiskop ja Riia linn, ordu ülemvõimu Liivimaal ja Kirchholmi leppe järgne olukord taastati, samuti ehitati taas üles Riia ja Dünamünde ordulinnused.

Aastal 1522 algas Riias jutlustega Püha Jakobi kirikus ja Riia Püha Peetri kirikuis reformatsioon Liivimaal, mis lõpetas Riia peapiiskopi võimu. 1524. aastal kerkis kahtlus, et Riia toomkirikus asuv neitsi Maarja kuju on tegelikult nõid. Et asjas selgust saada, korraldati nõiakatse ja kuju visati Daugavasse. Kuju oli puust ega uppunud, järelikult tunnistati ta nõiaks ja põletati ära.

Saksa ordu kõrgmeistriks ja Preisimaa hertsogiks saanud Albrecht von Hohenzollern alustas 1529. aastal plaani, tegemaks vend Wilhelmist Riia koadjuutorit. 1528. aastal Riia peapiiskopiks valitud Thomas Schöning soovis taastada 1526. aastal kaduma läinud peapiiskopi sõltumatust ordumeister Wolter von Plettenbergist. Albrecht pakkus Schöningile oma tuge paavstilt ja keisrilt kinnituse saamiseks ning orduvastaseks tegevuseks, soovitades tal endale võtta ka riigivürstist koadjuutor. Varasematel aastatel oli Albrecht lootnud ka Saksa ordu Liivimaa orduharu sekulariseerimise peale, kuid et Plettenberg ja teised kõrgemad orduametnikud olid selle vastu, siis otsustas Albrecht protestantlust Liivimaal edendada just oma venna saatmise teel.

 Pikemalt artiklites Preisimaa hertsogiriik ja Sekulariseerumine

Riia koadjuutori ja hilisema viimase keskaegse Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollerni (1539–1563) võimuambitsioonidest ka, Saare-Lääne piiskopkonna Saare-Lääne piiskopiks saamisel, tingituna puhkes Saare-Lääne vaenus. Et oma sissetulekuid suurendada, püüdis ta endale saada mitmeid vaimulikke ameteid nii Riia peapiiskopkonnas, Tartu, Saare-Lääne ja Tallinna piiskopkonnas. Kuid paraku tal ühtegi neist saada ei õnnestunud ning läks selle asemel tülli nii Schöningi, Tartu piiskopi Johannes Bey kui ka Saare-Lääne piiskopi Reinhold von Buxhoevedeniga. Wilhelm 1532. aastal sai ajutiselt enda kätte piiskopkonna mandriosa, kuid saared jäid Saare-Lääne piiskop Reinhold von Buxhoevedenile. 1532. aasta maapäeval võeti Liivimaa seisuste poolt vastu otsus (koadjuutoriretsess), millega Wilhelmil keelati peapiiskopi eluajal ilmalikku võimu enda kätte haarata, peapiiskopiks saades pidi ta aga austama kõiki Liivimaal sõlmitud lepinguid ning välismaiseid valitsejaid mitte Liivimaa asjadesse segama. 1534. aastal toimunud Viljandi maapäeval ühinesid kõik Liivimaa seisused juba piiskop Reinholdi toetuseks ning sama aasta sügisel oli Wilhelm sunnitud Haapsalust lahkuma. Seejärel kukkusid läbi ka tema katsed olukorda paavstile ja keisrile apelleerides enda kasuks pöörata. 1535. aastal läks ka Riia linn ordu kontrolli alla, kui Liivimaa ordumeister Hermann von Brüggenei viis Preisi-meelsete jõudude allasurumine ordualadel lõpule, vangistades Kuramaa orduvasallide juhi Dietrich Butleri, kukutati tema toel Preisi-meelne fraktsioon Riias ning ja Wilhelmi sealne peamine toetaja, sündik Johann Lohmüller sealt põgenema pidi. 1536. aasta juulis lahendati asi lõplikult piiskop Reinholdi kasuks, kui Wilhelm pidi loobuma kõigist taotlustest Saare-Lääne piiskopkonnale.

1539. aasta augustis suri Riia peapiiskop Thomas Schöning ja nii sai koadjuutor Wilhelmist tema mantlipärija, Riia peapiiskop. Keiser ja paavst kinnitasid ta peapiiskopi ametisse 1540. aastal. Kohe tekkisid Wilhelmil aga ka probleemid, sest Riia linn, mis pidanuks talle Kirchholmi lepingu kohaselt truudust vanduma, seda linnas ainuvõimu ordu vahelesegamise tõttu ei teinud. Olukord muutus veelgi problemaatilisemaks siis, kui Riia liitus 1541. aastal Schmalkaldeni liiduga, saades nõnda enda selja taha ka Saksamaa protestantlike vürstide toetuse. Pärast pikki läbirääkimisi õnnestus Wilhelmil viimaks 1542. aastal niikaugele jõuda, et tema ja Riia vahel sõlmiti Lemsalus leping, millega linn pidi talle truudusevande andma, tema aga loobus vaimulikust (ehk nominaalselt katoliiklikust) ülemvõimust Riia üle. Müntimisõigus otsustati reguleerida kuueks aastaks. Kuid ordu segas end taas vahele ja linn taganes lepingust.

 Pikemalt artiklites Saare-Lääne vaenus ja Koadjuutorivaenus

Vana-Liivimaa konföderatsiooni püüti siseriiklikult konsolideerida 1546. aastal vastu võetud otsuse kaudu, millega keelati Liivimaa kõigi seisuste nõusolekuta võõraste vürstide või nende pärijate Liivimaa valitsejate koadjuutoriteks valimine (Volmari retsess). Ühtlasi oli see ka katseks lepitada Brüggeneid ja markkrahv Wilhelmit ning taastada ordu ja Riia peapiiskopi kaksikvõim Riia linna üle, mis juba 1524. aastal oli kaduma läinud. Sellest lepingust sai aga hiljem alguse koadjuutorivaenus, kui peapiiskop Wilhelm ikkagi oma järglaseks Mecklenburgi hertsogi Christophi valis.

1537. aastal alustati Riia uue kindlustussüsteemi väljaehitust, mille käigus loodi kuni 11 m kõrgune mullavall ja veetõkked.

Aastatel 1558–1583 Vana-Liivimaa aladel toimunud Liivimaa sõja algetapi Vene-Liivimaa sõja lõpul Poola-Leeduga Vilniuse pakti sõlmimisega novembris 1561, sekulariseeriti Liivimaa ordu valdused Kuramaal ja Riia peapiiskopkond, Riia peapiiskop Wilhelm von Hohenzollern säilitas kuni oma surmani 1563. aastal küll tiitli, ent mitte ilmaliku võimu ning Poola kuningas Zygmunt II Augusti valduses oli Lõuna-Liivimaa ja kuninga vasallsõltuvuses Kuramaa hertsogi Gotthard Kettleri valduses: Kuramaa ja Zemgale hertsogiriik, ainsana keeldus Poola-Leedu ülemvõimust ja kaitsest Riia linn.

Vene-Poola sõja tulemusel sõlmis Moskva tsaaririik 1582. aastal Rzeczpospolitaga Jam-Zapolski vaherahu ning Lõuna-Eesti ja Liivimaa (endised Liivimaa ordu ja Riia peapiiskopkonna ja Tartu piiskopkonna alad) jäid Poolale ning Riia linn läks 7. aprillil 1581 Poola kuninga võimu alla, kuid jäi 1582. aastani vabalinna staatusse, Riia oli ka 1561. aastal moodustatud Liivimaa rüütekonna keskus.

Rzeczpospolita ja katoliku kiriku ülemvõimu taastamise järel tugevnes Rooma paavstile alluva poola katoliku kiriku mõju usupuhastusega luteri usku läinud Läti ja Liivimaa elanikkonnale. Rzeczpospolita võimu all ja katoliiklus Riias ja Liivimaal taastati, eriti tugevalt juurdus katoliiklus Latgales. Riias anti Poola võimude nõudel katoliku kogudusele üle seni lätlaste luteri kogudusele kuulunud Riia Püha Jakobi kirik (Svētā Jēkaba katedrāle) (Vt. Reformatsioon Liivimaal ja vastureformatsioon). 1582. aastal kehtestas Rooma paavst Gregorius XIII uue ehk Gregoriuse kalendri järgse ajaarvamissüsteemi, mis Poola kuninga Stefan Batory korraldusega viidi sisse ka 1582. aastal Liivimaa hertsogkonnas ja Riia linnas. Uuele ajaarvamisele ülemineku korralduse täitis Riia raad alles 1584. aastal, pärast suure rahatrahviga ähvardamist. Riia rae allumine Poola keskvõimu nõudmistele, kutsus esile 1584. aasta jõulude ajal rahvarahutused Riias, nn 1584.–1589. aasta kalendrirahutused. Uue kalendri järgi peetava jõulumissa ajal tungisid Riia linnakodanikud Püha Jakobi kiriku ja rüüstasid selle. Rahutuste süüdlasena vahistati Riia toomkooli rektor Heinrich Möller. Vastuseks mässu alustanud linnakodanikud Martin Gize juhtimisel vabastasid Mölleri ning rüüstasid bürgemeistri ja Riia linnusekrahvi Nicolaus Ecki elamu ning võtnud linnas võimu, hukkasid Poola kuningat pooldanud sündikuse Gotthard Wellingi ja endise rae bürgermeistri Johann Tastiuse. Tänu Poola kuninga Stefan Batory surmale 1586. aastal ja sellele järgnenud uue Poola kuninga valimise protsessile saavutati kompromiss ja kuninga vastu ülestõusnute karistamine alles viie aasta pärast, 1589. aastal.

Riia linna ümbritsevad maad kuulusid Võnnu vojevoodkonda ehk Cesise vojevoodkonda.

 Pikemalt artiklis Poola aeg, Liivimaa hertsogkond

Aastatel 1600–1611 toimunud Rootsi-Poola sõjas piirasid Rootsi väed kaks korda edutult Riia linna, kuid ei suutnud linna vallutada.

Sõjategevuses aastatel 1617–1618, 1617. aasta juunis saabusid Rootsi väed Väina jõe suudmesse nelja Rootsi sõjalaevaga ning võtsid Väina jõe suudmes asunud Daugavgriva kindluse Wolmar Farensbachilt üle. Juuli lõpul saabus laevadega umbes 2000-meheline Rootsi vägi, kes ei julgenud aga hästi kindlustatud Riia kindlust rünnata, vaid purjetas Pärnu alla ja sundis linna mõnepäevase piiramise järel, 11. augustil kapituleeruma. Rootsi väed okupeerisid Liivimaa ranniku, Grobinast Pärnuni. 18. augustil vallutati Salatsi ning hilissuvel kontrollisid Rootsi väed peaaegu kogu Liivimaad, välja arvatud Riia linna.

1621.–1625. aasta Poola-Rootsi sõjas piirasid Rootsi väed linna feldmarssal Herman Wrangeli ja Rootsi kuninga Gustav II Adolfi juhtimisel. Piiramise ajal ehitati linna pommitamiseks ja piiramisvägede kaitseks Poola vägede eest, Torņakalnsi Daugava taguse punase torni juurde kindralmajor Samuel Cockburni poolt Cobroni fort. Riia linn alistus piiramisele 15. septembril. Rajatud Cobroni forti täiendati 1631. aastal hollandi bastionisüsteemi kohaselt veel 4 bastioni, ühe poolbastioniga ja ümbritseti kolmest küljest vesitõketega ning muudeti Riia kaitsesüsteemi etteulatuvaks kaitserajatiseks. 1621. aastal läks Riia nagu kogu Liivimaa Rootsi kuningriigi koosseisu ja uuesti kehtestati usundina protestantism. Selsamal aastal sai linna raad Lemsalu kihelkonnas patronaadiõiguse. Rootsi kuningas Gustav II Adolf muutis Püha Jakobi kiriku Rootsi garnisoni luteri kirikuks, kuid pärast 1710. aastat sai Jakobi kirik Vene krooni kirikuks.

 Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1658), Riia piiramine (1656)

17. mail 1656 kuulutas Moskva tsaaririik Rootsi kuningriigile sõja ja alustati Vene vägede viimist Rootsi Liivimaale. Läti idaosas asuva Rootsi vägede poolt okupeeritud Kuramaa hertsogiriigi Dünaburg alistus 31. juulil; 14. augustil vallutasid Vene väed Koknese. 21. augustil jõudsid Vene väed, tsaar Aleksei I üldjuhtimisel Riia linna alla ning 1. septembril pärast piiramisehitiste ja suurtükipatareide püstitamist algas kindral Alexander Leslie juhtimisel linna piiramine. Moskva tsaaririigi väed ei suutnud ka vallutada Samuel Cockburni poolt kaitstud Cobroni forti. 2. oktoobri varahommikul, enne Vene vägede planeeritud kindluse rünnakut tungisid Rootsi väed Riia kindlusest välja, tekitasid rünnakuks valimistuvatele Vene vägedele suuri kaotusi ja hõivasid ka 17 lahingulippu. 5. oktoobril, pärast 50-päevast piiramist lõpetasid Vene väed linna piiramise ja taganesid Polotskisse.

 Pikemalt artiklis Teine Põhjasõda

1657. aastal piirasid Poola väed Wincenty Korwin Gosiewski juhtimisel edutult Riiat. Sõja lõpetanud Oliwa rahulepinguga, tunnistas Rzeczpospolita Liivimaa kuulumist Rootsile. Välja arvatud Latgales asunud Liivimaa vojevoodkonna alade.

 Pikemalt artiklis Rootsi aeg, Läänemereprovintsid

Rootsi võimu ajal oli Riia Rootsi krooni valduste kõige suurem linn. 1621–1710, kui Riia linn oli Rootsi võimu all, arendati linnaehitust Hollandist pärit kartograafi Johan von Rodenburgi juhtimisel, täiustati Riia kindlust ja Riia kindlustussüsteemi Vaubani kindlustuste süsteemi järgi Rootsi sõjaväe kindralkortermeistri (1657–1675) ja Dahlberg Liivimaa ja Riia kindralkuberneri (1696–1702) Erik Dahlbergi juhtimisel, ehitati Riia muldkindlustusvööndis: 6 bastioni, neli raveliini, mullavallide välisseinad müüriti kividega ning neisse ehitati kasematid ja püssirohulaod, süvendati ja laiendati veetõkkeid.

 Pikemalt artiklis Põhjasõda

Põhjasõda Liivimaal algas 1700. aasta veebruaris Saksimaa kuurvürstiriigi ja Rzeczpospolita kuninga August II Tugeva rünnakuga, läbi Kuramaa hertsogiriigi Liivimaa strateegilisele tugipunktile Riia linnale, mille kaitset juhtis Liivimaa kindralkuberner Erik Dahlberg. Saksi väed vallutasid Riia eelkindlustused – Cobroni fordi ja Daugavgrīva kindluse, kuid Riia linna ja kindlust nende tugevate kaitserajatiste pärast ei suutnud vallutada. Liivi- ja Eestimaalt linnale appi saabuvaid Rootsi vägesid kartes aga lahkusid Saksi väed linna alt mais 1700 Daugava teisele kaldale Kuramaa poolele.

 Pikemalt artiklis Riia piiramine (1700)

5. juunil 1700 alustasid Saksi väed Saksimaa kuurvürsti August II ja Johann Reinhold von Patkuli juhtimisel uut pealetungi suuremate jõududega ning peletasid Rootsi väed linna alt. Saksi feldmarssal, krahv Adam Heinrich von Steinau ning Kuramaa regentvalitseja Ferdinand Kettler alustasid Saksi-Leedu-Tatari vägedega linna piiramist ja pommitamist. Saksi vägede toetamiseks saadeti Pihkvast Liivimaale ka 19 vene jalaväepolku, kellest suurem osa asus Koknese juurde ja 3 polku liitus Riia piirajatega..

 Pikemalt artiklis Riia piiramine (1701), Spilve lahing

Pärast Rootsi vägede võitu Narva all suundus Rootsi kuningas Karl XII piiratava Riia juurde ning vabastas linna piiramisest. 9. juulil 1701 toimus Riia all Spilve lahing, mille käigus purustati August II väed ning ka talle abiks saadetud vene väekoondis Lucavsala (Lutzausholm) saarel. Koknese piiskopilinnuses paiknenud Vene väed Anikita Repnini juhtimisel taganesid Venemaale, Pihkvasse.

Pärast Rootsi vägede kaotust Ukrainas Poltava lahingus, alustasid Vene väed Liivimaa lõplikku vallutamist 27. oktoobril (ukj 6. oktoobril) 1709. Riia piiramine algas Vene vägede poolt linna pommitamisega suurtükkidest. Novembris tegi tsaar Peeter I ise, hõivatud ja Cobroni fordist, Peterschanzeks ümbernimetatud fordist kolm esimest suurtükilasku Riiale. Riia blokeeriti Vene vägede poolt ja 2. (13. ukj) detsembril suleti linna ümber blokaadirõngas. Anikita Repnini juhtimisel. 1710. aasta mais toodi Riia alla piiramissuurtükid, 4. (15.) juulil Riia linna komandant Nils Stromberg kapituleerus, pärast ebaõnnestunud Rootsi laevastiku dessandi katset Dünamünde juures. Vene sõjavangi langes Riia garnisonist 5132 meest, kellest 2905 olid haiged.

 Pikemalt artiklis Riia piiramine (1710), 1710. aasta katkuepideemia

12. (23.) juulil asus linna kindralfeldmarssal Boriss Šeremetjev ja Riia rae esindajad andsid talle üle kaks sümboolset Riia linna kuldset võtit. Riia linna kapitulatsiooni ja Venemaa tsaari alluvusse mineku kohta koostati Riia linna kapitulatsiooniakt, millele kirjutasid alla Liivimaa rüütelkond ja Riia rae esindajad ning Vene vägede poolt B. Šeremetjev. 12. oktoobril 1710 kinnitas tsaar Peeter I nii kapitulatsiooniakti kui ka kõik baltisakslastest Riia linnakodanike ja Liivimaa rüütelkonna õigused ja privileegid, mis olid aluseks ka hilisemale Balti erikorrale Liivimaal Venemaa keisririigis.

Pärast Põhjasõja käigus 1710. aastal Liivimaa alistumist liideti lätlastega asustatud Põhja-Lätis Riia kubermang, kuhu kuulus kolm distrikti: Riia distrikt, Võnnu distrikt ja Pärnu-Kokenhuseni distrikt.

1710. aastast kuulus Riia Venemaa keisririgi võimu alla. Formaalselt kinnitas selle Nystadi rahuleping, mis sõlmiti 1721. aastal. Uusikaupunki rahulepingu järgi sai Venemaa Rootsilt Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa ja osa Laadoga järvest läänes asuvast Karjala maakitsusest koos ja Viiburi lääni osaga ning linnad Riia, Dünamünde, Pärnu, Tallinna, Tartu, Narva, Viiburi, Käkisalmi ja muude eelpoolnimetatud provintside linnade, kindluste, sadamate, asulate, distriktide, randadega.

Liivimaa, Põhja-Läti osa liitmisel Venemaa keisririigiga moodustati 1719. aastal Riia kubermang, mille keskus oli Riia linn.

1736. aasta septembris alustas Riias jutlustusi Riia Jakobi kirikus vendade koguduse ehk hernhuutlaste liikumise rajaja krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf.

Venemaa keisrinna Katariina II 1775. aasta ukaasiga ühtlustati Venemaa ja Balti kubermangude halduskorraldust. Riia kubermangu asemele moodustati 1783. aastal vastavalt Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seaduse alusel Riia asehaldurkond, mille juhiks oli Eestimaa kubermangu ja Riia kubermangu kindralkuberner George Browne.

Riia linna plaan, 1802. Johann Christoph Brotze

Riia linna plaan, 1802

1783. aastal loovutas Kuramaa hertsogiriigi hertsog Peter von Biron kaubanduslepingu alusel maa-alad Daugava jõe läänekaldal Sloka järveni (Bolderāja, Dole, Olaine, Katlakalns) Venemaa keisririigile ning liideti Riia kreisi aladega, Riia linnasarasse ehk patrimoniaalpiirkonda. Aladest kujunesid hiljem Riia linna Daugava jõest lääne pool asuvad eeslinnaosad Kurzeme ja Zemgale.

1783. aastal, pärast Venemaa keisrinna Katariina II alustatud haldusreforme Balti kubermangudes, lammutati Liivimaa kindralkuberneri George Browne käsu kohaselt osa Riia lossi ruume, et ehitada Liivimaa kubermanguvalitsuse jaoks avaramaid ruume. Ümberehitus- ja juurdeehitustööd kestsid lossis kogu 19. sajandi jooksul.

1785 aastal ehitati Riiga Riia raekoja hoone, teise maailmasõja ajal 1941 aastal sai algne hoone tulekajus kannatada ning 1950. aastail hävis hoone täielikult. Vana Raekoja hoone taastati 2003. aastal.

Uus halduskorraldus muutis Liivimaa Venemaa sisekubermanguks. Mitmeid maakondi tehti väiksemaks ja moodustati uusi: Riia ja Võnnu kreisi osadest moodustati Valga kreis. 1796. aastal kaotas Venemaa keiser Paul I Riia asehaldurkonna ja taastas Balti erikorra Eesti- ja Liivimaa kubermangudes.

1801. aastal Napoleoni sõdade ajal moodustati Venemaa keisririigi piiriäärsetes kubermangudes uuesti kindralkubermangud, Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner oli ühtlasi ka Riia sõjakuberner.

1812. aastal, Napoleoni sõjakäigu ajal Venemaale 1812. aasta Isamaasõjas, tungisid Kuramaale Prantsusmaa liitlasest Preisimaa kuningriigi, Baieri kuningriigi ja Vestfaali kuningriigi ja Varssavi hertsogiriigi väeüksused Jacques MacDonaldi ja Johann Yorcki juhtimisel, mis hõivasid juuli esimesel poolel enamiku Kuramaa kubermangust ja ähvardasid ka Riia linna. Vägede lähenemisel Riiale lasi Riia kindralkuberner ja Eestimaa, Liivimaa ning Kuramaa kubermangu tsiviilülemjuhataja Magnus Gustav von Essen põletada Riia eeslinnad. Tugeva tuule tõttu väljus tuli kontrolli alt ning jättis hulga linnakodanikke peavarjuta (linna 33 000 elanikust ligi 10 000 jäi koduta).

1816. aastal asutati Riia Börsikomitee, 1852. aastal avati hobuomnibussiliin. 1857. aastal arvati Riia Venemaa kindluste nimekirjast välja ning lammutati linna kaitsevallid ja aastatel 1857–1863 ehitati Riia ringteede võrk.

1850. aastal alustati ka Riia sadama laiendamist, valmis idakai ja aastatel 1881–1885 ka läänekai. 1852. aastal avati telegraafiliin Riia ja Bolderaja vahel ja 1861. aastast avati gaasivalgustusega tuletorn. Algas ka raudteetransport areng Lätis, ehitati Riia-Daugavpilsi raudtee ja Riia raudteejaam.

1859. aasta kevadel otsustas Riia Börsikomitee avada Riias kõrgema tehnikakooli. Riia Polütehnikum asutati 1862. aastal erakoolina baltisaksa aadli ning Riia ja Jelgava kaupmeeste rahalisel toetusel, Liivimaa kubermangu ja Läänemere kubermangude elanikele tehnilist haridust andev saksa õppekeelega Riia Polütehnikum. Õppejõududeks saabus Saksamaalt ja Šveitsist selliseid nimekaid õpetlasi nagu füüsik August Toepler, geodeet Alexander Beck, elektrimasinaehituse aluste rajajaid Engelbert Arnold, uute sillaarvutusvõtete looja Wilhelm Ritter. Humanitaarharidust kubermangude elanikele anti Tartu ülikoolis. Kuni riigistamiseni 1896. aastal oli õppetegevus saksa keeles, riigistamise järel sai õppeasutus ka uue nime, Riia Polütehniline Instituut. Jelgavas tegutsenud Academia Petrina ei tegutsenud ülikoolina.

1871. aastal avati Riia–Tsaritsõni raudtee ja 1872. aastal ehitati raudteesild üle Daugava jõe, luues sujuva ühenduse Venemaa sisekubermangude ja Riia sadama ning areneva tööstuse vahel. 1898. aastal laiendati Riia sadamat veelgi, et teenindada suurenenud kaubamahtu. Riia sadamal oli transpordiühendus Hamburgi, Stockholmi, Kopenhaageni ja Odessaga. Sajandivahetusel oli Riia Venemaa keisririigi suurim puiduekspordisadam ja 3. kohal keisririigi väliskaubanduskäibelt. Eksporditi lina, kanepit, ehituspuitu, vilja ja imporditi koloniaalkaupu, kivisütt, metalli, kautšukit, puuvilla, põllumajandustehnikat, mineraalväetisi.

1882. aastal avati Riias hobutrammiliiklus ning linna telefonivõrku lülitati esimesed 54 telefoniabonenti. 1894. aastal alustas Riias tegevust Vene-Balti vagunitehas, 1898. aastal Elektrotehnikatehas (hilisem VEFi tehas).

19. sajandi lõpus elas Riias 282 000 elanikku, neist sakslasi – 47%, venelasi – 25%, lätlasi – 23%, juute – 4%, eestlasi – 1%.

Lätlased muutusid Riia kõige arvukamaks rahvusrühmaks 19. sajandi keskel. Kasvav läti kodanlus muutis Riia lätlaste rahvusliku ärkamise keskmeks. 1868. aastal asutati Riia Läti Selts ja 1873. aastal korraldati esimene Läti laulupidu.

Esimese maailmasõja käigus hõivasid Saksa väed 1914–1915 Lõuna-Läti kuni Riiani ning Riia linna 3. septembril (21. augustil vkj) 1917. Sõjategevuse ajal evakueeriti Riiast, mis oli üks Venemaa keisririigi arenenumaid tööstuslinnu, umbkaudu 200 000 elanikku ja 417 linna tööstusettevõtet Venemaa Keisririigi sisekubermangudesse, sh suurtehased Provodnik ja Russo-Balt.

1918. aasta veebruaris alustasid Saksa väed pärast ajutist vaherahu uuesti pealetungi ning vallutasid Läti ja ka Riia linna, jõudes välja Pihkva jooneni.

Juba 17 vkj/30. detsembril 1917 oli Riias paiknev Liivimaa rüütelkonna juhtkond teinud avalduse ja otsuse eralduda Oktoobrirevolutsioonijärgsest enamlaste Venemaast. Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti kreisisaadik Heinrich von Stryki poolt Saksa välisministeeriumi kaudu üle Nõukogude Venemaa esindajale Vatslav Vorovskile Stockholmis 15/28. jaanuaril 1918. 5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta.

Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale vaatamata, valiti Stäel von Holsteini juhtimisel Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühine Riias tegutsenud maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid ka rüütelkondades esindamata linnade, vaimulikkonna ja valdade talupoegade esindajad. 12. aprillil 1918 kuulutas Baltimaade Ühendatud Maanõukogu Riias Balti hertsogiriigi välja.

Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa Ühendatud Maanõukogu koos Kuramaa maanõukoguga valis 8. novembril Balti regendinõukogu eesotsas parun Adolf Pilar von Pilchauga ja Balti Maakomitee. Regendinõukogu andis Heinrich von Strykile 11. novembril 1918 volituse hertsogiriigi esindamiseks välismaal. 3. märtsil 1918 sõlmiti Brest-Litovski rahuleping, millega Nõukogude Venemaa loobus Baltimaadest ja need läksid Saksamaa kontrolli alla.

 Pikemalt artiklis Balti hertsogiriik

27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril 1918 hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust. 1918. aasta novembris algasid Saksamaal rahutused, Saksamaa keiser loobus troonist 11. novembril sõlmiti I maailmasõja kaotanud Saksamaa keisririigi ja Antantariikide vahel Compiegne'i vaherahu ja Saksamaa tõmbas kõik oma väed Baltimaadest välja, jättes need õiguslikku vaakumisse.

18. novembril 1918 kuulutasid lätlased välja oma iseseisva Läti riigi ja Riiast sai Läti Vabariigi pealinn. Riias moodustati Läti Ajutine Valitsus, mida juhtis Karlis Ulmanis.

Taganevate Saksa vägede kannul pealetungi alustanud Nõukogude Venemaa Punaarmee vallutas 3. jaanuaril 1919 Riia ning Läti punastest küttidest koosnenud Läti nõukogude kütidiviisi toel kuulutasid Läti bolševikud Riias välja Läti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi, mis oli nende valduses kuni sama aasta 22. maini.

Läti rahvuslikke sõjajõude omamata Läti Vabariigi valitsus nõustus Lätis asuvatest Saksa vägedest ja baltisakslastest ning vene valgekaartlastest moodustatud Landesveeri moodustamisega, kuid 1919. aasta mais-juunis hõivas Landesveer peaaegu kogu Läti territooriumi, mis oli Nõukogude Venemaa poolt hõivamata ja valmistus seal taas välja kuulutama Balti hertsogiriiki.

Järgnes Landesveeri sõda, milles Eesti sõjaväe Lõunarinde 2. Diviisi väed koos Põhja-Läti brigaadiga (lv), ülem polkovnik Jorģis Zemitāns (Läti 1. Volmari polk, ülem alampolkovnik Jūlijs Jansonsi, Läti 2. Võnnu polk, ülem alampolkovnik Krišjānis Berķis ning suurtükipatareid) purustasid Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis lahingutes Landesveeri ja taastasid Läti omariikluse.

2. juulil 1919, kui Eesti väed olid jõudnud juba Riia linna alla, hakkas kehtima Antandi riikide sõjalise missiooni vahendusel sõlmitud relvarahu, Antandi riikide eesmärk oli säästa Landesveeri vägesid võitluseks Nõukogude Venemaaga.

 Pikemalt artiklis Läti Vabadussõda

1919. aasta sügisel liideti säilinud riigisaksa Vabakorpuse ja baltisakslaste maakaitseväe Landeswehr Vene valgekaartlase Pavel Bermondt-Avalov juhtimise ja Läänearmee kontrolli alla ning 1919. aasta septembris ja oktoobris õnnestus Bermondt-Avalovil enda kontrolli alla saada ka Kuramaa. 6. oktoobril 1919 nõudis P. Bermondt-Avalov K. Ulmanise valitsuselt Läänearmee Riiast läbilaskmist selle minekuks rindele enamlaste vastu, 8. oktoobril alustasid P. Bermondt-Avalovi üksused pealetungi Riiale. Mööda Riia-Miitavi kiviteed mööda tungis Riiga Rauddiviis ja mööda mererannikut, Babiti järve juurest alustasid edasimarssi vene väeosad. Suhteliselt nõrgad Läti üksused suruti Olai juures kiiresti tagasi ja Rauddiviisi osad vallutasid Riia eeslinna.

Läti Ajutine Valitsus palus Eestilt sõjalist abi ning Eesti vägede ülemjuhataja kindral Laidoner andis 9. oktoobril Soomusrongide diviisi ülemale käsu, saata Riiga Läti sõjavägede ülemjuhataja käsutusse kaks soomusrongi (Kapten Irv ja nr 2). Soomusrongide Riiga saabumise ajaks olid Läti valitsusasutused linnast juba evakueeritud ning Läti Sõjavägede ülemjuhataja kindral Dāvids Sīmansons, peaminister K. Ulmanis ja välisminister Zigfrīds Anna Meierovics teatasid, et nad on otsustanud Riia maha jätta.

Siiski Läti, Eesti vägede ühisrünnaku ja liitlasvägede missiooni survel pidid P. Bermondt-Avalovi väed Lätist lahkuma.

11. augustil 1920 sõlmiti Riias Läti ja Nõukogude Venemaa vahel rahuleping.

18. märtsil 1921 sõlmiti Riias pärast Nõukogude-Poola sõja lõppu Poola – Nõukogude Venemaa rahuleping.

Eraldi seadus Riia kui Läti pealinna staatuse kohta võeti vastu alles 3. veebruaril 1931.^[12]

1939. aasta oktoobris ja novembris lahkus Riiast Umsiedlungi käigus enamus baltisakslasi.

Aastatel 1940–1941 ja 1944–1991 oli Läti NSV Liidu poolt okupeeritud ja Riia oli Läti NSV pealinn.

Teise maailmasõja ajal okupeeris Saksamaa kogu Läti kahe nädala jooksul pärast kallaletungi NSV Liidule ning Riia oli Saksa Riigi poolt okupeeritud Baltimaadel ja Valgevenes moodustatud Ostlandi riigikomissariaadi keskus. 1941. aasta sõjasuvel hävinesid Riias ajaloolised Peetri kirikust, Riia raekoda ja Mustapeade vennaskonna maja. Nõukogude võimu ajal taastati ainult Riia Püha Peetri kirik, raekoda, Mustapeade maja ja sellega liituva Schwabe maja varemed aga lammutati ning hooned ehitati uuesti üles alles 2003. aastaks.

Sõja lõpus, oktoobris 1944 vallutasid Riia taas Nõukogude väed. Nõukogude okupatsiooni ajal oli Riia Balti Sõjaväeringkonna keskuseks ja 1988. aastal alanud Läti iseseisvusprotsessi vastu tegutsenud Riia OMONi tegutsemisbaasiks.

Teistest rahvustest inimeste massilise sisserännu tõttu langes Riias pidevalt lätlaste osakaal (1970. aastal 40,9%, 1979. aastal 38,3%, 1989. aastal 36,5%).

Aastal 1991 sai Riia taas iseseisva Läti Vabariigi pealinnaks.

1990. aastast peetakse Riias II maailmasõjas osalenud ja Läti vabaduse eest võidelnud Läti leegionäride mälestuspäeva.

 Pikemalt artiklis Riia vanalinn

• Riia loss
• Riia toomkirik
• Riia Püha Peetri kirik
• Liivimaa rüütelkonna hoone
• Riia Kolm venda
• Riia Püha Jakobi kirik (1225), roomakatoliku kiriku peapiiskopi katedraal
• Riia Püha Maria Magdaleena kirik
• Riia Püha Gertrudi kirik
• Riia Mustpeade maja
• Riia Jeesuse kirik, viimane Baltimaade suurim puitehitis

 Pikemalt artiklis Riia kirikute loend

• Läti ajalugu

• Fonnesberg-Schmidt, Iben. The popes and the Baltic crusades, 1147–1254. The Northern World 26. BRILL, 2007.
• Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
• Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993.
• Lang, Valter. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.
• Šnē, Andris. Ticība, vara un tirdzniecība: kristietības loma vietējo iedzīvotāju sabiedrībās Latvijas teritorijā 11.–13. gadsimtā. Latvijas Universitātes raksti (725), vēsture, 2009, lk 29–44.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Riia ajalugu

• Rīga, Latvijas vēstures enciklopēdija, letonika.lv