Wilhelm Neumann sündis 1849. aastal Grevesmühleni linnas Mecklenburg-Schwerini suurhertsogiriigis kaupmehe perekonnas. 14-aastaselt alustas Wilhelm Neumann tööd Vitebski raudteeDaugavpilsi (tol ajal Dvinski ehk Dünaburgi) projekteerimisbüroos. Wilhelm Neumann oli iseõppija, kunstiajalugu õppis ta iseseisvalt tuntud Karlsruhe kunstiajaloo professori Wilhelm Lübke nõuannete järgi, kuid 1875. aastal esitas ta avalduse Peterburi kunstiakadeemiassevabakunstniku nimetuse saamiseks arhitektuuri alal, et ta aga ei vallanud vene keelt suulise eksami andmiseks piisavalt hästi, sai ta küll vabakunstniku nimetuse, kuid arhitekti tunnistust ja ametlikku diplomit talle ei antud.
1887. aastal avaldas Wilhelm Neumann Tallinnas raamatu "Grundrisse einer Geschichte der bildenden Künste und des Kunstgewerbe in Liv-, Est- und Kurland vom Ende des 12. bis zum Anfang des 18. Jahrhunderts", mille eest talle anti 1889. aastal Leipzigi ülikoolis filosoofia doktori ja kaunite kunstide magistrikraad[küsitav].
1888. aastal avaldatud kirjutistega oli ta muinsuskaitsetegevuse algataja, muinsuskaitses rõhutas ta ühiskondliku kaitse ja usaldusisikute võrgu loomise vajadust, kellest ta tõstis eriti esile maapiirkondades elavaid kirikuõpetajaid.
Tegevus kunstiajaloolasena
1895. aastal asus Wilhelm Neumann elama Riiga, kus ta tundis huvi Riia vanalinna vastu ning üheks tema aastatepikkuseks uurimisobjektiks sai Riia toomkirik. Aastatel 1903–1905 ehitati Riiga Neumanni projekti järgi Läti kunstimuuseum, selle muuseumi direktorina töötas ta oma surmani 1919. aastal.
"Grundrisse einer Geschichte der bildenden Künste und des Kunstgewerbe in Liv-, Est- und Kurland vom Ende des 12. bis zum Anfang des 18. Jahrhunderts", 1887