Klooster oli mõeldud elamiseks 60 nunnale, kelle eluruumid pidid olema eraldatud teiste kloostrielanike ja tööliste ruumidest.
Kloostri kirik oli vahevõrega jaotatud kaheks, millest üks osa oli mõeldud nunnadele ja teine pool ilmikele, kes soovisid kirikus jumalateenistusel käia.
Birgitiinide ordu klooster
Pirita (Püha Birgitta ordu) kloostrit hakati ehitama 1417. aastal, ehitustöid juhtis Hinrich Swalbart, kes on ka kloostrihoonete üldplaani ja kiriku arhitekt. Krundi kinkis kloostrile Liivi ordu.
Pirita klooster oli omal ajal suurim Vana-Liivimaal ja selle kirik oma 1360-ruutmeetrise pindalaga suurim kirikuhoone keskaegses Eestis.
Esimesed neli nunna saabusid Piritale juba 1412. aastal, kloostri kirik valmis ja pühitseti 1436. aastal.
Birgitta ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, mis tähendas, et kloostris võisid elada nii mungad kui ka nunnad, kuid nad olid üksteisest rangelt eraldatud ja nad ei kohtunud näost näkku ka mitte palvuse ega jumalateenistuse ajal.
Kloostrikoguduse vaimulikuks ideaaliks oli esimene Jeruusalemma kogudus, kus Jeesus Kristuse ja tema 12 apostli eeskujul oli 13 preestrit ja neil 72 õpilast, kusjuures kloostriõdede eeskujuks oli neitsi Maarja, vendade omaks apostel Peetrus. Keskajal oli püha Birgitta ordul kümneid kloostreid.
Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 õde ja 25 venda (neist 13 preestrit, 4 diakonit ja 8 lihtvenda). Nunnade ja munkade pool asusid teine teisel pool kirikuhoonet, mis oli mõlemale ühine. Kloostri nii nais- kui ka meesklausuuri keskel oli nelinurkne õu, mis oli mõtisklemise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv “lõputu tee” – ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht. Mees- ja naisklausuurist oli kloostri kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad.
Kloostri allakäik algas 1525. aasta reformatsiooni järel. 1564. aastal laastas klausuuri kahjutuli. 1575. aastal, Liivimaa sõja ajal, rüüstasid Vene väed Ivan Julma juhtimisel kloostrit esimene kord. Klooster põletati lõplikult maha 1577. aastal, kui seda rüüstasid Liivimaa sõja käigus Tallinna piiravad Vene väed Ivan IV juhtimisel. Lisaks kloostrile hävitati ka lähedal asunud kloostriasula, kus elasid kloostri ilmalikud abitöölised ja kalurid.
Klooster taastati Pirital2001. aastal, kui vana kloostri varemete lähedusse ehitati uus kloostrihoone. Aastail 2001–2004 juhtis kloostrit ema Patrizia, aastast 2004 ema Riccarda.
Pirita kloostris elab kaheksa nunna, kes on sündinud Mehhikos ja Indias.
Kloostri preestrina teenis 2001. aastast surmani 2019. aastal prelaatVello Salo.
Kloostri nimest tuleb ka eestikeelne kohanimi Pirita.
↑Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 1: Estland, Görlitz, 1930, (Dönhofflk.39)
↑Jaan Tamm, Vana Liivimaa suurimast kloostrist - Piritas arheoloogilise leiumaterjali põhjal - Tallinna Linnamuuseumi pressiteade, 13.03.2015
Kirjandus
Wilhelm Siegfried Stavenhagen: Album Ehstländischer Ansichten / gezeichnet und herausgegeben von Wilhelm Siegfried Stavenhagen ; in Stahl gestochen und gedruckt von G. G. Lange; mit erläuterndem Text von verschiedenen Verfassern. Mitau: im Selbstverlag des Herausgebers, 1867 (2. trükk Gelting: Artus-Verlag, 1966) ESTERDigitaalselt: kaadrid 5, 76–87
Villem Raam. Pirita klooster. Tallinn: Eesti Raamat, 1984