Läbirääkimised algasid 1659. aasta sügisel Toruńis. Hiljem kolis Rzeczpospolita delegatsioon Danzigisse ja Rootsi delegatsioon Sopotisse (Zoppot). Peamine rahuvahendaja oli Prantsusmaa saadik De l'Hombres.
Rahu tahtis sõlmida Poola kuninganna Maria Louisa Gonzaga, kellel oli suur mõju nii kuningale kui Poola Seimile. Kuningapaaril – Maria Louisa Gonzal ja Jan II Kazimierz Wazal ei olnud pärijat ja kuninganna tahtis, et järgmiseks Poola kuningaks valitaks tema lähedane sugulane, Condé printsLouis II de Bourbon. See oli aga võimalik üksnes Rootsi nõusolekul, sest Rootsi oli Prantsusmaa lähedane liitlane. Rahu tahtis ka Prantsusmaa, kes kartis oma põlisvaenlase Austria ertshertsogkonna mõju suurenemist sõdadest kurnatud Saksamaal ja Rzeczpospolitas.
Prantsusmaa kuningriigi sisuline valitseja sel ajal oli kardinalJules Mazarin. Tema meelest tasakaalustas Rootsi sõjaline juuresolek Saksamaal Austria ertshertsogkonna mõju. Rootsi valduste ründamine tähendanuks Westfaali rahu rikkumist ja sellepärast ähvardas Mazarin tungida Saksamaale 30 tuhande mehelise sõjaväega juhul, kui rahu ei sõlmita enne veebruari.
13. veebruaril 1660 suri Rootsi kuningas Karl X, jättes trooni alaealisele Karl XI-le. Seetõttu hakkasid Rzeczpospolita, Austria ertshertsogkond ja Brandenburg Rootsile täiendavaid nõudmisi esitama, aga pärast Prantsusmaa järgmist ähvardust andis Rzeczpospolita delegatsioon alla ja sõlmis rahu.
Rahulepingu tulemused
Rahulepinguga tunnustati Preisimaa hertsogiriigi iseseisvust. Brandenburgis valitsenud Hohenzollernite dünastia oli varem valitsenud Preisimaad kui Poola kuninga feoodi, nüüd kaotas Rzeczpospolita Preisimaa üle võimu. Kuid leping sätestas, et kui Hohenzollernite dünastia peaks välja surema, läheb Preisimaa Poola krooni alla tagasi. Lepingu see osa oli Brandenburgi diplomaadi Christoph Caspar von Blumenthali saavutus tema karjääri esimesel diplomaatilisel lähetusel.