PROFILPELAJAR.COM

Kopenhaagen
taani	København
	Kopenhaageni väike vapp
	Pindala: 90,9 km²
	Elanikke: 644 431 (1.01.2022)
	Koordinaadid: 55° 41′ N, 12° 34′ E

See artikkel räägib linnast; laeva kohta vaata artiklit København (laev)

Kopenhaagen on Taani pealinn. Suurem osa sellest asub Taani suurimal saarel Sjællandil.

Ajalugu

Pärast Kopenhaageni linna ümbritsevate kaitserajatiste lammutamist 1856. aastal hakkas linn kiiresti väljapoole laienema. Endiste kaitserajatiste ja neid ringina ümbritsevate järvede taha hakati välja ehitama tööliste ja kodanlaste elamukvartaleid,^[3] mille näiteks on sellised linnaosad nagu Østerbro, Nørrebro, Vesterbro ja Frederiksberg.

Tormiline ehitustegevus tingis probleemid eluasemete halva kvaliteedi, kehva kanalisatsiooni ja rohealade puudumise näol.^[3] 1920. aastate lõpuks oli selge, et tollal ligikaudu 1 miljoni elanikuga Kopenhaagenit ootab lähitulevikus tõenäoliselt ees edasine kiire kasv; linna jätkuv laienemine üksteist katvate kihtidena tähendas aga ohtu, et ühistransport ei suuda kasvuga sammu pidada ja kaootiliselt arenenud piirkondi teenindada.^[4] Hakati välja töötama projekti, mis eesmärk oli välja arendada Suur-Kopenhaagen (vana linnasüda + seda ümbritsevad äärelinna).

Finger Plan

Finger Plan (otsetõlkes "sõrmeplaan") on võtmetähtsusega kontseptsioon Kopenhaageni linnaplaneerimises ning seisneb äärelinnade kasvu, neid keskusega ühendava infrastruktuuri ja rohealade korraldamises. Plaani töötasid välja Taani arhitektid ja linnaplaneerijad Peter Bredsdorff ja Sten Eiler Rasmussen ning seda tutvustati avalikkusele 1947. aastal.^[3]

Finger Plan visandas tuleviku Suur-Kopenhaageni mudeli käelabasarnaselt, kus olemasolev linnasüda moodustab peopesa, millest “sõrmedena” lähtuvad linnade ja äärelinnade suunalised kiired. Viimaste tuuma moodustavad tähtsamad kiirteed ja raudteed. Ümber transpordisõlmede asuvad kauplused, koolid ja teenindusasutused. Need on ümbritsetud korruselamutest ning viimased omakorda eramutest. Kiirte vahele jääb roheline ala, mis pakub võimalust rekreatsiooniks. Tööstus paigutati peopesa ja sõrmede ühenduskohtadele, mis ühendati omavahel ringsete maanteede ja raudteedega.^[5]

Algne plaan hõlmas viit põhja- kuni edelasuunalist "sõrme", mis ühendasid keskusega järgmised eeslinnad: Hillerød, Farum, Frederikssund, Roskilde ja Køge.^[3] Seoses Amageri saare arendamisega lisandus hiljem kuues, lõunasse osutav "sõrm".

Hoolimata sellest, et kõik ei ole kulgenud päris plaani järgi (seoses autoomanike arvu plahvatusliku kasvuga peaaegu kõikjal tekkinud nõudlus uute alade järele; samas on tekkinud uusi regionaalseid keskusi), on Finger Plan endiselt Suur-Kopenhaageni arendamise aluseks.^[4]

Transport

Ühistransport

Kopenhaagenis on välja arendatud ulatuslik raudteevõrgustik, mida teenindavad S-tog (linnarong), kaugrongid ja metroo. Suur-Kopenhaageni alal katab raudteevõrk u 600 km u 200 jaamaga, umbkaudu 300 000 inimest kasutab raudteeliiklust iga päev.

Lisaks on linn kaetud tiheda bussiliinivõrguga, sh kaks veebussiliini. Kogu ühistransport on monopolina avaliku ettevõtte korraldada, kes sõlmib eri liine teenindavate operaatoritega all-lepinguid. Välja on töötatud ühtne piletisüsteem.^[4]

Jalakäijad

Umbes 1955. aastast alguse saanud autode arvu hoogne kasv linnas mõjutas eriti liiklust vanalinna kitsastel tänavatel. Olulise pöördepunktina muudeti 17. novembril 1962 läbi vanalinna kulgev Strøgeti hüüdnime all tuntud peatänav jalakäijate tänavaks.^[4] Strøget koosneb tegelikult mitmest tänavast (Frederiksberggade, Nygade, Vimmelskaftet ja Østergade) ja väljakust (Nytorv, Gammeltorv ja Amagertorv)^[6]

1,1 km kogupikkusega on see tänapäeval maailma pikim jalakäijate tänav.^[6]

1962. aastast on jalakäijate ala pidevalt laiendatud: eesmärgiga võita inimestele autovaba ruumi on linnasüdames pidevalt vähendatud nii autoliikluse mahtu ja sõidukiirust kui ka parkimiskohtade arvu. Muudatused on olnud järkjärgulised: igal aastal on umbes 2–3% parkimisaladest asendatud rattateede või laiemate kõnniteedega. 1995.–2005. aasta vältel vähenes niimoodi parkimiskohtade arv kesklinnas 20% võrra. Samas on seoses viimaste tänavaparkimiskohtade kaotamise sooviga ning autoomanike arvu suurenemisega kasvanud surve parkimismajade ehitamiseks.^[4]

Jalgrattaliiklus

1970. aastatest on astutud suuri samme ratturite liiklusolude parandamiseks. Rattateede võrku on pidevalt laiendatud ja see katab nüüdseks kõiki peamisi teid. Muude parandustena süttib ratturitele fooris roheline tuli kuus sekundit varem kui autodele ning nad võivad ühesuunalistel tänavatel sõita mõlemas suunas.^[4]

2005. aastal oli Kopenhaagenis 343 km jalgrattateid ja umbes 60% linnaelanikke kasutas ratast igapäevase sõidukina. Tööleminekuks kasutas ratast umbes 36%, samas kui autot kasutas vaid 27%. Viimastel aastatel on tipptundidel rataste arv kesklinnas ületanud autode oma. Siniseks värvitud rattateed ja nende piirjoonte märkimine ristmikule on kaasa aidanud turvalisusele ja vähendanud õnnetuste arvu. Samas on pidevad parandused ja kampaaniad tekitanud uue probleemi: ummikud rattateedel, mida püütakse lahendada strateegilistes kohtades rattateede laiendamisega, seda taas parkimiskohtade ja autoteel sõiduridade arvu vähendamise arvelt.^[4]

Rendirattad

1995. aastast pakub linn kohalikele ja turistidele kasutamiseks tasuta rendirattaid (citybike). Rendirataste laenutuspunkte leiab kõikjalt linnast ning ratta kasutamiseks tuleb lihtsalt lukustusmehhanismi sisestada münt, mille ratta kasutaja saab tagasi, kui ratta kasutamise nõuetekohaselt lõpetab. Süsteemi rahastatakse sponsorite ja reklaami abil. Selliste linnarataste arv on nüüdseks kasvanud juba üle 2500. Talveks korjatakse rattad parandamiseks ja hoolduseks kokku ning kevadel pannakse taas välja.^[4]