Rootsi kuningas Gustav II Adolf otsustas soodsat olukorda ära kasutada ning rünnata poolakaid Rzeczpospolita vasallriigis Kuramaa hertsogiriigis, kus samal ajal leidsid aset ägedad sisevõitlused ja kohaliku aadli kodusõda, mille üks pool taotles abi ka rootslastelt.
1617. aasta juunis saabusid Rootsi väed nelja Rootsi sõjalaevaga Väina jõe suudmesse ning võtsid Farensbachilt üle Väina jõe suudmes asunud Daugavgriva kindluse.
Juuli lõpul saabus laevadega umbes 2000-meheline Rootsi vägi, kes ei julgenud aga hästi kindlustatud Riia kindlust rünnata, vaid purjetas Pärnu alla ja sundis linna mõnepäevase piiramise järel 11. augustil kapituleeruma. Rootsi väed okupeerisid Liivimaa ranniku GrobinastPärnuni. 18. augustil vallutati Salatsi ning hilissuvel oli Rootsi vägede kontrolli all peaaegu kogu Liivimaa, välja arvatud Riia linn.
Farensbackiga peetud läbirääkimiste tulemusel pöördus ta tagasi Poola leeri, viies endaga kaasa ka Daugavgriva ja Kuramaal rootslaste poolt vallutatud kindlused, kuid Rootsi vägede valdusse Pärnu.
Poola väed tegid pärast vägede koondamist Viljandi lähistele, rüüsteretki Paide lähedusse ja Läänemaale ning Rootsi väed ei suutnud nende pidurdamiseks ja rüüsteretkede takistamiseks midagi ette võtta.
Raske majandusliku olukorra ja toiduainete puuduse tõttu (kuna maa oli suures ulatuses rüüstatud) muutus sõjaväe toitlustamine raskeks ka Poola poolel ning nad tõmbusid Eestimaalt tagasi Liivimaale.
1618. aasta novembris sõlmiti Rootsi ja Poola vahel kaheks aastaks vaherahu.