Hilisema Viiburi linna alal asus 10. sajandilkarjalaste kaubakoht, 12.–13. sajandil oli see Novgorodi võimkonnas. Arvatavasti 1293. aastal rajas Rootsi väejuht Torgils Knutsson Viiburi linnuse. Rootsi allikates on seda esimest korda mainitud 1295. aastal, kuid Vene kroonikad dateerivad selle rajamist 1293. aastaga (aasta 6801 "maailma loomisest").[2] Linnuse ümber kujunes ka kaubaasula, mis võis olla varasema kaubakoha otsene järeltulija. Pähkinäsaari rahuga1323 Novgorodi ja Rootsi vahel läks Viiburi ala ametlikult Rootsi valdusse.
Soome iseseisvudes jäi Viiburi Soome valdusse, olles erinevate arvestuste järgi (osa lähivaldi, eelsadama ala jms arvestati ajalooliselt ka Viiburi linna alla) Soome suuruselt teine kuni neljas linn (ligi 80 000 elanikku). Talvesõjas sai linn tugevasti kannatada, kuid Punaarmeel ei õnnestunud seda vallutada. Moskva rahu järgi jäi Viiburi siiski Nõukogude Liidule. Soome õigeusu kirik läks 1923. aastal Moskva Patriarhaadi alt üle Konstantinoopoli Oikumeenilise patriarhaadi alla. Jumalateenistuste- ja ametikeeleks sai soome keel ning peapiiskpi iste viidi Viiburist üle Sortavalasse.
1941. aastal alanud Jätkusõjas vallutasid soomlased Viiburi ja selle ümbruse tagasi.
1944. aasta 20. juunil okupeeris Nõukogude Liit linna ja selle ümbruse ning see annekteeriti 1947. aastal Pariisi rahu järgi Nõukogude Liitu.
Tänapäeval on Viiburi soomlaste seas populaarne turismisihtkoht.
Vaatamisväärsused
Linna tähtsaim vaatamisväärsus on 13. sajandi lõpust pärinev Viiburi linnus. Linna ümbritsenud müürist on säilinud paar torni.
Alvar Aalto projekteeritud ja 1927–1935 ehitatud linnaraamatukogu hoone, mis põles tühjaks 1940. aastal Talvesõja aegu, on 2000. aastatel restaureeritud ja rekonstrueeritud.
Elanike arv
55 750 (1930)
74 400 (1939)
35 000 (1950)
51 088 (1959)
78 500 (2005)
77 900 (2007)
77 600 (2009)
80 013 (2010. aasta rahvaloendus)
Eestlased Viiburis
1918. aasta andmetel elas Viiburis 400 eestlast. Seal tegutsesid Eesti heategev selts ja Eesti haridusselts. Kiriklikult kuulusid nad Helsingi Pauluse koguduse alla.[3]