PROFILPELAJAR.COM

Gregg Semenza
Gregg Semenza
Sündinud	12. juuli 1956 (68-aastane); New York, Ameerika Ühendriigid
Haridus	Harvardi ülikool, Pennsylvania ülikool
Abikaasa	Laura Kasch-Semenza
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	pediaatria, geneetiline meditsiin
Töökohad	Johns Hopkinsi meditsiinikool
Tunnustus	Nobeli meditsiiniauhind (2019)

Gregg Leonard Semenza (sündinud 12. juulil 1956) on ameerika pediaater ja geneetilise meditsiini professor.

Ta on rakutehnoloogia instituudi vaskulaarse programmi direktor.^[1] Ta on tuntud HIF-1 avastamise tõttu, mis võimaldab vähirakkudel kohaneda hapnikuvaeses keskkonnas. Ta jagas 2019. aasta Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinda William Kaelin juuniori ja Peter J. Ratcliffe'iga "avastuste eest, kuidas rakud tajuvad hapniku kättesaadavust ja kohanevad sellega".^[2] ^[3]

Lapsepõlv

Semenza sündis 12. juulil 1956^[4] New Yorgis Queensi linnaosas, tema ja ta neli õde-venda kasvasid üles New Yorgi osariigis Westchesteri maakonnas.^[5]

Haridus ja töökäik

Semenza õppis algul Tarrytownis Washington Irvingi keskkoolis. Sleepy Hollow' keskkooli lõpetas ta 1974. aastal.^[5] Harvardi ülikooli üliõpilasena õppis ta meditsiinigeneetikat ja kaardistas geene 21. kromosoomis. Enda doktoritöö raames Pennsylvania Ülikoolis sekveneeris ta geenid, mis seotud retsessiivse geneetilise haiguse, beetatalasseemiaga.^[6] Hiljem lõpetas Semenza pediaatria residentuuri Duke'i Ülikoolis.^[7] Pärast doktorikraadi saamist asutas ta Johns Hopkinsi rakutehnika instituudis veresoonkonna programmi ja hakkas seda juhtima.

Teadustöö

Johns Hopkinsi doktorikraadi välja teenides hindas Semenza geeniekspressiooni transgeensetes loomades, et teha kindlaks, kuidas see mõjutas erütropoetiini (EPO) tootmist.^[8] Semenza tegi kindlaks geenijärjestused, mis ekspresseerisid hüpoksiaga indutseeritavate tegurite (HIF) valke. Semenza töö näitas, et HIF-valgud koosnesid kahest osast; HIF-1β, stabiilne alus enamikus tingimustes, ja HIF-1α, mis vähenes nominaalse hapnikutaseme tingimustes. Lisaks leiti, et HIF-1α on hädavajalik EPO tootmisprotsessi jaoks, kuna HIF-1α defitsiidiks modifitseeritud katsealustel olid väärarenguga veresooned ja vähenenud EPO tase. Neid HIF-valke leiti mitmel katseloomal. Lisaks leidis Semenza, et HIF-1α ületootmine võib teistel katsealustel põhjustada vähki.

Semenza uuringud kattusid William Kaelini ja Peter J. Ratcliffe'i uuringutega rakkude hapniku tuvastamise mehhanismi määramise kohta ja selle kohta, kuidas EPO tootmist reguleerib HIF (hüpoksiaga indutseeritav tegur) ja muud tegurid. See on viinud ravimite väljatöötamiseni, mis aitavad neid protsesse reguleerida aneemia ja neerupuudulikkusega patsientidel.^[9]

Eraelu

Semenza on abielus Laura Kasch-Semenzaga, kellega ta tutvus Johns Hopkinsis ja kes praegu haldab üht ülikooli genotüüpimise rajatist.^[5]

Tunnustus

1989 – Lucille P. Markey stipendiaat biomeditsiiniteaduses, Markey Trust^[10]
1995 – valitud Ameerika Kliiniliste Uuringute Seltsi liikmeks^[11]
2000 – E. Mead Johnsoni preemia pediaatriliste uuringute eest, pediaatriliste uuringute selts ^[12]
2008 – valitud Rahvuslik Teaduste Akadeemia liikmeks^[13]
2008 – valitud Ameerika Arstide Assotsiatsiooni liikmeks^[14] ^[10]
2010 – Gairdneri Fondi rahvusvaheline auhind^[15]
2012 – valitud meditsiiniinstituuti^[16]
2012 – Lefoulon-Delalande Fondi teaduslik peaauhind ^[17]
2012 – Stanley J. Korsmeyeri auhind, Ameerika Kliiniliste Uuringute Selts^[18]
2014 – Wiley auhind ^[19]
2016 – Albert Lasker auhind (koos William Kaelini ja Peter J. Ratcliffe'iga)^[8]^[20]
2019 – Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind (koos William Kaelini ja Peter J. Ratcliffe'iga) "avastuste eest, kuidas rakud tajuvad hapniku kättesaadavust ja sellega kohanevad"^[3]^[21]^[22]