PROFILPELAJAR.COM

Frederick Banting
Frederick Banting
Sündinud	14. november 1891; Alliston, Ontario, Kanada
Surnud	21. veebruar 1941 (49-aastaselt); Musgrave Harbour, Newfoundland
Alma mater	Toronto Ülikool
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	meditsiin
Töökohad	Lääne-Ontario Ülikool
Tuntumad tööd	insuliini kaasavastaja
Tunnustus	Nobeli meditsiiniauhind (1923)
Autogramm
	Sõjaväeline karjäär
Truudusvanne	Kanada
Teenistus	Kanada kuningliku maaväe meditsiinikorpus
Teenistusaeg	1916–1918
Auaste	kapten
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda

Sir Frederick Grant Banting (14. november 1891 – 21. veebruar 1941) oli Kanada arst ja teadlane, kes sai 1923. aastal Nobeli meditsiiniauhinna insuliini kaasavastamise eest.^[1]

Elulugu

Frederick Banting sündis 1891. aastal Allistonis Ontario provintsis Kanadas, olles William Thompson Bantingu ja Margret Granti viielapselise pere kõige noorem laps.^[1]

1910. aastal alustas Banting Toronto Ülikoolis usuteaduse õpinguid, kuid põrus esimesel aastal.^[1]^[2] 1912. aastal läks ta Toronto Ülikooli meditsiini õppima.^[3] Õpingute ajal astus ta Kanada sõjaväe meditsiiniüksusse.^[4] Tema viieaastased meditsiiniõpingud lõppesid aasta võrra varem, kuna parasjagu käis Esimene maailmasõda ja arste oli hädasti vaja. 1916. aastal käis Banting teenistuses nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal.^[3]^[5] 1918. aastal sai ta Cambrai lahingus haavata. 1919. aastal tunnustati Bantingut Sõjateenete Risti aumärgiga.^[1]

Pärast sõja lõppu naasis ta Kanadasse ning oli kirurgia residentuuris Toronto haiglas. 1920. aastal avas ta Londonis Ontarios enda arstipraksise, mis polnud kuigi edukas, ning seetõttu töötas Benting osalise tööajaga Lääne-Ontario Ülikoolis professorina.^[3]^[6] Aastail 1921–1922 töötas ta Toronto Ülikoolis farmakoloogiaõppejõuna.^[1]

1924. aastal abiellus ta Marion Robertsoniga ning 1928. aastal sündis poeg William. Nad lahutasid abielu 1932. aastal. Banting abiellus 1937. aastal Henrietta Balliga.^[1]

Banting tegeles maalimisega ning avaldas teoseid Frederick Granti nime all.^[6]

Teadustöö

Insuliini eraldamine

Banting pidi pidama loengu pankrease teemal ning luges selleks valmistudes selle elundi kohta palju artikleid.^[6] Artiklites jõudsid Saksa patoloog Bernard Naunyn, Minkowski, Opie ja Schafer oma katsetes järeldusele, et diabeet tekib ühe peptiidhormooni puudumise tõttu, mida eritatakse pankrease Langerhansi saarekestes. Schafer nimetas selle hormooni insuliiniks. Arvati, et sellel on oluline roll glükoosi metabolismis. Hormooni puudumisel tõusis veresuhkru tase ning üleliigne suhkur väljutati uriini kaudu. Prooviti leida viis insuliini eraldamiseks, kuid katsed ebaõnnestusid, sest insuliin hävines pankrease proteolüütilise ensüümi tõttu.^[1]

Moses Barron kirjeldas oma artiklis "The Relation of the Islets of Langerhans to Diabetes with Special Reference to Cases of Pancreatic Lithiasis" pankrease juha sulgemist, mille tagajärjel kõhunäärmes olevad trüpsiini eritavad rakud degenereeruvad, kuid Langerhansi saarekesed säilivad. Banting mõistis, et selline katse võimaldab insuliini eraldada, sest trüpsiini eraldavad rakud olid hävinenud.^[2]^[6]

Banting arutas katset Toronto Ülikooli füsioloogia professori John James Richard Macleodiga, kes oli küll skeptiline, kuid andis Bantingule siiski labori koos kümne koeraga. Bantingu abiline eksperimendi läbiviimisel oli meditsiinitudeng Charles Best. Katseid alustasid nad 1921. aasta mais.^[6]^[7]

Katsed insuliini eraldamiseks algasid koera pankrease eemaldamisega, mistõttu ilmnesid koeral diabeedi tunnused nagu janu, urineerimise suurenemine ja nõrkustunne. Teisel koeral sulgesid nad pankrease juhad. Nädalaid hiljem eemaldasid nad kärbunud kõhunäärme, et insuliin eraldada. Saadud ekstrakt süstiti diabeetikust koerale ja nähti, et koer muutus tugevamaks ning veresuhkru tase langes. Niimoodi suutsid Banting ja Best koera sümptomitest vabana hoida, kuid veresuhkru langus oli vaid ajutine ning nad mõistsid, et vaja on suuremat kogust pankrease Langerhansi saarekeste ekstrakti.^[6]^[7]

Selleks hakkasid nad kasutama kariloomadelt eemaldatud kõhunäärmeid. Niimoodi toimides suutsid nad toota rohkem ekstrakti, et hoida elus mitmeid diabeediga koeri.^[7] Professor Macleod pidas seda muljetavaldavaks ning seetõttu kaasati projekti terve laboratoorium. Macleod arvas, et ekstrakti võiks nimetada insuliiniks.^[6]^[7] 1921. aastal kaasati projekti biokeemik James Collip. Tema ülesandeks oli insuliini inimesele sobilikuks puhastamine.^[6]^[7]

Esimese inimesena sai insuliinisüsti 11. jaanuaril 1922 14-aastane Leonard Thompson. Algul tekkis tal allergiline reaktsioon, sest insuliin ei olnud piisavalt puhas. Mõned päevad hiljem anti talle insuliini juba puhtamal kujul. Thompsoni tervislik seisund paranes, mis pikendas ta eluiga 13 aasta võrra.^[8]

1923. aastal said Banting ja Macleod insuliini avastamise eest Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna. Bantingu arvates oleks pidanud seda auhinda jagama tema ja Besti, mitte Macleodiga. Selleks, et tunnustada ka Charles Besti tööd, jagas Banting temaga oma rahalist auhinda. Niisamuti toimis Macleod, tunnustades James Collipit.^[7]

Insuliini patent müüdi ühe Kanada dollari eest Toronto Ülikoolile.^[9]

Tunnustus

1922 – Toronto Ülikooli Reeve'i autasu^[1]
1922 – George Armstrong Petersi autasu^[3]
1923 – Nobeli meditsiiniauhind (koos John J. R. Macleodiga; noorim, 32-aastane Nobeli auhinna laureaat füsioloogia või meditsiini kategoorias)^[1]^[10]
1923 – Johns Scotti medal^[3]
1924 – Rosenbergeri kuldmedal^[3]
1927 – Cameroni autasu^[3]
1931 – Flavelli medal Kanada Kuninglikult Seltsilt^[3]
1934 – Apothecariesi medal^[3]
1934 – kuningas George V lõi Bantingu rüütliks^[4]
1936 – F. N. G. (Frederic Newton Gisborne) Starri autasu^[11]

Lootuse leek

7. juulil 1989 süütas kuninganna Elizabeth Bowes-Lyon Sir Frederick Grant Bantingu väljakul "Lootuse leegi". See on pühendatud Frederick Bantingule ja neile, kes on oma elu diabeedi tõttu kaotanud. "Lootuse leek" on ka meeldetuletuseks, et insuliin on vaid diabeedi kontrolli all hoidmiseks. "Lootuse leek" kustutatakse alles siis, kui diabeedi vastu on ravi leitud. Sir Frederick Grant Bantingu väljak asub Bantingu maja kõrval Londonis Ontario provintsis Kanadas. Väljakule on püstitatud ka Frederick Bantingu kuju.^[12]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 ^1,8 "Frederick G. Banting – Biographical" Nobelprize.org. Nobel Media AB 2014. (Vaadatud 15.12.2017)
↑ ^2,0 ^2,1 Bliss M. "Banting: A Biography". (1992). University of Toronto Press: lk 28, 52.
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 ^3,6 ^3,7 ^3,8 Best, C. H. (1. november 1942). "Frederick Grant Banting 1891–1941". Obituary Notices of Fellows of the Royal Society. 4 (11): 20–26. DOI:10.1098/rsbm.1942.0003
↑ ^4,0 ^4,1 "Frederick Grant Banting". (2016). Library and Archives Canada. (Vaadatud 15.12.2017)
↑ "Frederick Banting, Charles Best, James Collip and John Macleod" (3. august 2015). Chemical Heritage Foundation. (Vaadatud 15.12.2017)
↑ ^6,0 ^6,1 ^6,2 ^6,3 ^6,4 ^6,5 ^6,6 ^6,7 Tan Y. S. & Merchant J. (2017). "Frederick Banting (1891–1941) – Discoverer of Insulin." Singapore Med J. 58(1): 2-3. PMC
↑ ^7,0 ^7,1 ^7,2 ^7,3 ^7,4 ^7,5 "The Discovery of Insulin" Nobelprize.org. Nobel Media AB 2014. (Vaadatud 21.11.2017)
↑ "11. jaanuaril kasutati esimest korda raviks insuliini" (2016). ERR Novaator. (Vaadatud 21.11.2017)
↑ "Sir Frederick Banting" The Canadian Medical Hall of Fame. (Vaadatud 13.12.2017)
↑ "Nobel Prize Facts" Nobelprize.org. Nobel Media AB 2014. (Vaadatud 12.12.2017)
↑ "F.N.G. Starr Award" Canadian Medical Association. (vaadatud 12.12.2017)
↑ "Sir Frederick G. Banting Square". Canadian Diabetes Association. (Vaadatud 15.12.2017)