Erütropoetiin liigitatakse vahel ka tsütokiinide hulka.
Erütropoetiini morfoloogia, komplekteerimine, vabastamine, asend ja aminohapete järjestus ning patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka arenguastmeti.
Täiskasvanu organismis üle 90% erütropoetiinist sünteesitakse neerude koorolluse periturbulaarsetes fibroblastides ja ülejäänud osa maksas.
Erinevalt täiskasvanutest toodetakse looteeas ja vastsündinutel aga suurem osa erütropoetiini maksas.
Erütropoetiinil on ka palju teisi bioloogilisi funktsioone peale selle, et ta kontrollib punaliblede loomet. Näiteks mõjutab erütropoetiin peaaju käitumist olukorras, kui on tekkinud neuronite kahjustus.[2] Ka haavade paranemisel on EPO-l oma tähtis roll.[3] EPO soodustab ka angiogeneesi, neurogeneesi, müotsüütide proliferatsiooni ja mõjutab kasvajate arengut[4] (mitmed neeruvähi vormid sünteesivad seda).[5]
Põhiroll punaste vereliblede loomes
Erütropoetiin on põhiliseks hormooniks punaliblede loomisel. Ilma selleta ei saaks erütropoees toimuda. Hormooni vabanemist kontrollitakse neerude hapnikusensorite abil, mis on tundlikud vere hapniku osarõhule. Suurenenud perifeerse hapnikusisalduse korral väheneb vere EPO kontsentratsioon ning vastupidi, hapnikuvaeguse ajal vabaneb seda suuremal määral.
Veredoping
Erütropoeteesi stimuleerivaid aineid kasutatakse vastupidavusaladel, näiteks poks, rattasõit, sõudmine, pikamaajooks, käimine, murdmaasuusatamine, kahevõistlus ja triatlon. Üldine hapniku transpordi süsteem (vere hapniku sisaldus ja ka südame löögimaht, vaskularisatsioon ja kopsude ventilatsioon) seab piirid, kui palju on lihased võimelised sooritama üht või teist pikaajalist tegevust. Sellest tulenevalt võib oletada, et sportlased kasutavad veredopingut selleks, et paraneks lihaste hapnikuga varustatus, mis omakorda suurendab vastupidavust.
Kui 1990. aastatel õpiti laboritingimustes EPO-t sünteesima, asendas see teatud määral vereülekandeid, millega suurendati vere punaliblede sisaldust. EPO organismi viimisel toimub sama protsess, kuid vere punaliblede sisaldus suureneb organismisiseste protsesside käigus. EPO kasutamisel suureneb hematokrit (vererakkude osa vere üldmahust) ja üldine vere punaliblede mass ja seega annab kasutamine teatava eelise, kuigi selline tegevus on keelatud ja tänapäeval lihtsalt avastatav.[6]
Peale eetiliste kaalutluste on farmatseutiline EPO ka ohtlik ja selle liigne kasutamine võib lõppeda sportlase jaoks raskete tagajärgedega. Kui vere punaliblede massi kasvatada üle normaalse piiri, suureneb vere viskoossus ehk vere voolavus soontes halveneb. Sellest võime järeldada, et suureneb trombide tekke oht. EPO-t kasutatakse aneemiahaigetel patsientidel ja kliinilise järelevalve all.
Usutakse, et EPO kasutamine oli sportlaste seas laialt levinud 1990. aastatel, aga sel ajal polnud veel moodust, kuidas selle kasutamist kindlaks teha. Olukord paranes, kui 2000. aastal tuli Prantsuse Riiklik Antidopingulabor välja testimeetodiga, mis aitas kehale mitteomast EPO-t uriiniproovist tuvastada. See meetod kiideti heaks ka Maailma Dopinguvastase Agentuuri (WADA) poolt.