Vabadussõja algetapil kasutati sõjatandri kohta Lõuna-Eestis tegutsenud lõunasuuna väerinde vastandina nimetust Põhja väerinne ja hiljem tolleaegset kirjaviisi Viru väerinne.
9. novembril 1918 loobus Saksa keiserWilhelm II troonist, 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas sõja, 15. novembril läks Narvas võim Saksa soldatite nõukogu – Soldatenrati kätte.
13. novembril asuti Virumaal moodustama eesti kaitseväeosi: alamkaptenHeinrich Laretei moodustas Narvas Kaitseliidu, kuhu esimesil päevil tuleb kokku umbes 120 kaitseliitlast – peaasjalikult Narva keskkoolide õpilased. Relvad ja laskemoona said kaitseliitlased Saksa vägedelt, 405. Saksa Landwehri rügemendi ülema korraldusel. Samal ajal asuti Kaitseliidu korraldamisele ka Narva ümbruse valdades ja Narva-Jõesuus: lipnik Nurk kogus Vaivara vallas umbes 20 meest, nooremleitnant Johannes RemmelNarva-Jõesuus – 18 meest. 21. novembril jõudis Narva polkovnikAleksander Seiman ühes kolme ohvitseriga ja alustas 4. jalaväepolgu formeerimist.
22. novembril sakslaste ja punaarmeelaste vahel aset leidnud Kulgu lahingu järele hakkas Narva intensiivsemalt kogunema eesti ohvitsere, sõdureid ja kaitseliitlasi. 22. novembril Narva Vaivara kaitseliitlaste salk – 54 meest alamkapten Nikolai Steinmanniga eesotsas, salk oli ka aluseks 4. jalaväepolgule, moodustades polgu I roodu. 27. novembril oli organisatsiooniliselt 4. jalaväepolgu koosseisus polgu staap, sidekomando, kaks pataljoni ja töökomando. I pataljonis oli 4 laskurroodu, igas keskmiselt 50–70 meest. II pataljonis oli ainult pataljoni staap. Saksa vägedel oli Narva relvade laos umbes 5000 Vene ja 2000 (6,5 mm) Jaapani vintpüssi, suurel hulgal püssipadruneid, kümneid kaste käsigranaate ja palju igasugust muud sõjavarustust, kuid eestlastele lubasid sakslased selle varanduse üle anda ainult siis, kui nad ise Narvast lahkuvad.
Saksa väeosadest asetsesid Narvas novembri teisel poolel 405. Saksa Landwehri rügemendi osad, kõvendatud ühe miinipildujate kompaniiga (9 kerget ja 3 keskmist miinipildujat), ühe pioneerikompaniiga, kahe helgiheitjaga, ühe suurtükiväe grupiga (3 välipatareid), ühe lennuväevastase patareiga (kaks 37 mm revolversuurtükki) ja kahest vagunist koosneva soomusrongiga (üks 77 mm välisuurtükk ja kaks raskekuulipildujat).
Saksa suurtükiväe grupp asus positsioonil järgmiselt: üks patarei Rahvaväljal, üks – Kreenholmi väljal ja üks Väike-Soldina mõisa juures. Lennukitevastane patarei seisis eriplatvormidel Rahvaväljal. Raudtee suunas, Narva jõe idakaldal asus 2 kaeviksuurtükki. Helgiheitjaist oli üks paigutatud Narva-Jamburgi maantee, teine raudtee poole. Pioneerpark asus raudtee kaubajaama rajoonis.
28. novembri 1918 hommikul asusid eestlased ja sakslased järgmiselt:
Narva-Jõesuus – üks laskurkompanii 49. Saksa rügemendist.
Narva-Jõesuu ja Riigiküla vahel – kaks kompaniid 49. Saksa rügemendist ja sama rügemendi raskekuulipildujate kompanii 12 raskekuulipildujaga. Saksa üksused olid lahkumas ja valveteenistust enam ei pidanud. Valvega tegeles selles rajoonis Narva-Jõesuu 18-meheline Kaitseliidu salk nooremleitnant Remmeli juhatusel.
Narva–Jamburgi maanteest kuni sõjaväehaiglani – lipnik August Heini grupp – 2 ohvitseri, 1 junkur ja 12 sõdurit.
Kokku eesliinil eestlasi – 11 ohvitseri, 64 sõdurit ja 30 kooliõpilast-kaitseliitlast. Teised I pataljoni osad asetsesid varus Jaanilinna kindluses (umbes 90 meest). Sama polgu II pataljoni ülem (kolonelleitnant Paul Kunnus) koos 80 mehega ja ühe raske kuulipildujaga asus Kulgu rajoonis, ülesandega valvata ja kaitsta Narva jõe kallast Kulgust kuni Piimaninani (Narva jõe käänd 4 kilomeetrit Kulgust lõuna pool, Pljussa jõesuu vastas).
Saksa väeosad (ooberst Holze): eelliinil Jaanilinna ees, sõjaväehaiglast kuni Narva linavabrikuni asetses 405. rügemendi 2. laskurkompanii (leitnant Köhler), sama rügemendi raskete kuulipildujate kompanii (12 kuulipildujat), miinipildujate kompanii (9 miinipildujat) ja helgiheitjate rühm (2 helgiheitjat).
Üks rühm sakslasi ühe kuulipildujaga asetses Kulgu rajoonis, teised 405. rügemendi osad olid reservis Hermani kindluses. Suurtükivägi asetses positsioonil kolme välipatareiga, millest üks 77 mm patarei (2 suurtükki) – Kreenholmi väljal, üks 105 mm patarei (2 haubitsat) – Rahvaväljal ja üks 77 mm patarei (4 suurtükki) – Väike-Soldino mõisa juures. Raudtee piirkonnas, Narva jõe idakaldal asetses 2 kaevikusuurtükki. Rahvaväljal asetses lennukitevastane 37 mm patarei (2 revolver-suurtükki). Soomusvägi – üks kahest vagunist koosnev soomusrong (üks 77 mm suurtükk ja 2 rasket kuulipildujat) – Narva raudteejaama piirkonnas.
5. Borovnja külast Jaama külani – Jõhvi (20 meest) ja Illuka (50 meest), kaitseliitlased lipnik Tооmeli juhatusel.
Kokku Narva jõe joonel: eestlasi – umbes 750 meest ilma kuulipildujate ja suurtükkideta, sakslasi – umbes 500 meest kuulipildujate, miinipildujate ja 10 kerge suurtükiga.
28. novembri 1918 hommikul asusid Punaarmee väeosad järgmiselt:
Suurtükivägi: üks Vene kerge patarei ja 2. eesti kommunistlik kerge patarei (kummaski 4 76,2 mm suurtükki), 1. eesti kommunistlik raske patarei (?) (2 rasket Schneideri kahurit 42’’’ (107 mm)) – positsioonil Zaretšje rajoonis.
Ratsavägi: ratsasalk – Nizõ rajoonis vasaku tiiva kaitseks.
Merevägi: madruste salk (umbes 500 meest) – dessandina Narva-Jõesuus maalesaatmiseks – laevadel merel Narva lahes.
Teised 6. diviisi osad – varus Jamburgi rajoonis (47. kütirügement, 2. Petrogradi ratsarügemendist kaks eskadroni, kaks kerget suurtükipatareid ja kaks soomusautot).
Brigaadi staap asus Dubrovka külas Jamburgi maantee juures. Kokku oli venelastel Narva vastas 6. diviisi koosseisus umbes 6000 meest, 12 kerget ja 2 rasket (?) suurtükki, 1 soomusrong ja 2 soomusautot.
Saksa vägede lahkumine
28. novembri keskpäeval aga lahkusid sakslased kaevikuist Jaanilinna majadesse ja kogunevad sildade lähedusse. Eestlased jäid eesliinile üksinda edasi.
Kell 13:20 teatas Saksa 405. jalaväerügemendi ülem, et sakslased varsti linnast lahkuvad ja lasevad kell 16 kõik Narva sillad õhku, Saksa suurtükivägi lahkus tulepositsioonidelt, tõmbus rännakkolonnidesse ja valmistus minekuks. Raudteejaama juures asuvas Saksa Pioneerpargi juures hävitati ja rikuti enne äraminekut relvad ja varustus, mille äraviimiseks sakslastel puudus võimalus ja aeg. Kella 14–15 vahel tulid Saksa väeosad, Narva jõe läänekaldale.
Vahepeal muutsid Saksa väed aga taganemise aegu ja sakslased kavatsesid sillad õhkida kella 16:00 asemel juba kell 15:00. Üle sildade olid veel tulemata 4. jalaväepolgu nooremleitnant Mitti ja lipnik August Alujevi grupid, I pataljoni ja 1. roodu ülemad palusid taandumist juhtivat Saksa majorit oodata sildade õhkimisega kuni kella 16-ni, see tähtaeg oli Eesti ja Saksa rügemendistaabi vahel varem kokku lepitud. Kell 15:25 lasti punaste ja roheliste rakettide järgi õhku mõlemad Narva sillad ja Saksa sõjaväeosad lahkusid linnast Jõhvi suunas. Sakslaste taandumist Narvast katsid Saksa soomusrong ja 405. suurtükiväerügemendi 2. patarei. Viimane lahkus Narvast pimeda tulekuga.
Vaivara raudteejaama läheduses toimus esimene tulevahetus Narva poolt liikunud vaenlase salga ja soomusrongiga. Veduri ja mõned vaguniplatvormid oli punased saanud Narva raudteejaama vaatas olevast raudtee depoost, kus vagunplatvormidele olevat asetatud kuulipildujaid ja valmistatud nendest midagi soomusrongitaolist. Punaarmee rongid üle Narva jõe ei saanud tulla, sest Narva raudteesild Narva jõel oli sakslaste poolt purustatud. Punaste soomusrongi jälitamisel sakslaste ja Eesti soomusrong nr 1 poolt, Vaivara mõisa ees toimus eesti soomusrongi dessant, leitnant Eduard Nepsi juhatusel. Soomusrongi dessantsalk tungis peale Vaivara Sinimägede suunas, kus vaenlane asus maailmasõjaaegsetes kaevikutes. Soomusrong sõitis edasi kuni Auvere (Korffi) raudteejaamasemaforini ja avati tuli Auvere raudteejaama rajooni, kus oli märgata elavat liikumist ning vaenlase põgenemist Narva suunas[1]. Auvere raudteejaamast taandus soomusrong nr 1Vaivara kiriku juurde, et oodata ja võtta rongile varem väljasaadetud dessantsalk. Dessantsalk asus Sinimägede ja Tallinna–Narva raudtee vahel põldudevahelisel heinamaal.
2. detsembrist 1918[2] nimetati Narva rinde ülemjuhatajaks, Ajutise Valitsuse poolt Aleksander Tõnisson. Aleksander Tõnisson andis käsu asuda üldpealetungile 3. detsembril kell 08.00 eesmärgiga vallutada Vaivara kõrgendikud. Pealetungist pidi võtma osa 4. jalaväepolk, 5. jalaväepolgu rindele jõudnud rood ja raudtee suunas soomusrong nr 1. Kõige aktiivsemalt ja edukamalt tegutses soomusrong raudtee suunal.
4. jalaväepolgu üks rood jäi Vaivara jaama rajooni kaitsema, kuid hommikupoole ööd oli vaenlane Vaivara peale tunginud ning rood taganes. Hommikul, kella 06.20 paiku sõitis soomusrong Jõhvist välja Oru, Vaivara suunas, eesmärgiga vallutada Vaivara raudteejaam. Soomusrongi pealetungi pidi toetama ka üks 4. jalaväepolgu rood. Mõni kilomeeter enne Vaivara jaama olid enamlased olid raudteeroopad lahti kangutanud ja kraavi loopinud, kuid pärast raudteeliini parandamist jätkus pealetung punaste positsioonidele, Vaivara jaama ees oleva Sõtke jõe läänekaldal. Soomusrongil oli kaks vedurit ja rong jaotati kaheks, mõlemad ühesugused. Üks jäi Vaivarasse kapten Anton Irve juhatuse alla, teine suundus kapten Karl PartsigaOrule. Kapten Hugo Jürgensoni rood pidi välja tungida mereni, teesid Sillamäeni oma kontrolli alla võttes ning luua kontakt edasi tunginud polkovnik Aleksander Seimaniga. Vaivarast Merekülani seati kokku 4. jalaväepolgu roodust vahisalk, kelle ülesandeks oli paremat tiiba kaitsta. Tagasiteel Orult, pimedas, toimus kapten Karl Partsi ja kapten Anton Irve juhatuse all olnud soomusrongide kokkupõrge, kusjuures mõned vaguni otsad puhvrite nõrkuse tõttu kokku põrgates vigastada said. Viga said kaks soldatit, kes puhvrite peal istusid[3]. Vastupealetung, mis soomusrongi eduga Vaivara all algas, lõppes väikesearvulise ning nõrgalt varustatud jalaväe taandumise tõttu.
Taganemine Virumaal
5. detsembril 1918 asusid punaväed, toetatuna merel olnud Balti laevastiku kahuritulest, taas rünnakule. Eesti üksused olid sunnitud suures ülekaalus oleva vaenlase eest taanduma Jõhvi-Ontika joonele, kuid taganesid seejärel Purtse-Püssi joonele. 6. detsembril 1918 alustas Punaarmee uuesti pealetungi ning piki Narva–Tapa raudteed tegutsesid peamise löögijõuna Tartu ja Viljandi kütipolgud. Punaarmee 6. kütidiviis tungis edasi: parema kolonniga üle Jõhvi Tapa peale (46. ja 15. Tartu kütipolk 1800 mehe ja 12 suurtükiga), vasak kolonn üle Vasknarva Paide peale (3. Soome ja 47. kütipolk 1000 mehe ja 4 suurtükiga).
Punaarmee vallutas 7. detsembrilVasknarva, 15. detsembrilKunda. 15. detsembri varahommikul, lõuna pool Tallinna–Narva raudteed ründasid 3. Tartu kütipolk (1300 meest 8 suurtüki ja 26 kuulipildujaga), põhja pool 1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk (500 meest 10 suurtüki ja 7 kuulipildujaga) koos väiksemate väeosadega Rägavere. Rägavere lahingu käigus algselt Laiarööpmeline Soomusrong nr. 1 purustas Vaeküla metsa vahel punamadruste dessandi, kus pealetungi alguses oli 750 meest, neist pooled eestlased, kuid Eesti vägede 5. jalaväepolgu ja tagavaraüksused ei pidanud Eesti kütipolkude rünnakusurvele vastu ja tõmbusid tagasi. Tartu kütipolgu ümberhaaramismanöövri ähvardusel pidi Eesti üksused taganema ning taganemise tulemusel kaotati punavägedele 16. detsembril Rakvere ja väed olid sunnitud taanduma kogu rindel. Pärast Rakvere vallutamist 17. detsembril pealetungi jätkanud vaenlase surve all taandus 1. diviis 18. detsembriks Viitna–Kadrina–Väike-Maarja üldjoonele. 20. detsembril alustas Punaarmee pealetungi Tapale, ligi nädal aega toimusid lahingud Viitna–Kadrina–Neeruti joonel. 22. detsembril taganesid Eesti väed Udriku mõisa – Porgaste küla liinile.
20. detsembril saavutas Punaarmee edu mereäärsel tiival, mis jätkus ka järgmisel päeval ja seetõttu oid 22. detsembril eesti väed sunnitud tagasi
tõmbama tervet 1. diviisi rinnet, mis 23. detsembri seisuga asus Valgejõe üldjoonel. 23. detsembril moodustati 30-meheline Tallinna 1. löögipataljon[4], Sõjaministeeriumipeastaabi komandandi kapten Ernst Asmani juhtimisel, mis suunati Kahala alla rindele.
Eesti merejõud toetasid kaitset 23. detsembril 1918 Kunda dessandiga, Kunda hõivati pärast väikest lahingut 32-mehelise dessantroodu poolt, kuid salgad taganesid veel samal päeval laevadele tagasi. 29. detsembril 1918 Loksa dessandiga, 31. detsembril 1918 Tsitre dessandiga alampolkovnik Hendrik Vahtramäe juhtimisel Tsitre küla juures. Eesti dessantoperatsioonid sundisid järgnevalt vastast koondama rannikukaitseks koondama jõude, mida ta võinuks muidu rindel Tallinna suunal kasutada.
31. detsembriks oli Punaarmee vallutanud ja okupeerinud ligi kaks kolmandikku Eesti territooriumist ning ähvardasid vallutada Tallinna, Paidet, Põltsamaad, Viljandit ja Pärnut. 1919. aasta jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel.
Põhja-Eestis tegutseva Punaarmee 6. kütidiviisi põhieesmärk oli vallutada Tallinn. Suurt osa pealetungijatele organiseeritud vastupanu osutamisel Põhja-Eestis kandsid Johan Pitka abiga formeeritud ja kapten Karl Partsi juhitud soomusrongid, samuti Johan Pitka juhitud merejõud oma dessantidega vastase tagalasse ning laevadelt vaenlase pommitamisega. Ülemjuhataja Johan Laidoneri direktiiviga 2. jaanuaril anti 1. Diviisile ülesanne peatada Punaarmee pealetung ja organiseerida aktiivsem kaitse.
2. jaanuaril 1919 ründasid Punaarmee üksused 4 kuulipilduja ja üle 200 mehega Härmakosu ja Kosu poolt Raudoja kõrtsiAnija vallas. 1. jalaväepolgu 13. roodu ülemal alamkapten Leonhard Krullil oli abiks soomusrongi nr 3 rühm kolme kuulipildujaga, kuid tugeva surve tõttu ja laskemoona puudusel taganeti. 3. jaanuaril 1919 sai alamkapten Leonhard Krull 1. diviisi staabist käsu Piibe maantee ääres asuv Priske saeveski vaenlase käest ära võtta. Anija vallamajas Soodlas koondati jõud 13. roodu ülema Krulli juhatuse alluvusse, mille toetuseks oli üks 5. jalaväepolgu rühm – 15 meest, soomusrongide dessandist 16 meest ja 2 soomlast - kokku 80 meest. Priske lahingu tulemusel oli 1. Tallinna Eesti kommunistlik kütipolk sunnitud põgenema, jättes maha kogu voori[5]. Priske lahing oli Vabadussõja pöördepunkt, kus eesti vägede taganemine Tallinna poole lõppes ja algas vasturünnak Punaarmee väljatõrjumiseks Eesti piiridest.
2. jaanuaril andis ülemjuhataja J. Laidoner vägedele direktiivi, milles määratles, et 1. diviisi ülesandeks oli Tallinna kaitsmise ida suunast, sealjuures pidi 1. diviis oma positsioonide parandamiseks Soome lahe äärsel tiival tagasi vallutama Kuusalu ümbruse. Järvamaa kaitsepataljoni ülesandeks jäi Paide suuna kaitse.
4. jaanuaril sõitis Kehrast välja Laiarööpmeline Soomusrong nr. 1Vikipalu raudteejaama poole, kust piki raudteed Kehrale lähenes Punaarmee 54. Tartu polk ja keda kohatigi umbes 5 km Kehrast idakagu pool. Suurtüki- ja kuulipildujatulega ning poolesajamehelise dessandi äkkpealetungiga löödi Kehra lahingus punaste kütipolgu kolm roodu laiali, lõpetades sellega pealetungi Tallinnale.
5. jaanuaril asusid Punaarmee üksused taas pealetungile asunud Kesk-Eestis Paide suunas Järvamaa kaitsepataljoni lõigus, sundides pataljoni taanduma Valgma–Vodja joonele. 1. ratsapolk liikus Purdi piirkonnast 6. jaanuaril Vodja piirkonda ja vastane löödi Paide alt samal
päeval tagasi.
Vastupealetungi alguses oli Põhja-Eestis 1. diviisi, Dessantpataljoni ning Järvamaa kaitsepataljoni koosseisus 6. jaanuari seisuga kokku olla ligi 400 ohvitseri, 2930 tääki ja mõõka (neist ligi 300 tääki soomlasi), 150 kuulipildujat, 17 välisuurtükki, 3 soomusrongi (4 suurtükiga). 7. jaanuaril asusid
14. jaanuaril jätkasid Eesti väed edasitungi: 5. jalaväepolgu luurekomando vabastas Savala mõisa ja õhtul vallutas luurekomando koos 2. rooduga ühe suurtüki toetusel Maidla mõisa. 5. jalaväepolgu 1. rood vabastas Uniküla, 6. roodu poolrood aga võttis enda alla Ojamaa küla, Liiva karjamõisa ja leidis tühjana eest Püssi raudteejaama. 5. jalaväepolgu vasakul tiival jõudis 1. jalaväepolk koos Eesti Meredessantpataljoni dessantrooduga pärastlõunaks
Irvala küla-Purtse jõe joonele. Kalevlased võtsid öösel ära Purtse, Liiva ja Napa külad. 4. Jalaväepolk jõudis õhtul Liimala-Ranna talu joonele. Purtse jõe joonelt alustasid punaväed taandumist juba 14. jaanuari õhtul, tõmbudes 15–20 km itta Rutiku-Sompa-Järve küla-Saka joonele. Viru rinde paremal tiival Peipsi läänekaldal liikusid edasi 1. ratsapolk ja Balti pataljon. 1. ratsapolk, Avinurme piirkonnast jätkas 14. jaanuaril liikumist Lohusuu kaudu Iisaku suunas, kaasates Balti pataljoni ratsaüksused. 5. jalaväepolgu parem tiib liikus ratsaüksustega samal joonel, olles jõudnud juba 13. jaanuariks Tudu-Palasi ümbrusse.
Pagari hõivamine ähvardas Punaarmee kottijäämisega ja nad alustasid kiiret taganemist ning jätsid Jõhvi alevi maha. Sompa vallutamist üritas takistada seal viibinud 1. eesti punane soomusrong (neli liivakottidega soomustatud ja neli harilikku vaguniga, 15 kuulipilduja, kahe 48 liinist (112 mm) suurtüki, rongi- ja dessantmeeskonnaga), see siiski ei õnnestunud ja tiheda tule all olid enamlased sunnitud taanduma Jõhvi ning seejärel juba Vaivara poole. 17. jaanuariks jõuti välja Vaivara raudteejaamani.
Eesti 1. diviis võttis sisse kaitseliini Narva linnast ida pool ja Krivasoo, Ust-Žerdjanka, Bolšaja-Žerdjanka külade piirkonnas. GorodenkastVasknarvani asus kaitsele Balti pataljon, Krivasoo külastKulgu külani asus ratsapolk. Punaarmee 10. kütidiviis alustas pealetungi Krivasoo küla, Dolgaja NivaUst-Žerdjanka piirkonnas. 29.–30. jaanuaril tungis Punaarmee ka Narva jõe läänekaldale, kuid sunniti taanduma ratsapolgu poolt idakaldale ning piirkond jäi 1. diviisi kontrolli alla. 7–12. veebruarini püüdsid punaväelased peale tungida Omuti piirkonnas ja 14. kp Uusna küla juures, 19. kuupäeval alustas Punaarmee pealetungi kogu Narva rindel ning eriti survestati Jaani eeslinna ees Lilienbachi mõisa piirkonnas. Punaarmee 6. kütidiviis tungis peale samal ajal Krivasoo ja Vasknarva piirkonnas. 22. veebruaril alustas Punaarmee uut pealetungi Eesti vallutamiseks, peatades selleks kõik teised ründeoperatsioonid Läänerindel, millele järgnesid kaitselahingud Viru rindel Vasknarva, Krivasoo, Narva ja Riigiküla piirkonnas. Narva lahingute käigus, 25. aprillil 1919 Punaarmee antud suurtükitulest süttis Joaoru linnaosa ja hävines ligikaudu 200 elumaja.
Samaaegselt kaitselahingutega alustati pärast Narva ja Narva jõe joone tagasi vallutamist 1919. aasta jaanuaris kindlustustööde tegemist. 1919. aasta kevadise pealetungi ajal alustati ka teise kindlustusjoone rajamisega, loodusliku takistuse moodustanud Pljussa ja Luuga jõe joonele. Pljussa jõe ja Luuga jõe alamjooksu vahele jäänud umbes 15 km laiune värava, mida läbisid Narva–Jamburgi raudtee ja Narva–Jamburgi maantee, kaitseks rajati kindlustatud positsioon Annenskaja-Dubrovka-Sala küla üldjoonel.
9. veebruaril 1919 võttis kaitseliini Gorodenkast Narvani üle, Rapla piirkonnas formeeritud Vene valgekaartlaste Põhjakorpus. Põhjakorpuse koosseisus olid: Ostrovi ja Reveli jalaväepolk, porutšik Danilovi partisanisalk, polkovnik Georgi Bibikovi ratsasalk ja alampolkovnik Alekseejevi ohvitseriderood.
15. mail tegi Eesti merejõudude laevastik, Kalevi, Olevi ja Rossiniga, Johan Pitka juhtimisel dessandi Luuga jõe suudmesse. Karl Aleksander PauluseEesti Meredessantpataljon vallutas ilma vastupanuta Krakolje, Ostrovi ja Peski küla. 16. mail hommikul kell 9 jõudsid kohale "Tasuja" ja tulelaev "Näckmanns grund", mida puksiir "Reval" pukseeris ning nendega ka laev "Lood", mis tõi täienduseks ingeri dessantpataljoni roodu 241 meest. Kapten Aleksander Tynn liikus oma rooduga kiirelt Koporje juurde ja tungis kolmest küljest Koporje kindlusele kallale, kuid tema roodu kaks salka sattus vaenlase kuulipildujate risttule alla lagedal väljal, kus nad enamuses surma said. Langes kapten Tynn ja veel kolm ohvitseri, 200 mehest kaotasid ingerlased 75 surnutena ja 16 haavatutena. 20. mail jõudsid Tallinnast täienduseks veel 108 ingerlast Kaporje lahte, nad pandi Peipijas maale ja saadeti otse Kuplijasse[8].
Juulis 1919, pärast esimest Loodearmee ebaõnnestunud lööki Petrogradi suunas, asusid Eesti 4. ja 1. jalaväepolk kaitsele Batrakovski oja – Aleksandrovskaja Gorka – Kalmotka küla – Ingeri järvede üldjoonel. Soome lahe ja Narva-Jamburgi vahelisel lõigul kujunesid välja kolm kaitseliini, kus toimusid kindlustustööd.
1919. aasta novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele ja novembris ja detsembris toimusid Viru rindel Vabadussõja ägedaimad kaitselahingud. Loodearmee pealetungi kokkuvarisemise järel taandusid valgete väeüksused Peterburi alt Narva jõe suunas. Nende taandumisel võtsid Eesti vägede 1. Diviis rindelõigu Jamburgi ja Soome lahe vahel oma kontrolli alla, jättes valgete üksused katma piirkonda Jamburgist lõunas. Narva regiooni kaitsega alustati enne, kui Loodearmeed jälitav Punaarmee Narva jõeni jõudis. Vägede määramisel Narva jõe joonel, Vasknarva–Krivasoo võis olla kaks eesmärki: blokeerida Punaarmee pealetung ning tõkestada valgete Loodearmee kontrollimatu taandumine Eesti territooriumile.
Nõukogude Vene väejuhatus juhindus pealetungil Narvale kahest eesmärgist: purustada lõplikult Loodearmee ja vallutada Narva linn ja Narva jõe joon, et sellega mõjutada algavaid Eesti ja Nõukogude Vene vahelisi rahuläbirääkimisi. Narva kaitseoperatsioon kestis 16. novembrist 1919 kuni 3. jaanuarini 1920, Narva kaitseoperatsiooni eesmärk oli Narva linna ja Narva jõe joone säilitamine. Viru rinde vägede toetuseks Narva kaitseoperatsiooni ajal, arvestades Lõunarinde stabiilset olukorda, tõmmati mitmed väeosad ülemjuhataja käsul Rakverre ning Rakveres paiknevad suunati rindele lähemale. Seoses 3. diviisi ümberasumisega Lõunarindelt Viru rindele moodustati 28. detsembril 1919 Viru rindel 1. ja 2. rinde, jagades nende rindelõigud. 3. Diviis kaitses Hõbessaare-Vasknarva-Lohusuu lõiku ning 1. Diviis lõiku mererannast Hõbessaareni. Viru rinde juhatajaks oli 1. Diviisi ülem kindral Aleksander Tõnisson.
17. detsembril toimusid Viru rinde kaitselahingud Narvast kirdes Luuga jõe alamjooksul Dubrovka-Sala-Koškino joonel, Sala juures asuva Koškino küla vallutamine Punaarmee poolt, Sala küla kaotus ja taasvallutamine, rünnak Orlõ ja Fedorovka külale.
Punaarmee viimane pealetung toimus 28.–30. detsembrini, 28.–30. detsembril toimusid kaitselahingud Viru rindel Pljussa sillal, Sala, Fedorovka ja Karostelli küla piirkonnas. 30. detsembril lõppes Punaarmee viimane katse vallutada Narvat. Nõukogude Venemaa Punaarmee ei suutnud Eesti kaitsest läbi murda ning nõustus vaherahuga. Vaherahu algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul.
28. november – Punaarmee väed ründasid Narvat. Pärast poolepäevast vastupanu andsid sakslased korralduse linnast lahkuda. A. Tõnissoni juhtimisel lahkusid ka eesti väed ümberpiiramisohu tõttu linnast.
24. detsember – Tapa loovutati 7. armee 6. kütidiviisi punavägedele.
26. detsember – Aegna saare juures langes Vene hävitaja Spartak ja Nõukogude Venemaa merejõudude juhataja asetäitja Fjodor Raskolnikov vangi Suurbritannia laevastik kätte, kes kinkis laeva Eesti mereväele. Laeva kasutati pärast ümbernimetamist Eesti mereväe sõjalaeva Vambolana.
31. detsember – Punaarmee oli vallutanud ja okupeerinud ligi kaks kolmandikku Eesti territooriumist ning ähvardasid vallutada Tallinna, Paidet, Põltsamaad, Viljandit ja Pärnut.
esimene lahing kestis 1919. aasta novembri keskpaigast novembri lõpuni,
teine lahing kestis 7.–20. detsembrini ja pärast pausi
viimane Punaarmee pealetung 28.–30. detsembrini. Nõukogude Venemaa Punaarmee ei suutnud Eesti kaitsest läbi murda ning nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 hommikul.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.