1254. aastast pärinevad esimesed teated taanlaste ehitatud Narva linnusest, mis esialgu asus küll üle Narva jõe praeguse linnuse vastas. Linnus võidi ehitada 1220. aastatel – seega kohe pärast Virumaa vallutamist Taani valduste idapiiri kaitseks. Hilisem linnus ehitati Narva jõe läänekaldale samale kohale, kus oletatavasti asus varasem eestlaste linnus ning mis oli Taani hindamisraamatus märgitud Narvia küla lähistel.
1277. aasta kohta kinnitavad ürikud, et Taani kuninga esindajaEylard de Oberge nimetas end Eesti, Narva ja Tallinna komandandiks (capitaneus per Estoniam, Narwiam atque Revaliam). Narva ajaloo asjatundjad on välja tulnud mõttekäiguga, et Narva võis olla Eesti alal ainuke linn, mis ei ole tekkinud linnuse ümber, vaid välja arenenud külast.
Praeguse linnuse vanimad osad pärinevad umbes 1300. aastast, mil taanlased alustasid kastellilaadse kantsi rajamist senise puitlinnuse asemele. Selle loodenurgas kõrgus neljanurgeline torn – praeguse Pika Hermanni torni eellane.
14. sajandi vältel laiendati linnust. Esimesena rajati kastelli põhjaküljele väike eeshoov, aastail 1341–1342 aga suur läänepoolne eeshoov. Üldjoontes lähtusid kõik hilisemad täiendused ja ümberehitused selleaegsest põhiplaanist.
1346. aastal läks Narva linnus Liivi ordu valdusse ja kastell ehitati ümber konvendihooneks. Jõepoolsele küljele lisati kaevudansker. Teine dansker ehitati lääneseina. Konvendihoone eri tiivad ühendati sisehoovi ümbritseva puitgaleriiga.
1593. aastal plahvatas Pika Hermanni tornis püssirohi, kuid torn korrastati 1638. aastal. Samal aastal rajati lääne-eeshoovi ka praeguseks lammutatud arsenal.
Narva Hermanni linnuses paiknes Eesti Vabariigi ajal 1. Jalaväerügemendi väeosa.
Teise maailmasõja ajal sai linnus tugevasti kannatada. Alates 1950. aastatest on linnust vähehaaval restaureeritud. Garnisoni saunahoone lammutati lõplikult 1995. aastal. Seni on korrastamata veel konvendihoone idatiib.
2007. aastal restaureeriti linnuse põhjahoovi ning kujundati see selliseks, et matkib 17. sajandi varauusaegset käsitööliste linnaosa.[3] Matkivat linnaosa nimetatakse Põhjaõueks[3].
2024. aastal lõppes linnuse kaheksa aastat kestnud renoveerimine, mis läks maksma ligi kuus miljonit eurot. Esimeses etapis avati renoveeritud konvendihoone koos uuendatud püsiekspositsiooniga ning teises etapis korrastati ka linnuse peahoov ning konserveeriti linnuse müüre.[4]
↑Den introducerade svenska adelns ättartavlor, MED TILLÄGG OCH RÄTTELSER utgivna av Gustaf Elgenstierna. VII SCHILDT—STURE, Stockholm P. A. Norstedt & Söners Förlag, STOCKHOLM 1932, KUNGL. BOKTRYCKERIET P. A. NORSTEDT & SÖNER, s. 795