Saaremaa kõrgemad osad olid vabanenud Balti jääpaisjärve vee alt u 9600 aastat eKr, kuid sellele järgnenud mitmel aastatuhandetel inimesed teadaolevalt Saaremaale ei jõudnud. Vanimad leitud inimasustuse jäljed Võhma ja Pahapilli küla maadel on dateeritud mesoliitikumi ehk keskmise kiviaja lõpujärku, aastatesse 6000–4900 eKr. Esimesed saabujad olid hülgekütid, kes peatusid ajutiselt tolleaegsel mererannal, veidi hiljem hakati püstitama hooajalisi laagreid viigrite küttimiseks kevadtalve perioodil. Tõenäoliselt tekkis mesoliitikumi lõpuks piirkonna suurimale saarele praeguse Saaremaa kesk- ja põhjaosas juba ka püsiasustus. Saabunud inimeste lähtealaks peetakse Lääne-Eesti rannikupiirkonda. Sel ajajärgul saartel elavad inimesed said põhitoidu ilmselt hülgeküttimisest, lisaks püüti kala, jahiti merelinde ja tegeldi korilusega (nt korjati pähkleid). Merel liikumiseks kasutati nahkpaate. Samast ajajärgust pärinevate Hiiumaa ja Ruhnu asulapaikade sarnasus Saaremaa omadega viitab, et Saaremaal elanud inimesed kasutasid ümbruskonna saari ja laide oma jahipaikadena.[1]
Varaneoliitikum (4900–4200/4000 eKr)
Varaneoliitikumis moodustas Saaremaa koos Hiiumaa ja Ruhnuga Narva kultuuri erilaadse alarühma, olles tekkinud ilmselt suhtelise isoleerituse tingimustes. Ainuke Saaremaal leitud tolleaegne asulakoht Kõnnus paiknes tol ajal peamise saare rannast mõne kilomeetri kaugusel pisikesel saarekesel. Sarnaselt teiste piirkonna saartega on seal väikeste tööriistade tegemiseks kasutatud kohalikke kivimeid. Kõnnust pärinevad Saaremaa esimesed savinõude leiud. Avastatud loomaluud kuuluvad peamiselt hüljestele, vähemal määral on ka põdra-, nugise-, rebase-, kopra- ja koeraluid. Kaladest on püütud haugi, särge ja ahvenat. Ilmselt jätkus ka Hiiumaa ja Ruhnu ekspluateerimine ja asustamine Saaremaa elanike poolt.[1]
Kesk- ja hilisneoliitikum (4200/4000–1800 eKr)
Kammkeraamika kultuurid
Keskneoliitikumis toimus märkimisväärne materiaalse kultuuri muutus, kus senised suhteliselt eriilmelised lokaalsed kultuurirühmad asendas ühetaolise kammkeraamika kultuuri levik Läänemere idaosa aladel. Muutuse taga oli ilmselt tugev välismõju ja välistada ei saa ka uute elanike saabumist. Uue kultuuri põhitunnuseks on kammilaadse templiga tehtud ornamendid savinõudel. Aastatest 3700/3500 eKr saati iseloomustasid Saaremaa materiaalset kultuuri taas erijooned, mida iseloomustas kammkeraamika traditsioonide kokkusulamine varasema Narva kultuuri Saaremaa eripäradega. Neil klassikalise ja hilise kammkeraamika kultuuri perioodidel olid saare rannaalad ilmselt juba üsna tihedalt asustatud.[1]
Kammkeraamika kultuuri ajast on teada ka mõned matmispaigad. Hauda pandi tavaliselt kaasa ookrit, merevaiku, tööriistu, ehteid. Leitud haudade vähesus viitab, et matuseid korraldati vähestele eristaatusega isikutele, kellelt võidi surmajärgselt loota soosingut, kaitset ja nõu või õigustati sel moel hoopis oma põlisust ja eesõigust antud alal.[1]
Kammkeraamika kultuuri ajajärk oli püügimajanduse kõrgajaks. Mereimetajatest lisandus kütitavate loomade hulka lisaks seistele hallhülgele ja viigrile grööni hüljes ja pringel. Peamiseks püügikalaks muutus tursk, mis osutab aktiivsele avamerekalastusele. Metsloomadest kütiti peamiselt metssigu, lisaks valgejänest, kobrast, rebast, metsnugist, põtra, tarvast jt, lindudest laululuiki, merikajakaid, jääkosklaid, merikotkaid jt. Samas pärinevad sellest ajast ka esimesed märgid maaviljelusest. Keskneoliitikumi on dateeritud Vedruka soost leitud kaera õietolm, hilisneoliitikumist pärineb juba rohkem leide. Vili ja selle kasvatamise algteadmised saadi ilmselt kas Kesk-Euroopa põhjaosast või Lõuna-Skandinaaviast. Lääne-Eesti saarte ja ranniku varane maaviljelus ja avamerele ulatuvad kalastusretked osutavad kaudselt just ülemerekontaktidele. Loona asulakoha leiud viitavad ka võimalusele, et seal peeti teatavas kodustamisstaadiumis poolmetsikuid sigu.[1]
Nöörkeraamika kultuur
Hilisneoliitikumis, alates umbes aastatest 3200–3000 eKr ilmus hilise kammkeraamika kõrvale, seda täielikult välja tõrjumata, nöörkeraamika kultuur. Lisaks nöörornamendiga savinõudele on selle kultuuri põhitunnuseks ka venekujulised kivikirved, mille järgi seda varem nimetati ka venekirveste kultuuriks. Tavaliselt seostatakse selle suure osa Euroopast hõlmanud kultuuri levikut indoeurooplaste massilise rändega neile aladele, kuid on oletatud ka pigem ainult kultuuri rännet. Saaremaal on suhteliselt palju nöörkeraamika kultuuri asulakohti, matmispaiku ja juhuleide, kuid otseselt see sisserännu võimalikkusele või ulatusele ei viita.[1]
Koos uue kultuuriga muutus ka inimeste asustusviis ja majandustegevus. Tolle ajajärgu asulakohti ei rajatud enam otse rannale, vaid sisemaale. Sel ajal võis välja kujunema hakata ka üksikpereline asustusviis. Samaaegselt kasvas maaviljeluse osakaal, tegeldi alepõllundusega ja hakati kasvatama erinevaid koduloomi, kuid esialgu ilmselt need küttimise üle veel selgelt domineerima ei hakanud.[1]
Hilisneoliitikumist pärineb esimene kindel tõend Saaremaa asukate kontaktidest Skandinaaviaga. Koki külast on leitud sealset päritolu tulekivist pistoda.[1]
Varane pronksiaeg (1800–1000 eKr)
Varane pronksiaeg Saaremaa elanike jaoks suuri muutusi ei toonud ja neoliitikumis kinnistunud eluviis jätkus. Pronksesemed olid haruldased ja neid kasutati tõenäoliselt sotsiaalse staatuse sümbolitena või rituaalriistadena samal ajal kui praktilise otstarbega tööriistu tehti endiselt kivist, puust ja luust. Asustatud oli peamiselt Kesk- ja Lääne-Saaremaa, asulakohad olid endiselt sisemaal, kõrgematel küngastel ja siseveekogude kallastel. Tolle aja matmiskombeid teada ei ole, ilmselt maeti surnuid sel viisil, mis maapõue jälgi ei jäta.[2]
Noorem pronksiaeg (1000–500 eKr)
Nooremast pronksiajast pärinevaid avaasulaid Saaremaal leitud pole. Tõenäoliselt on selle põhjus kergetel paepealseltel muldadel toimunud ekstensiivne põllumajandus ja maa kiire väljakurnamine, mis tingis aina uute põllumaade kasutuselevõtu ning koos sellega ka majapidamise asukoha nihutamise, mistõttu selliste asulate kultuurikiht jäi õhukeseks ja raskesti tuvastatavaks.[2]
Küll aga on leitud mitmeid kindlustatud asulaid, nooremale pronksiajale iseloomulikku nähtust. Asvast ja Ridalast avastatud asulaid, mida ümbritses kivimüür ja/või puittara, peetakse seotuks rahvusvahelise pronksikaubandusega, kuna neist on leitud pronksivalamisjääke. Taolisi asulaid leidus ka Lätis, Põhja-Eestis, Edela-Soomes ja Kesk-Rootsi rannikul. Asva ja Ridala valamisvormid on peamiselt Skandinaavia päritoluga, teised esemed näitavad kaubandussidemeid ka Põhja-Saksamaa ja Poola aladega ning kuulumist Läänemere rannaaladega ühte kultuurisfääri. Kuna pronks oli kallis ja vähelevinud, jätkus siiski ka kivist tehtud tööriistade kasutamine. Asva asula leiud näitavad, et sealsete elanike elatusallikateks olid maaviljelus, koduloomade pidamine ja hülgeküttimine.[2]
Nooremal pronksiajal sai alguse surnute kivikalmetesse matmise traditsioon, mis kestis kuni ristiusu vastuvõtmiseni 13. sajandil. Igat kivikalmet peetakse ühe perekonna matusepaigaks. Samas mattis oma surnud sel viisil ilmselt vaid ühiskonna eliit ja enamik inimesi maeti mingil mitteteadaoleval viisil. Kalmeid rajati silmatorkavatesse kohtadesse, olles ühtlasi ka sotsiaalse manifestatsiooni vahenditeks. Esimene, nooremal pronksiajal kasutuses olnud kivikalme vorm oli kivikirstkalme. Seejuures toimis kahekordsete matuste süsteem: kõigepealt maeti surnu kuhugi mujale või eemaldati liha luudelt muul moel, seejärel luud purusti, mõnikord ka põletati, ja maeti ümber kivikalmetesse. Seejuures viidi lõplikku kalmesse vaid osa luudest. Erandina on Sõrves asunud ka põletatud matustegalaevkalmed, mille paralleelid on teada Ojamaalt, Kuramaalt ja Edela-Soomest. Hauapanused sel ajajärgul puudusid või oli vaid savinõu, ilmselt toidu ja joogiga.[2]
Nooremasse pronksiaega või eelrooma rauaaega (800–400 eKr) paigutatakse viimaste uurimuste kohaselt Kaali meteoriidi langemine, mis pidi tolleaegse suhteliselt tihedalt asustatud Saaremaa elanike mällu sügava jälje jätma. Kaali järve kaldale rajati kultuskoht, mis oli poolkaares ümbritsetud paemüüriga. Sealt leitud keraamika ja esemete järgi on asula dateeritud 8.–6. sajandisse eKr, ainus sealt saadud radiosüsiniku dateering viitab 6. sajandi lõpule kuni 3. sajandile eKr. Hiljem, eelrooma rauaaja lõpus on ümber Kaali järve ehitatud raudkividest müür, mille kõrval on ohverdatud koduloomi.[2]
Kaali polnud ainus noorema pronksiaja kultuskoht. Tõnijal olnud rajatises on muuhulgas asunud paeplaatidega vooderdatud augud, mida peetakse laipade esialgse matmise või luude purustamise kohaks enne nende matmist kõrvalasuvasse kivikalmesse. Nooremast pronksiajast ja eelrooma rauaajast pärineb tõenäoliselt ka suur osa väikeselohulistest kultuskividest, mille tähendus ja funktsioon pole üheselt selge. Nad asuvad enamasti samadel aladel, kust on leitud kivikirst- ja varaseid tarandkalmeid.[2]
Eelrooma rauaaeg (500 eKr – 50 pKr)
Juba nooremal pronksiajal alanud üleminek põllumajandusele kui peamisele elatusallikale tõi kaasa muutused ühiskonna ülesehituses ja valitsevas ideoloogias. Saaremaa arheoloogiline materjal annab alust oletuseks, et tol perioodil oli seal tegemist seisusliku klanniühiskonnaga, kus olid küll olemas ka pealikud, aga tegelik võim koondus üksikute eliitsuguvõsade kätte. Nende valduses olid suuremad ja viljakamad põllumaad ning ümbritsevate talude elanikud olid neist arvatavasti mingil moel sõltuvad, näiteks võisid nad olla kohustatud maksma maksu sõjaliste aktsioonide, kaitse ja naaberalade eliitsuguvõsadega suhtlemise korraldamiseks. Maaomandi suurusel põhineva maksusüsteemi väljenduseks võis olla tol ajal levinud põllumaa jaotamine osadeks põllupeenarde abil. Eelrooma rauaajal rajati suurte paljude majapidamistega kindlustatud asulate asemele väikesed ringvall-linnused, mis kujutasid endast pigem kindlustatud talusid, kajastades ilmselt sotsiaalse hierarhia süvenemist ja kindlustuste funktsiooni teisenemist. Varasema kaubanduskoha kaitsmise asemel pidid need kaitsma nüüd üht eliitperekonda. Selliseid linnuseid rajati sel perioodil ka Rootsi mandriosas ning Ojamaa ja Ölandi saartel. Seda, et tolleaegse inimese sotsiaalsel määratlemisel oli kesksel kohal perekondlik kuuluvus, peegeldab ilmselt ka imikute ja vigaste matmine kivikalmetesse, kes pidid taolise au ärateenimiseks kuuluma eliitsuguvõssa.[2]
Võim oli sellises ühiskonnas ilmselt aga ebakindel, sõltudes juhi isikuomadustest ja juhuslikest teguritest nagu sõjaõnne muutus või ikaldus. Siiski valiti ka järgmine pealik samast või konkureerivast domineerivast klannist. Lisaks maaomandile tugines pealike ja klannide võim ka välissidemete ja prestiižikaupade kontrollile. Pronksiajal ja eelrooma rauaajal olid prestiižikaubaks tõenäoliselt näiteks pronksesemed, mis olid raskesti kättesaadavad ja kallid. Prestiižikaupade laialijagamine pealiku poolt kindlustas kingi saaja alluvus- ja sõltuvussuhet. Pealikke hakati ilmselt umbes sel ajal kuningateks kutsuma.[2]
Eelrooma rauaajal ilmusid kivikirstkalmete kõrvale ebakorrapäraste tarandikega kalmed ja kiviringkalmed, mille matmiskombestik ja leiud sarnanevad kivikirstkalmetega. Rohkem hakati haudadesse kaasa panema ehted ja hiljem ka relvi, mis viitab sõjameeste tähtsuse tõusule ühiskonnas. Sellised matmispaigad on iseloomulikud Saaremaale ja Muhule, mujal on neid leitud vaid Tallinna ümbrusest ja Kuramaalt, millega Saaremaal oli tol ajal ilmselt tihe kultuuriline side.[2]
Rooma rauaaeg (50–450 pKr) ja rahvasterännuaeg (450–600 pKr)
Rooma rauaaega peeti varem kultuurilise seisaku või asustuse lakkamise perioodiks Saaremaal. Eksiarvamuse põhjustas eeldus, et Saaremaa eheteleiud peaksid sarnanema selle aja Mandri-Eestile iseloomulike leidudega, ja asjaolu, et ei oldud avastatud sellesse aega dateeritavad tarandkalmed. Hiljem on siiski avastatud mitmeid kivikalmeid, mille puhul on kindlaks tehtud, et neist saadud leiud, mida leidub ka varem teada olnud kalmetes, on vastavuses hoopis tolleaegse Kuramaa ainelise kultuuriga. Rooma rauaaeg ja rahvasterännuaeg oligi suurim Saaremaa ja Kuramaa kultuurilise ühtsuse periood.[2]
Rooma rauaajal tarandkalmetesse matmise kombed veidi muutusid, kuid endiselt jätkus kahekordne matmise süsteem, kus lõplikusse kalmesse jõudsid vaid surnu purustatud luud ja needki osaliselt. Tarandkalmete peale olid ilmselt ehitatud hooned, kus lisaks matmisele viidi läbi ka kultustoiminguid ja religioosseid rituaale.[2]
Tõnija tarandkalmest leitud luude analüüs näitab, et sinna maetud inimesed kannatasid lapsepõlves haigusi ja toidupuudust, tegid kogu elu rasket füüsilist tööd ja sõid harva liha. Täiskasvanud surid üldiselt 18–35 aasta vanustena, leiti vaid ühe üle 50-aastase naise luud. Mõnedel luudel oli sõjalistele konfliktidele viitavaid vigastusi, kuigi ringvall-linnuste mahajätmine ja relvade puudumine hauapanustes viitab suhteliselt rahumeelsele ajajärgule.[2]
Eelviikingiaeg (600–800) ja viikingiaeg (800–1050/1100)
Majandustegevus ja asustus
Eelviikingi- ja viikingiajal oli asustus Saaremaal koondunud peamiselt kõige viljakamate muldadega regioonidesse. Hilisemate perioodide ja naaberalade asustusviiside põhjal võib oletada, et leidus nii muinasmõisu, suuremaid ja väiksemaid üksiktalusid kui suuremaid ja väiksemaid külasid. Põlluharimises kasutati ilmselt kaheväljasüsteemi, kus pool põllust oli kesa all ja teisel poolel kasvatati mitut erinevat kultuuri (rukis, oder, kaer, nisu, hiljem ka talirukis). Kuna Saaremaa mullad on suhteliselt väheviljakad, siis oli majandustegevuses oluline roll ka karjakasvatusel, kala- ja hülgepüügil, merekaubandusel ning hiljem ka röövretklusel. Peamiseks importkaubaks oli ilmselt sool ja ülikkonna käsutusse minevad prestiižikaubad nagu teatud relvad, karusnahad, vürtsid, siid ja vein.[3]
Eelviikingi- või viikingiajaks olid tõenäoliselt välja kujunenud piirkonnad, mis vastasid hilisematele kihelkondadele. Hiljemalt 11. sajandil tekkis kaksikkihelkondade süsteem ehk moodustunud piirkonnad hõlmasid kahte hilisemat kirikukihelkonda. Kalmete paiknemise järgi saab eristada Pöide, Valjala, Kaarma, Kärla ja Kihelkonna piirkondi. Neist viimase asustusmuster ja leiumaterjal sarnaneb suuresti naabersaare Ojamaa omaga. Saaremaa asustuse ja linnuste asukohtade kujunemisel mängis lisaks viljakate põllumaade paiknemisele olulist rolli ka lähedus sadamakohtadele. Tähtsamad sadamakohad, kus veesõidukite jaoks olid rajatud paadisillad, kaid ja kohati ka hooneid parandustöödeks jm, olid tõenäoliselt kohaliku eliidi kontrolli all ja nende tegevust reguleerisid tavad ja seadused. Selle aja linnustest on kindlalt teada Pöide linnus ja taas kasutusele võetud Asva linnamägi, võib-olla on juba viikingiaja lõpus rajatud ka Muhu, Kaarma ja Lihulinna linnused.[3]
Kalmed
Eelviikingiajal jätkati üldiselt matmist vanadesse kalmetesse, aga väga väheste panustega ja nüüd juba põletusmatustena. Põletati keha või ainult luud, seejärel järgijäänud luud veel purustati ja vaid osa neis viidi kalmesse. Samal ajal hakkas levima ka ringkivikalmete rajamine, mis sarnaselt Ojamaaga muutus eriti levinuks viikingiajal. Perioodi lõpul suurenes jälle hauapanuste hulk ja ilmus uue kalmetüübina kivivarekalme, kus matus oli kaetud ühtlase kivikihiga. Panused – toit, ehted, tööriistad, relvad, koer – lisati reeglina purustatult ja põletatult. Hauapanustena on palju kasutatud hobuseriistu, nii meeste kui naiste haudades. Sõjariistadest pandi kõige sagedamini kaasa odasid, lisaks veel mõõku. Hauapanuste järgi otsustades kirveid relvadena eriti ei kasutatud. Kilbid olid ümmargused või mandlikujulised ja puust, enamasti ilma raudosadeta. Kiivrite ja rõngassärkide osi pole leitud. Sarnaselt liivlaste, kuralaste ja latgalite matmiskommetega on kalmetesse mõnikord toodud ka lisapanuste komplekte, peamiselt relvi. Matuste järel on kalmel toimunud rituaalsed söömaajad.[3]
Hauapanustes ja juhuleidudes ilmnev Saaremaa (koos Muhuga) materiaalne kultuur oli väga sarnane ojamaalaste, kuralaste ja liivlaste omaga, samal ajal kui enamikule Mandri-Eestist jäid Saaremaa-pärased esemetüübid võõraks. Alles 11. sajandil hakkasid need ka Lääne-Eestisse levima.[3]
Saaremaalt ja Muhust on leitud ka trapetsiaalseid hauaplaate[4], mis võivad olla pärit ristisõdade eelsest ajast (11.-13. saj.), ning püstitatud kohalike (võimalik et juba ristitud) pealike haudadele. Näiteks Muhu kiriku ehitusel seina müüritud hauaplaadil on kujutatud Ilmapuud, odaga sõdalast ja joogisarve, mis viitab paganlikule matuseriitusele.[5]
Ühiskond
Jätkus sotsiaalse hierarhia süvenemine. Eelviikingiaegsel Saaremaal kujunes tõenäoliselt välja nn pealikuvalitsus, kus võim, ehkki suhteliselt ebakindel, oli klannide asemel koondunud pealike kätte. Võimu konsolideerumine lubas neil püstitada linnuseid, millel lisaks sise- ja välisvaenlaste eest kaitsmise pakkumisele võis olla veel poliitilise keskuse funktsioon. Lisaks võis ohu korral neisse varjuda ka muu elanikkond, kuid kogu ümberkaudset rahvast ei suutnud mahutada suurimadki neist. Linnuses võisid elada pealiku kaaskondlased, sõjasulased, käsitöölised ja majapidamiseks vajalik tööjõud. Sarnaselt Skandinaaviaga võis pealik koos perekonnaga oma valdustes ringi liikuda, elades ajutiselt neile kuuluvates või alluvates linnustes ja taludes. Kuigi rikkalike panustega lapsematused näitavad endiselt perekondliku kuuluvuse esmatähtsust tolleaegses ühiskonnas, oli perekondlik struktuur ilmselt mõneti teisenenud, sest pereliikmeid hakati matma individuaalsetesse kalmetesse.[3]
Relvad matustes ja sõjamehestaatuse rõhutamine näitavad nn rüüstemajanduse suurt osatähtsust. Nii ei põhinenud võim mitte ainuüksi maaomandil, vaid osalt ka majanduslikul ja sotsiaalsel prestiižil, mida koguti rüüteretkedel. Selle kaudu oli noortel meestel võimalus tõusta ühiskonna hierarhias kõrgemale kui nende sünnipära eeldas. Ühiskonna põhiosa moodustasid ilmselt vabad talupojad, lisaks olid oma tööjõudu müüvad isiklikult vabad inimesed ja orjad. Maksud polnud ilmselt isiklikud, vaid kollektiivsed, teatud piirkondade peale jagatuna. Tegemist oli eelkõige sõjaliste kohustustega: vajadusel tuli välja panna sõjalaev või teatud arv sõjamehi, osaleda linnuse ehitus- ja korrastustöödel, sõja või rahu puhul tehtavates kingitustes või lunaraha maksmisel. Teisele inimesele kuuluva põllumaa kasutajad pidid muidugi selle eest isiklikult maksu tasuma. Makse kogus eliit, kelle meesliikmed moodustasid pealiku sõjalise kaaskonna. Pealikud kontrollisid sõjaküsimusi, väliskaubandust, prestiižikaupade sissevedu, käsitööd, valitsevat ideoloogiat ja sellega seotud rituaale. Pealikele kuulus ilmselt ka keskmisest enam ja keskmisest viljakamat maad. Saaremaal leidus ilmselt eri tähtsusega ja omavahel rivaalitsevaid pealikke. Tolleaegse ühiskonna ülesehitus jääb siiski teatud määral oletuslikuks, kuna arheoloogia ja kirjalikud allikad ei võimalda teha nii otseseid järeldusi ja arvamused põhinevad tõlgendustel ning paralleelidel sarnase materiaalse kultuuriga naaberühiskondadega, mille ühiskonna kohta on põhjalikumaid andmeid.[3]
Viikingiaegne Saaremaa esineb Eysysla nime all esmakordselt I aastatuhande Skandinaavia saagades,[6] mis kirjeldavad Saaremaale tehtud sõjaretki. Nendega võib seotud olla ka Salmelt avastatud 8. sajandist pärinev laev, mis on ühtlasi vanim Läänemerest leitud purjelaev.[3][7]
Saaremaa oli muinasaja lõpul üks tihedamini asustatud ja arenenumaid piirkondi Eestis, üksikute muinaskihelkondade asemel oli tekkinud ühtne maakond ilmselt juba 11. või 12. sajandil. 11., eriti aga 12. sajandil olid tugeva ründelaevastiku rajanud muinassaarlased Läänemere läänekaldal kardetud mereröövlid. Oletatakse, et ka Rootsi tollase pealinna Sigtuna hävitamises olid 1187. aastal tegevad saarlased. Nimetatud rüüsteretked olid muide üheks Põhjala ristisõdade põhjuseks, sest praeguste Eesti, Läti ja Venemaa aladega seotud kaupmehed tahtsid vältida röövimist.
Saxo Grammaticuse andmetel osalesid saarlased Ölandi lahingus1170. aastal ja Novgorodi kroonika kirjeldab 1190. saarlaste Peipsile tungimist. Tolleaegse Saaremaa mõiste alla kuulusid siis ka Muhu- ja Hiiumaa, kus olid oma sadamad, isegi "sottesatama", sajad laevad, linnused ja elegantsed Karolingide riigist toodud, vahel hõbeplateeritud ja koguni signeeritud mõõgad. Nii paistis nende ühiskond hästi sõjakas võrreldes Gotlandiga, kus oldi ikka rohkem kauplejad. Tuius ja Kaali ümbruses toodeti oma rauda; loodud oli majanduslik baas, et toita rahvast, ehitada laevu ja laevastikke, mehitada ja oskuslikult juhtida malevat[8]
Muhu ja Pöide kihelkonnad moodustasid kaksikkihelkonna Horele-Mone.
Taanlaste 1206. aasta retk Saaremaale
Kuigi Henriku kroonikal põhineva saksa misjoni keskse ajalookäsitluse järgi algas võitlus eestlastega 1208. aastal, siis mõnikord on muistse vabadusvõitluse alguseks peetud ka taanlaste kaks aastat varasemat sõjaretke Saaremaale. 1206. aastal purjetas Taani kuningasValdemar II koos Lundi peapiiskopkonna peapiiskopi Anders Suneseniga Saaremaale, kättemaksuks saarlaste kolm aastat varem toimunud rüüsteretke eest, ning hakkas seal ehitama linnust. Kuid et keegi taanlastest ei julgenud pärast peaväe lahkumist sinna jääda, siis oli kuningas sunnitud poolelioleva rajatise põlema süütama. Peapiiskop Anders käis aga pärast seda Riias, kus arutas piiskop Albertiga Liivimaa misjoniseerimise üle[9].
Mandri-Eesti vallutamise järel, 1222. aasta suvel või sügisel maabus Taani kuningas Valdemar II oma väega Saaremaal ning hakkas sinna rajama kivilinnust. saarlased asusid linnust piirama ja lõpuks olid taanlased sunnitud vastu võtma piirajate ettepanekud. Linnus anti üle saarlastele, enamikku taanlastest lubati lahkuda.
1222. aasta suvel üritas Taani kuningas kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki kristlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn).
Aastal 1227 alistas Mõõgavendade ordu viimase eestlaste tugipunkti – Muhu linnuse –, tappes kõik seesolijad, nii naised mehed kui lapsed. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna.
Muistse vabadusvõitluse ajal 13. sajandi alguskümnenditel oli Saaremaa kõige visamalt võõrvallutajatele vastu pannud maakond. Maakond alistati alles 1227. aastal pärast mitmeid sõjaretki, mil Valjala linnuse piiramise lõpetas ristisõdijate ja muistsete saarlaste vahel sõlmitud leping (vasallileping). Seetõttu jäi Saaremaale tollal eristaatus ning nii mitmedki muistsed vanemad said arvatavasti uute maahärrade vasallideks. Saaremaast endast sai Saare-Lääne piiskopkonna osa.
Saaremaa jagati Liivimaa ordu ja Saare-Lääne piiskopi vahel. Muistsetest kihelkondadest said kirikukihelkonnad. Ordu sai omale Muhu ja Pöide ning Kihelkonna põhjaosa. Saare-Lääne piiskop sai Valjala ja Kaarma ning Kihelkonna lõunaosa.
1560. aastal rüüstasid Moskva väed Vana-Pärnu linna ja tungisid Moskva väed läbi Läänemaa. Magnus pääses Saaremaale. 1560. aasta hilissügisel lahkus Magnus Kuressaarest ja asus Piltenesse Kuramaal. Taani kuningas Frederik II abistas kuningas oma venda raha ja sõjaväelastega, kuid tingimusel, et võim Magnuse valdustes läheb Frederiku määratud asehaldurile Dietrich Behrile. Lisaks pidi Magnus oma saatjaiks ja nõunikeks võtma kogenud Taani ametnikud Christoffer Valkendorfi, Vincens Jueli ja Friedrich Grossi. Iseseisvast maaisandast oli sisuliselt saanud oma venna läänimees, kelle maad ei erinenud enam oma olemuselt teistest Taani läänivaldustest. Kuningliku asehalduri määramise tõttu oli tal aga koguni vähem sõnaõigust oma maade haldamisel. 1563. aastal algul esitasid Kuressaare saadikud Magnusele, kes asus Piltenes, palve anda Kuressaare alevile linnaõigused. Magnus andiski Kuressaarele 8. mail 1563 Riia linnaõiguse. 11. mail kinnitas ta Kuldīgas viibides Saaremaa aadliprivileegid.
Saaremaal pandi 1562. aastal kehtima Taani kirikuseadlus, mille kohaselt ei olnud kirikuorganisatsioonis konsistooriumi. Superintendendid kandsid Taanis piiskopi nime ja nad on kuninglikud ametnikud kiriku valitsemiseks. Vaimulikud ühes superintendendiga valisid eneste hulgast Saaremaa praostkonnapraosti[10]. Saaremaa jaotati kiriklikult kahte ringkonda: Kuressaare ringkond ja Maasilinna ringkond, kumbki esialgu 6 kihelkonda.
Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal toimus taanlaste ja rootslaste vahel, rootslased vallutasid Läänemaa ja ka pool Saaremaast. 1570. aastal lõpetati sõda ning Johan III sõlmis rahu Taani kuningriigiga, Põhjamaade seitsmeaastase sõja tulemusena jäi Saaremaa Taani valdusse. Haldusvõimu teostamiseks nimetati saarel ametisse asehaldur, kelleks sai Dietrich von Behr. 1572. aasta 9. mail allutati Saaremaa otseselt Taani kuningavõimule. Liivi sõja lõppedes kuulusid Taanile Saaremaa ja Muhu ning neid valitsesid Taani kubernerid. Taani kuningas Christian IV külastas saari noore kuningana 1597. aastal. Kuninglik asehaldur oli ametis kuni 1645. aastani, provintsi haldamiseks nimetas uus võim ametisse kuberneri. Viimane Taani-aegne asehaldur (1643−1645) oli Taani kuninga Christian IV väimees kindralmajor Ebbe Ulfeldt (1616−1682).
Taani väed 250 mehega tungisid 17. veebruaril 1613 Hiiumaale. Rüüsteretke käigus hukkus Pühalepa lähistel toimunud lahingus 12 Rootsi sõjameest. Rootslased vangistasid sõjakäigu ajal mõisnik Jürgen Vietinghoffi ja Kuressaare kodaniku Hans Arensi. Rootsi väed 400 mehega tegid 21. veebruaril 1613 Hiiumaalt Soela väina kaudu Saaremaale vasturünnaku, laastasid maa ning hävitasid teede ääres talusid peale Sõrve poolsaare ja taandusid Hiiumaale 27. veebruaril 1613. Süüdistatuna koostöös Rootsiga hukati 3. juunil 1613 Kopenhaagenis Tumala mõisnik ja maanõunik Heinrich von Schulmann ning maanõunik, Paadla mõisnik Otto von Buxhoeveden. 1614 tungisid Taani väed Kuressaare lossifoogti Gert von Hove juhtimisel Muhust Läänemaale[11]. 1613. aasta Knäredi rahulepingu allkirjastamisega Rootsi tunnistas Taani-Norra ülemvõimu.
Kuressaare linnus 2010. aasta talvelKuressaare (taani keeles Arensborg) plaan
Taani valitsusajal hakkasid keskaegsed kivilinnused kaotama sõjalist tähtsust tänu üha võimsamate suurtükkide purustavale jõule. 17. sajandi alul mindi kivilinnuseilt üle uut tüüpi kaitseehitistele. Taanlased moderniseerisid ka Kuressaare linnuse kindlustussüsteemi. Vana eelringimüüri ära kasutades rajati paksude muldvallide ja bastionide süsteem, mis ümbritseti umbes 30 meetri laiuse mereveest täituva vallikraaviga.
Liivi sõja tulemusena läks Saaremaa Taani valdusse, hiljem Rootsi valdusse ning Põhjasõja tulemusena Venemaa valdusse. 1624. aastal allutati Saaremaale rootslastega asustatud Ruhnu saar, mis varem oli kuulunud Kuramaa hertsogiriigi koosseisu.
1840. aastatelLiivimaa kubermangus toimus sotsiaalne protestiliikumine – usuvahetusliikumine, mille käigus astus märkimisväärne osa nende alade maaelanikkonnast vene õigeusku. Usuvahetusliikumise peamiseks motiiviks on peetud talupoegade lootusi parandada oma majanduslikku olukorda, omandades maad ja saavutades mõisakoormiste kergendamise. Samuti väljendus liikumises protest baltisaksa mõisnike kontrolli all olnud luterliku kiriku vastu. Mitmes piirkonnas kaasnes usuvahetusliikumisega ka väljarändamisliikumine – katsed rännata maa omandamiseks välja Venemaa hõredalt asustatud piirkondadesse. Usuvahetusliikumisega kaasnes uute vene õigeusu koguduste avamine Balti kubermangudesRiia vikaarpiiskopkonnas (1836–1850): 1846. aastal loodi Pärnu ja Võru, Saaremaa ja VÕK Tartu praostkond.
1849. aasta Liivimaa talurahvaseadus, mis hakkas kehtima 1850. aasta sügisest, kinnitas, et kogu maa oli mõisnike oma, kuid määras ära selle kasutamisviisi. See osa maast, mis oli seni talupoegade käsutuses, tunnistati talumaaks, mille kasutamine toimus vabalepingu järgi. Seda võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. Seadus reguleeris ka koolikohustust. Koolide ülalpidamine jäi endiselt valdade kohustuseks, kusjuures edaspidi tuli luterlastel kanda oma ja õigeusulistel oma koolide ülalpidamiskulud. Luteriusu talurahvakoolide juhtimiseks nähti uue lülina ette kihelkonna koolivalitsus, kuhu kuulusid mõisnikust kirikueestseisja, pastor, kihelkonnakooli õpetaja ja üks valla kohtumeestest.
Saaremaa maakond likvideeriti 1950. aasta haldusreformiga, mil Eesti NSV-s moodustati maarajoonid. Alates 1959. aastast, mil likvideeriti Orissaare rajoon, kuulus kogu Saaremaa ala taas ühe haldusüksuse, Kingissepa rajooni alla.
Aastatel 1963–1964 rajati läbi Virtsu, Saaremaa elektrivõrku mandri-Eesti ja NSV Liidu Loode Energiasüsteemiga ühendav 35 kV merekaabli kaks trassi – põhja- ja lõunatrass. Saaremaa elektrivõrk lülitati NSV Liidu Loode Energiasüsteemi 5. oktoobril 1964. aastal ja Kingissepa elektrijaam jäeti seisma.
Parun Peter Wilhelm von Buxhövden: Beiträge zur Geschichte der Provinz Oesell: mit einem illuminirten Wappen von Oesell , Riga und Leipzig: Verlag von Eduard Götschel 1838, Digitaalselt
F. von Buxhövden: Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialien zur Gütergeschichte Livlands, enthaltend Beiträge zu einer älteren Geschichte der Oeselschen Landguter und ihren Besitzer, Riga: Nicolai Kymmel's Buchhandlung 1851, Digitaalselt
Roderich Freytag-Loringhoven: Personen-Register zur zweiten Fortsetzung von Hagemeisters Materialien zur Gütergeschichte Livlands von F. von Buxhövden. Mitau: J. F. Steffenhagen und Sohn, 1906 Digitaalselt
This article needs additional citations for verification. Please help improve this article by adding citations to reliable sources. Unsourced material may be challenged and removed.Find sources: Domani Motus Liberi – news · newspapers · books · scholar · JSTOR (July 2021) (Learn how and when to remove this template message) Political party in San Marino Tomorrow – Free Movement Domani – Motus LiberiAbbreviationDMLLeaderLorenzo Forcellini ReffiF...
Artikel ini sebatang kara, artinya tidak ada artikel lain yang memiliki pranala balik ke halaman ini.Bantulah menambah pranala ke artikel ini dari artikel yang berhubungan atau coba peralatan pencari pranala.Tag ini diberikan pada Desember 2022. Margaret DowneyLahir16 Agustus 1950ASOrganisasiThe Freethought Society Margaret Downey (lahir 16 Agustus 1950) adalah seorang aktivis nonteis yang merupakan mantan Presiden Atheist Alliance International dan pendiri dan presiden Freethought Society (d...
Jimoto ga JapanGambar sampul manga Jimoto ga Japan volume pertama, yang diterbitkan di Jepang oleh Shueishaジモトがジャパン(Jimoto ga Japan) MangaPengarangSeiji HayashiPenerbitShueishaPenerbit bahasa InggrisNA Viz MediaImprintJump ComicsMajalahWeekly Shōnen Jump (5 September 2018 – 27 Mei 2019)Saikyō Jump (1 Juni 2019 – sekarang)Majalah bahasa InggrisNA Weekly Shonen JumpDemografiShōnenTerbit15 September 2018 – sekarangVolume2 (Daftar volume) Seri animeSutradaraIsamu UenoSken...
ОбластьБрестская областьбелор. Брэсцкая вобласць Брестская крепость, Холмские ворота Флаг Герб 52°22′57″ с. ш. 25°11′59″ в. д.HGЯO Страна Белоруссия Включает 16 районов и 3 города областного подчинения Адм. центр Брест Председатель облисполкома Шулейко Юрий Вито�...
Ancient Greek and Roman city in modern-day Turkey and UNESCO World Heritage Site For the publisher, see Pergamon Press. Pergamonτὸ Πέργαμον (in Ancient Greek)Shown within TurkeyAlternative namePergamumLocationBergama, İzmir Province, TurkeyRegionAeolisCoordinates39°07′57″N 27°11′03″E / 39.13250°N 27.18417°E / 39.13250; 27.18417TypeSettlementArea90 ha (220 acres)HistoryCulturesGreekAssociated withEpigonus, Sosus of Pergamon, Aelius...
Hemiscyllium halmaheraIUCN-status: Gevoelig[1] (2020) Taxonomische indeling Rijk:Animalia (Dieren)Stam:Chordata (Chordadieren)Klasse:Chondrichthyes (Kraakbeenvissen)Onderklasse:Elasmobranchii Haaien en RoggenOrde:Orectolobiformes (Bakerhaaien)Familie:HemiscylliidaeGeslacht:Hemiscyllium Soort Hemiscyllium halmaheraGerald R. Allen, 2013 Hemiscyllium halmahera op Wikispecies Portaal Biologie Hemiscyllium halmahera is een kraakbeenvis uit de familie van de Hemiscylliidae. De ...
United States historic placeMcKeesport National BankU.S. National Register of Historic PlacesPittsburgh Landmark – PHLF Show map of PennsylvaniaShow map of the United StatesLocation5th Avenue and Sinclair Street, McKeesport, Pennsylvania, USACoordinates40°21′3.83″N 79°51′42.84″W / 40.3510639°N 79.8619000°W / 40.3510639; -79.8619000Built1889 to 1891ArchitectLongfellow, Alden & Harlow, Daniel StrattonArchitectural styleRomanesque Revival, Other, La...
موريس بلانشو (بالفرنسية: Maurice Blanchot) معلومات شخصية الميلاد 22 سبتمبر 1907[1][2][3][4] فرنسا الوفاة 20 فبراير 2003 (95 سنة) [1][2][3][4] باريس مواطنة فرنسا عضو في أكاديمية لينسيان العشير دينيس [لغات أخرى] مناصب رئيس تحرير ...
Artikel ini sebatang kara, artinya tidak ada artikel lain yang memiliki pranala balik ke halaman ini.Bantulah menambah pranala ke artikel ini dari artikel yang berhubungan atau coba peralatan pencari pranala.Tag ini diberikan pada Februari 2023. Tradisi kias merupakan tradisi khas masyarakat Lampung yang menyatukan adat peminggir dengan adat pepadun. Kias dinyanyikan atau ditampilkan sehabis sholat Isya hingga menjelang subuh seperti halnya pertunjukan wayang kulit di Jawa. Tradisi kias ini b...
SmartThings Inc.JenisAnak perusahaanIndustriOtomatisasi rumahDidirikan2012 (2012)Pendiri Alex Hawkinson Andrew Brooks Jeff Hagins Ben Edwards James Stolp Scott Vlaminck Jesse O'Neill-Oine KantorpusatMountain View, California, Amerika SerikatWilayah operasiAustralia, Kanada, Eropa, Selandia Baru, Inggris, Amerika Serikat[1]IndukSamsung ElectronicsSitus webwww.smartthings.comSmartThings Inc. adalah perusahaan otomatisasi rumah Amerika yang berkantor pusat di Mountain View, Californ...
1964 United States Supreme Court caseGriffin v. School BoardSupreme Court of the United StatesArgued March 30, 1964Decided May 25, 1964Full case nameGriffin v. County School Board of Prince Edward CountyCitations377 U.S. 218 (more)84 S. Ct. 1226; 12 L. Ed. 2d 256; 1964 U.S. LEXIS 1210HoldingClosing public schools for the sole purpose of race and providing incentives to attend private segregated schools are violations of the Equal Protection Clause. United States Court of Appeals for the Fourt...
Kevin Durant won two of the four H-O-R-S-E competitions in NBA history. The NBA All-Star H–O–R–S–E Competition (also called the NBA All–Star G–E–I–C–O Competition because of its sponsor, Geico Insurance) was a National Basketball Association (NBA) contest which began at the 2009 NBA All–Star Weekend in Phoenix, Arizona, and only lasted for two years.[1][2] It was canceled from the All-Star festivities prior to the 2011 weekend.[2] The contest had be...
Este artículo o sección necesita ser wikificado, por favor, edítalo para que cumpla con las convenciones de estilo.Este aviso fue puesto el 7 de febrero de 2016. Conde de Poblaciones es un título nobiliario español otorgado en 1754[1] por el rey don Fernando VI de España a Domingo Ortiz de Rozas, gobernador de Chile. Corona condal. Historia Domingo Ortiz de Rozas y García de Villasuso (1683-1756), militar y administrador colonial español, gobernador de Chile (1746-1755). Nacido...
1966 uncrewed space mission of the Soviet Union's Luna programme Luna 9A replica of Luna 9 on display in the Museum of Air and Space Paris, Le Bourget.Mission typeLunar landerOperatorGSMZ LavochkinCOSPAR ID1966-006A SATCAT no.01954Mission duration6 days, 11 hours, 10 minutes Spacecraft propertiesSpacecraft typeYe-6ManufacturerGSMZ LavochkinLaunch mass1583.7 kg[1]Landing mass99 kg Start of missionLaunch date31 January 1966, 11:41:37 UTC[1]RocketMolniya-M 8K78M s/n 103-32Launch ...
Los Angeles Metro Rail station This article is about the Los Angeles Metro Rail station. For the East Los Angeles station, see East LA Civic Center station. For other stations named Civic Center, see Civic Center station. Civic Center/Grand Park Civic Center/Grand Park station platformGeneral informationOther namesCivic Center/Grand Park/Tom BradleyLocation101 South Hill StreetLos Angeles, CaliforniaCoordinates34°03′15″N 118°14′48″W / 34.0543°N 11...
Series of children's novels by Jill Murphy This article is about the novel series. For other uses, see The Worst Witch (disambiguation). The Worst WitchThe covers from the first seven books, shown in publication order.The Worst WitchThe Worst Witch Strikes AgainA Bad Spell for the Worst WitchThe Worst Witch All at SeaThe Worst Witch Saves the DayThe Worst Witch to the RescueThe Worst Witch and the Wishing StarFirst Prize for The Worst WitchAuthorJill MurphyIllustratorJill MurphyCover artistJi...
Italian athlete (born 1931) Maria MussoPersonal informationNationalityItalianBorn(1931-09-14)14 September 1931Turin, ItalySportCountry ItalySportAthleticsEvent(s)Sprint PentathlonClubAtalanta TorinoAchievements and titlesPersonal bests 100 m: 12.1 (1955) 80 m hs: 11.5 (1957) Pentathlon: 4003 pt (1954) Medal record European Championships 1954 Bern 4x100 m relay Maria Musso (born 14 September 1931) is an Italian former sprinter and pentathlete.[1] Biography Musso was born in Turin on 14...
Showtime SteppersAlso known asShowtime, The Brotherhood, America's Favorite Step TeamOrigin Fort Worth, Texas, United StatesGenresHip Hop, Instrumental, Dance, GospelYears active1998–presentLabelsIndependentMembersEl Hadjo (Founder) Mr. Showtime (President) Numba G Banks P.B. D-Will Deo Promo Eazy E Mars Killa CamWebsiteOfficial MySpace Page The Showtime Steppers are a nationally recognized step team, and the first professional step team of its kind. The group, which originated from a Fort ...
1921 film by Frank Lloyd The Grim ComedianNewspaper advertisementDirected byFrank LloydWritten byBess MeredythStory byRita WeimanStarringPhoebe Hunt Jack Holt Gloria HopeCinematographyNorbert BrodineProductioncompanyGoldwyn PicturesDistributed byGoldwyn DistributingRelease date November 13, 1921 (1921-11-13) Running time60 minutesCountryUnited StatesLanguageSilent (English intertitles) The Grim Comedian is a 1921 American silent drama film directed by Frank Lloyd and starring P...
.jpg)
.jpg)
