Esimene dominiiklaste puitkirik ehitati arvatavasti praeguse Tallinna toomkiriku kohale Toompeale, kuid 1233. aastal Mõõgavendade ordu ja Aina Balduini vahel tekkinud konfliktis tapeti nii kirikusse põgenenud vasallid, piiskop kui ka vaimulikud. Dominiiklaste elupaik Toompeal hävitati taanlaste ja Mõõgavendade ordu vahelise konflikti käigus[2].
1246. aastal saadeti Ribest Ribe provintsiaalkapiitli korraldusel Taani ja Rootsi kloostreist üksteist munka prior Danieli juhtimisel Tallinna. Prior Daniel oli 1233. aastal üle elanud rünnaku dominiiklaste kloostrile Toompeal. Et Toompeal asuv kirik oli 1240. aastal muudetud toomkirikuks, valiti kloostri uueks asukohaks võrdlemisi kõrge ja korraliku aluspinnaga paik linna idapoolse külje all, kuhu dominiiklased Tallinna Suure linnuse "kaitsekraavi kõrvale väikesest linnusest põhja poole ehitasid kiriku ning teised kloostrihooned"[3]. Tallinnasse kloostri rajamise initsiaator oli paavsti legaatModena Wilhelm, keda toetas Taani kuningasValdemar II.
1236. aastal sai 13. sajandi alguses Eestimaa vallutamisel põhilist osa etendanud Mõõgavendade orduSaule lahingus leedulastelt ja semgalitelt hävitava kaotuse: hukkus umbes pool orduvendadest, nende hulgas ka ordumeister Volquin. 1237. aastal kinnitas paavst Gregorius IXViterbos Mõõgavendade ordu liitmise Saksa orduga. Sama aasta 12. mail liidetigi ordu riismed Saksa orduga ning sel viisil tekkinud orduharu sai nimeks Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal ehk Liivi ordu (ka Liivimaa ordu või Saksa ordu haru Liivimaal). Ordu esimeseks juhiks määrati senine Preisi orduharu maameisterHermann von Balk. Orduharu keskus ehk ordumeistri residents oli 1237–1297 ja 1330–1481Riia ordulinnus.
Linnad
Keskaegsele linnale andis staatuse linnaõigus. Selles määratleti linna privileegid: omavalitsus, territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus ja patronaadiõigus kirikute üle. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust, Lübecki, Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Näiteks võis Tallinn kohtuasjus apelleerida otse emalinn Lübeckile, samas kui Narva ja Rakvere viimaseks apellatsiooniinstantsiks oli Tallinn. Samuti võitlesid Riia, Tallinn ja Tartu endale õiguse osaleda Liivimaa maapäevadel, teised linnad osalesid seal vaid mõne korra. Alates 15. sajandi lõpust osalesid seal vaid kolm Liivimaa suuremat linna.
Keskajal Eesti alal asunud 9 linna said linnaõigused järgmiselt:
Linnaõigused andis enamasti maaisand, ent mõnikord ka suurvasall. 1296. aastal andis Põhja-Eesti suurvasall Helmold Lode linnaõigused kahele asulale, Loderodele ja Koilale, kuid pärast asutamisürikut pole neid enam mainitud, mistõttu võib arvata, et linnade rajamine nurjus. Seevastu rajas Lätis von der Roppi aadlisuguvõsa Straupe (Raupa, Roop) linna, mis kuulus isegi Hansa Liitu.
Peale linnade oli eriseisund ka Toompeal, mis kuulus Tallinna komtuuri otsese võimu alla. Linnalaadne staatus oli 13. sajandi esimesel poolel ka Lihulal, aga kui Saare-Lääne piiskop oma residentsi mujale viis, vähenes selle tähtsus oluliselt.
Uute valitsejate vastuolud
Eestimaa vallutamist suunanud Rooma paavst oli määranud, et vallutatud maadest saavad 2/3 oma valdusse roomakatoliku kiriku piiskopkonnad ja 1/3 Mõõgavendade ordu, kuid vallutamisel olulist rolli etendanud ja alaliselt territooriumil viibinud Mõõgavendade ordu ei olnud territooriumi vallutamise järel enam esialgse jaotusega rahul. Sellest tekkisid vastuolud ordu, Riia peapiiskopi ja Põhja-Eestis valduseid omandanud Taani kuninga vahel.
1222.–1224. aastani korraldasid eestlased vallutajate vastu ülestõusu. Ülestõusu algatasid saarlased. Ülestõusu käigus vabastati kogu Eestimaa, välja arvatud Tallinn. Taanlased kutsusid Mõõgavendade ordu ülestõusu maha suruma, kuid pärast ülestõusu mahasurumist mindi maade pärast tülli.
Ordu ja Taani võimuvõitlus
1223. aastal võttis Schwerini krahv jahil olnud Taani kuninga Valdemar II vangi. Valdemar II pidi 1225. aastal vabanemiseks loovutama kõik võõrvaldused, välja arvatud Rügeni saare ja Põhja-Eesti.
1225. aastal alustas Mõõgavendade ordu Taani vastu sõjalist tegevust, mille käigus vallutas 1227. aastaks Taanilt Virumaa ja Järvamaa. Taanlaste ja sakslaste vahelise järgneva konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti Eestimaale saadetud legaatModena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse. Modena Wilhelm siirdus ise 1226. aastal Eestimaalt Rooma, jättes enda asemikuks asevalitseja magister Johannese.
1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa. Kohe alustasid pealetungi Taani aladele ka sakslaste Mõõgavendade ordu väed, vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti. Langes ka Tallinna linnus, kus olid asunud Taani kuninga vasallid. Linnusest sai ordu tugipunkt.
Lepingu kohaselt tagastas Liivi ordu Taani kuningale Tallinna, Revala, Harju ja Viru koos Narvaga (umbes 12 000 km²). Järva maakond jäi Liivi ordule, kuid Taani kuninga loata ei tohtinud ordu sinna kindlustusi rajada. Kiriklikult moodustati Taanile tagastatud aladest Tallinna piiskopkond, mis allus Lundi peapiiskopkonnapeapiiskopile.
Järgmist vallutajatevahelist tüli saadeti lahendama Rooma paavsti legaat Balduin Alnast, kes tahtis Toompea paavstile allutada. See oli 1233. aastal puhkenud verise lahingu peapõhjus. Orduvendade ja Balduini toetanud Taani vasallide vahel tekkinud konflikti käigus tapeti Toompea dominiiklaste kirikusse põgenenud Taani kuninga vasallid otse altari ees; ei halastatud ka piiskopile ega vaimulikele. Pärast lahinguid põgenes Balduin Alnast Eestimaalt.
Vallutajate omavahelised suhted
Ristisõdijad tegid koostööd ka Vene vürstiriikidega. Pihkva vürstVladimir Mstislavitš andis oma tütre piiskop Alberti vennale naiseks ja ühiste jõududega tehti mitu sõjakäiku eestlaste vastu.
Ehkki Läänemere-äärseid riike vallutati Rooma paavsti õnnistusel ja heakskiidul, puudus paavstivõimul oma sõjavägi uute maade vallutamiseks. Vallutusteks kasutas paavst katoliku kiriku mõjule alluvate ilmalike riikide ja vaimulike sõjaliste organisatsioonide teeneid.
1233. aastal tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi valdustes elanud Rooma paavsti vasallidele, kes olid arvatavalt Taani päritolu. Orduväed vallutas vasallide valdused ja võtsid tagasi ka ajutiselt Rooma paavstile kuulunud Tallinna kindluse osa, hukates seda kaitsnud paavsti sõjasalga liikmed.
1233. aasta lõpul alustas Taani kuningas Valdemar II mereblokaadi Hansa Liidu pealinna Lübecki sadamale. Liivi ordut toetasid põhiliselt Põhja-Saksa linnad (Lübeck, Vestfaal), Reinimaa ja Hansa Liit nii ristisõdijate kui ka sõjavarustusega. Blokaad lõpetati alles pärast Liivi ordu abipalvet Rooma paavstile. Gregorius IX suutis lõpetada blokaadi, kui ähvardas Taani kuninga Valdemar II kirikuvande alla panna.
Jätkates maavalduste suurendamist ning soovides ühendada Põhja-Eesti ja Preisimaa valduseid, asusid orduväed sõjategevusse semgalite ja žemaitide vastu, kuid Saule lahingus (Päikeselahingus) 1236. aastal orduväed purustati. Aastal 1237 kinnitas paavst ordu liitumistingimused Saksa orduga, lisades neile salatingimused (näiteks Põhja-Eesti tagastamise Taanile). Mõõgavendade ordu liitus Saksa orduga ja edaspidi kasutati ühist nime Liivimaa ordu.
Selleks, et kokkuleppest kinni peetaks ning Taanile alad tagastataks, saatis paavst Eestimaale jällegi legaatModena Wilhelmi, kes pidas 1237/1238. aasta talvel läbirääkimisi maade tagastamise üle. Ordu Põhja-Eesti vasallid jäid küll elatusallikast ilma, kuid vastutasuks pakkus Wilhelm mõistlikku kompensatsioonisüsteemi, et säilitada rahu ja vältida sõjategevust. 1238. aastaks oli ordu vallutatud 5800 aakrist alles jäänud vaid 1895 aakrit.[7] Maid tagastati kuni 1238. aasta suveni, mil paavsti korraldusel kogunesid Taanis Sjællandi saarel legaat Modena Wilhelm, Liivi ordumeister Hermann Balke ja Taani kuningas Valdemar II, kes sõlmisid Stensby lepingu7. juunil 1238. aastal.
1227. aastaks olid Mõõgavendade ordu ja Riia peapiiskop Eesti ala üldjoontes vallutanud. Järgneval kümnendil jagati alad omavahel ära. Seejärel jätkusid aga ristisõjad lõuna ja ida pool: 1260. aastateks alistasid Liivi ordu kuralased, 1290. aastatekssemgalid. Lisaks põhjustasid konfliktid Vene vürstiriikidega sageli sõdu, mis ulatusid Eesti alale. 1240.–1241. aastani korraldasid Liivi ordu, Taani kuningas Valdemar II ja Tartu piiskopkond sõjaretki ida poole, vallutades ajutiselt Vadjamaa lääneosa ja Pihkva. Pärast 1242. aasta Jäälahingut taastus 1240. aasta eelne olukord. Ehkki liivimaalaste ja venelaste sõjad jätkusid edaspidigi, ei saavutanud kumbki kuni 15. sajandi teise pooleni märgatavat ülekaalu: enamasti oli tegemist küllaltki väikeste piirisõdadega.
1233 – Liivimaa vägede ning endise Pihkva vürstiJaroslavVladimirovitši ja Tšernigivibojaaride sõjaretk Irboskasse, mille nad ka vallutasid. Seejärel võtsid novgorodimeelsed Irboska tagasi ja viisid vastaste juhid Pihkvasse vangi. Ülejäänud saksameelsed leidsid aga varjupaiga Otepääl, 1233. aasta õnnestus otepäälastel saksameelne vürst Jaroslav Vladimirovitš Pihkva vanglast välja kaubelda.
1253 – Liivimaa ordu vägede sõjaretk suvel Pihkvasse, piiramise käigus põletati linnust ümbritsev asula; pihkvalased tõrjusid orduväed koos appi jõudnud novgorodlastega Narva jõe taha. Novgorodlased laastasid koos karjalastega ka sealsed asulaid ja sundisid sõlmima rahu.
1254 – Riia piiskopkonna vägede ja Taani kuninga Virumaa vasallide Otto von Lüneburgi ja Didrich von Kiweli (Tidemandus de Kiveloe, Tidemannus ehk Theodoricus de Toyvele) juhtimisel sõjaretk Narva taha vadjalaste ja karjalaste maale. Paavst Aleksander IV käskis sel puhul 19. märtsil 1255. aastal piiskop Albertile antud kirjas võtta mainitud paganad kiriku kaitse alla.
1256 – Kiievi suurvürsti Aleksandri viibimise ajal Vladimiris korraldasid Liivimaa sakslased, Taani kuninga vasallid, hämelased, soomlased ja Rootsi väed Didrich von Kiweli juhtimisel retke Novgorodimaa valdustesse Ingerisse Narva jõe idakaldapiirkonda, kus alustasid ka Narva jõe äärde püsiva kantsi ehitamist[8], kuid novgorodlaste vastusõjakäigu tõttu oldi sunnitud taanduma vallutatud aladelt. Sõlmiti rahuleping 12 aastaks.
1257 – vastusõjakäigus suundusid Novgorodi väed sõjaretke juhtima naasnud Aleksandriga Rootsi võimu all olnud Soomesse Koporje ja Laadoga ääres asunud hämelaste piirkonda. Samal aastal sõlmisid Liivi ordu ja Aleksander Nevski uue rahulepingu, mille kohaselt piiriks kahe riigi vahel sai Narva jõgi.
1262 – Aleksander Nevski sõlmis sõjalise koostöölepingu Leedu suurvürstiMindaugasega. Lepingu sõlmimise eesmärk oli hävitada Liivimaa ordu tugipunktid Vana-Liivimaal. Ühist sõjategevust plaaniti alustada mõlema osapoole vägede koondumisega Wendeni ordulinnuse alla, et see ümber piirata, vallutada ja hävitada, ent kuna Aleksander Nevski ei jõudnud oma vägedega kokkulepitud ajaks kohale, siis ei alustanud sõjategevust ka Leedu suurvürst Traidenis, kes siirdus oma vägedega Leedumaale. Kuu aega hiljem kohale jõudnud Aleksander Nevski ja tema vend Andrei piirdusid Tartu piiskopkonna maade riisumisega ning lahkusid seejärel Venemaale.
1267 – algas uuesti sõjategevus Narva jõe kaubanduse ja laevatamise kontrolli üle. Novgorodi väed vürst Juri[küsitav] juhtimisel tungisid Virumaale Rakvereni ja rüüstasid piirkonda raskelt. Kindlust vallutada väed ei suutnud, kuid kaotasid ühe oma pealiku ja muid tähtsaid sõjamehi.
1294 – Otto von Kivel, Dietrichi poeg, tegi uue katse Vadjamaa vallutada. Ta ehitas Narva vastu tänapäeva Jaanilinna kohale teise linnuse, mille venelased aga peagi hävitasid[9].
1299 – kevadel Liivimaa orduvägede sõjaretk Pihkva vastu, lahingus Pihkva jõel võitsid pihkvalaste väed vürst Daumantase juhtimisel.
1302 – novgorodlased sõlmisid rahu Taani kuninga Erik VI-ga.
1307 – Liivimaa orduväed piirasid Pihkvat ning pihkvalased olid sunnitud sõlmima neile kahjuliku vaherahu.
1323 – kevadel tegid Liivimaa orduväed sõjakäigu Pihkvasse ning piirasid linnust kolm päeva.
1323 – mais korraldasid Saksa ordu preisi väed uue sõjaretke Kuldīga komtuurkonnakomtuuriEberhard von Monheimi juhtimisel Pihkva alla. Nad piirasid ja tegid tormijookse linnusele 18 päeva, kuid said lüüa pihkvalastele appi tulnud Irboska vürsti ja Leedu suurvürstiriigiHrodna osalisvürsti David Daumantovitši (Давид Домонтович) vägedelt. Pärast orduvägede tõrjumist Pihkva alt tungisid Leedu väed üle Narva jõe Virumaale ning tungisid kuni Tallinnani. Sõjakäigu tulemusel sõlmis David Daumantovitš liivimaalastega kasuliku lepingu, mis võimaldas Pihkva ja Novgorodi kaupmeestel 18 aastaks vaba kaubatee Tallinnani.
1262 – Aleksander Nevski sõlmis sõjalise koostöölepingu Leedu suurvürstiMindaugasega. Lepingu sõlmimise eesmärk oli hävitada Liivimaa ordu tugipunktid Vana-Liivimaal. Ühist sõjategevust plaaniti alustada mõlema osapoole vägede koondumisega Wendeni ordulinnuse alla, et see ümber piirata, vallutada ja hävitada, ent kuna Aleksander Nevski ei jõudnud oma vägedega kokkulepitud ajaks kohale, siis ei alustanud sõjategevust ka Leedu suurvürst Traidenis, kes siirdus oma vägedega Leedumaale. Kuu aega hiljem kohale jõudnud Aleksander Nevski ja tema vend Andrei piirdusid Tartu piiskopkonna maade riisumisega ning lahkusid seejärel Venemaale.
1210–1268 tegid Leedu väed 29 sõjakäiku Liivi ordu vastu Vana-Liivimaale, lisaks veel sõjaretki Vene vürstiriikide vastu. 13. sajandi II pooleks vallutasid Leedu väed Must-Vene (Valgevenes), Polotski vürstiriigi osad, Turovi-Pinski vürstiriigi lääneosa, vürstiriigid Prõpjatsi jõe ülemjooksul ja osa Volõõniamaast. Järgnevat laienemist pidurdas Saksa ordu, mis pärast Preisimaa lõplikku vallutamist alustas sõjaretki Leedu aladele.
Uued valitsejad tõid Eestimaale lubjapõletamisoskuse, mistõttu järgmistel sajanditel muutus tunduvalt maa välisilme – kerkisid püsivad ja monumentaalsed kiviehitised. Kõigepealt hakati kivist ehitama uue võimu sümboleid, roomakatoliku kirikuid, mille ümber asuvatest elanikest moodustati kirikukihelkonnad. 13. sajandi lõpus oli Eesti aladel 59 kihelkonda. Vasallide ja halduskeskuste kaitseks ehitati ka esimesed kivist linnused. Taani valdustes ehitati Tallinna linnamüür 1265. aastal, Rakvere ordulinnus ja Narva linnus 1254. aastal.
Mõõgavendade ordu ja piiskopkonnad hakkasid vallutatud alade haldamiseks maid läänistama saksa soost vasallidele, Taani aladel Põhja-Eestis aga läänistati üksikud alad ka eesti soost vasallidele. Aastast 1240 on pärit Valdemar II Eesti hertsogkonda puudutav Taani hindamisraamat, mille kohaselt 80% hertsogkonna vasallidest olid rahvuselt sakslased, 18% taanlased ja 2% eestlased. Eestlastest vasalle oli kokku 5. Nende hallata olid keskmise suurusega läänid. Enamik eestlastest olid küll talupojad, kuid siiski võisid maa põlisasukad ka linnadesse elama asuda. Vähemalt üks eestlane tõusis Tallinna Storeborgi kindluse läänihaldajaks, vasalliks.[10]
1212 – Vene vägede sõjakäigu ajal Põhja-Eestisse tungis Sakalast ja Ugandist kogunenud vägi Lembitu juhtimisel Pihkva linna, kus rüüstati ja tapeti elanikke.
1212 – Turaida vaherahu, sakalalased, ugalalased ja soontaganalased leppisid liivlaste, latgalite, piiskop Alberti ja Mõõgavendade orduga kokku kolmeaastases vaherahus, mille kohaselt pidi Sakala minema piiskopi võimu alla ja võtma vastu ristiusu.
1216 – Pihkva vürst Vladimiri sõjaretk Ugandisse, mida Vene vürstid lugesid kuuluvat oma maksualuseks, katse kehtestada ülemvõimu ning ajutine Otepää linnuse hõivamine
1217 – ugalalaste, Riia piiskopi ja orduvendade väe vastusõjaretk Peipsi taha
1217 – riialased koos liivlasete ja latgalitega, kellega ühinesid ka ugalalased, korraldasid suure rüüsteretke Järvamaale. Rüüsteretke tulemusel nõustusid Järva vanemad pantvangide andmise, ristimissakramendi ning hinnuse maksmisega.
1217 – Otepää lahing (1217), pihkvalaste ja novgorodlaste vägi koos nendega liitunud saarlaste, harjulaste ja ristitud sakalastega piirasid Otepää linnuses olnud sakslasi ja ugalasi. Seesolijad alistusid ning piiskopi ja ordu vägesid sunniti linnust maha jätma.
1217 – Madisepäeva lahing, milles Riia piiskopi, ordu, liivlaste ja latgalite vägi võitis eestlaste malevat. Langes hulk sakalaste vanemaid.
1218 varakevad – riialaste retk koos liivlaste ja lätlastega Läänemaale, sõjaretke tulemusel lubasid sealsete kihelkondade vanemad vastu võtta ristiusu, tasuda iga-aastast hinnust ja anda pantvange. Rahu ning seniste kokkulepete kinnitamist käisid Riias taotlemas ka järvalaste saadikud.
1218 hilissuvi – Liivimaale tungisid pihkvalaste ja novgorodlaste väed. Rüüsteretkeks Rävalasse kogutud sakslaste, liivlaste ning latgalite vägi asus Väikese Emajõe ümbruses asuvate venelaste vastu võitlusse. Puide lahingus suutsid sakslased ülekaaluka venelaste väe edasitungi korraks seisatada, kuid hiljem laastasid venelased Sakala kaguosa ning liivlaste asualasid. Lisaksid piirati linnust Võnnu Pähklimäel.
1220 – sakslaste sõjakäik Harjumaa vastu. Järvamaal Kareda küla all sattus sakslaste ja latgalite vägi kokku aga hoopis saarlastega. Toimus Kareda lahing, mille saarlased kaotasid.
1220 – Taani Tallinna piiskopkonna ja Riia piiskopkonna vaimulikud alustasid Eestimaa põhjaosas niinimetatud võiduristimist, kus taani ja saksa preestrid püüdsid kiirkorras ristida võimalikult paljudes eri Eesti piirkondades võimalikult paljusid inimesi.
1220 – Lihula lahing (1220). Läänemaal maabus Rootsi kuningasJohan I, kes tegi Lihula linnusest oma peamise tugipunkti, ristis Läänemaal rahvast ja hakkas ehitama kirikuid. Pärast põhiväe lahkumist piirasid saarlased linnuse, vallutasid selle ja tapsid kõik selle kaitsjad.
1221 – Tallinna piiramine (1221), saarlased purjetasid Tallinna alla ning asusid seda piirama ühes rävalaste, harjulaste ning virulastega, linna piirati tulemuseta 14 päeva.
1222 – Saaremaa lahing (1222). Taanlased olid eestlaste piiramise tulemusel sunnitud Valdemar II rajatud linnuse maha jätma ja lahkuma.
1222–1223 – saarlaste, harjulaste, läänemaalaste, varbolaste, järvalaste ja virulaste ülestõus
1230–1233 – paavstilegaadiAlna Balduini tegevus Liivimaal. Ta haaras paavsti nimel enda võimu alla Põhja-Eesti ja Läänemaa, kuid kaotas need peagi Mõõgavendade ordu vastuseisu tõttu. Umbes sama aja kohta on mainitud, et Tallinna asus elama kuni 200 saksa kaupmeest, ja nimetatud esimest korda Tallinna kodanikke.
1233 – Tallinnas toimus lahing paavsti vasallide ja ordu vahel, mille viimane võitis, haarates Põhja-Eesti taas enda kätte.
1240–1241 – Liivi ordu ja Taani väed vallutasid Pihkva ja Vadjamaa. Pihkvas seati ametisse kaks ordufoogti, Vadjamaale ehitati Koporje linnus. Saaremaa taasallutati ordu ja piiskopi kontrollile.
1241–1242 – Novgorodi vürst Aleksander (Nevski) vallutas sakslaste kindluse Koporje, hävitas selle ning lasi vangilangenud vadjalased ja eestlased üles puua. Ta vallutas ka Pihkva ja Irboska.
1242 – Jäälahing sakslaste ja novgorodlaste vahel Peipsi järvel 5. aprillil. Viimaste võidu järel tehti rahu, millega tunnustati 1240. aasta eelseid piire.
1248–1250 – Tallinna linna pealik Stigot Agison saatis koos Tallinna rae ja kodanikkonnaga Lübeckisse abipalve, et aidata novgorodlaste vägivallategude all kannatanuid. Samal ajal korraldasid taanlased retki Vadjamaale.
1253 – loodi Riia peapiiskopkond, esimeseks peapiiskopiks sai Albert Suerbeer.
1254 – novgorodlased ja karjalased laastasid Alutagust.
1254 – esimesed teated taanlaste ehitatud Narva linnusest, mis esialgu asus üle Narva jõe tänapäevase linnuse vastas.
1255 – teine teadaolev leping ordu ja saarlaste vahel, mis viitab, et vahemikus 1241–1255 vabastasid saarlased jälle end võõrvõimust. Novgorodlaste rüüsteretk üle Narva jõe Taani valdustesse Eestis.
1260 – Saksa ordu sai Durbe lahingusžemaitidelt ja teistelt balti hõimudelt lüüa. Saaremaa vabastas end taas kristlaste kontrolli alt.
1261 – ordu sai leedulastelt Väina ääres taas lüüa, kuid Saaremaa taasallutati ordu ja piiskopi kontrollile.
1261–1262 – Leedu suurvürst Mindaugas tungis Liivimaale, lootes liidule Aleksander Nevskiga, kuid too jäi talle appi tulemata.
1262 – novgorodlaste sõjakäik Tartu vastu. Ei suudetud vallutada piiskopilinnust, kuid linn põletati maha. Sellega on ühtlasi Tartut esmamainitud linnana.
1267 – kurelased alistusid lõplikult ordule. Novgorodlased korraldasid rüüsteretke Rakvere ümbrusse.
1268 – jaanuaris tuleb suur Novgorodi vägi (kuni 30 000 meest) üle Narva jõe Rakvere alla, hävitades teel hulga varjupaikadesse põgenenud eestlasi. 18. veebruaril leidis aset Rakvere lahing novgorodlaste ja sakslaste vahel. Võimalik, et novgorodlased said lüüa, ent Tartu piiskop Alexander langes. Pihkva vürst Daumantas rüüstas tagasiteel Virumaad.
1269 – Irboska langes ajutiselt Liivi ordu kätte, kuid Pihkvat ei suudetud vallutada.
↑Rebane, P. Denmark, the papacy and the christianization of Estonia. Rmt: Gli inizi del cristianesimo in Livonia-Lettonia. Atti del Colloquio Internationale di Storia Ecclesiastica, in occasione dell´ VIII centenario della Chiesa in Livonia (11861986). Roma, 24–25 Giugno 1986. Libreia Editrice Vaticana. Città del Vaticano, 194–195
↑Kristi Tarand, I'd Like to Show You My Town..., Remall, Tallinn, 1998, lk 54.