See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2019) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Ingeri ehk Ingerimaa (soome Inkeri, rootsi ja saksa Ingermanland, vene Ингерманландия, Ингрия, Ижорская земля, ladina Ingria, inglise Ingria) on ajalooline piirkond Loode-Venemaal Peterburi ümbruses ja Leningradi oblasti lääneosas.

Ingeri piirneb läänes Narva jõega, loodes Narva, Lauga ja Koporje lahega, mille vahel asetsevad Kurkula ja Soikkola poolsaar.

Põhjas on ajalooline piir Karjala (ja Soomega) mööda Sestra jõgi (soome keeles Rajajoki 'piirijõgi' või Siestarjoki). Kirdes on piir Neeva laht ja Laadoga järv. Idapiir on Laadoga järve suubuv Lava jõgi.

Lõunapiir kulgeb Narva jõe lisajõgedest Pljussast ja Petäjoest ida suunas.

Ingerimaa põlisrahvad olid läänemeresoome hõimud vadjalased ja isurid. Vadjalased arvatakse olevat Ingerisse tulnud kristliku ajaarvamise esimestel sajanditel. Esimesed teated vadjalaste kohta pärinevad 11. sajandist. Isurid arvatakse olevat sõja- ja rüüsteretkede tõttu tühjaks jäänud Ingerimaale sisse rännanud 10. sajandil Karjalast. Esimesed teated isurite kohta pärinevad 12. sajandist. Tõenäolisem on siiski, et mõlema rahva esivanemad on nendel aladel elanud juba tuhandeid aastaid.

Isureid esines väikeste saartena Soome lahe rannikul ja eraldi Põhja-Ingeris Lempaalas. Praegu elavad isurid mõnedes Ingeri põhja- ja loodeosa külades Lauga jõe alamjooksul, Kurkula, Soikkola poolsaarel ja Hevaa jõgikonnas. Isurite arv on vastavalt Venemaa 2002. aasta loendusele 327 inimest, neist 177 Leningradi oblastis ning 53 Peterburis. 53,1% neist rääkis isuri keelt emakeelena. 1989. aastal elas Venemaal 449 isurit.^[1]

Ajalooallikate, keele- ja arheoloogiaandmete kohaselt on vadjalastega asustatud ala ulatunud vanasti kaugele nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste ala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova linna jooneni lõunas. Praegu kõneldakse vadja keelt vaid Laukaa jõe suudme ääres: Jõgõperä, Liivtšülä ja Luuditsa külas. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast. Vaid 12 neist elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis. Tõenäoliselt on tegemist inimestega, kes on viimasel ajal hakanud väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks. 1989. aasta rahvaloenduse käigus arvati vadjalased hoopis "teiste rahvaste" hulka.^[2] 2008. aastal said vadjalased Leningradi oblastis põlise väikerahva (vene keeles коренные малочисленные народы (:ru)) staatuse.^[3] Viimastel aastatel on vadjalaste asualale kerkinud Ust-Luga sadamakompleks ja plaanis on rajada sinna ka kuni 70 000 elanikuga linn.^[4]

12. ja 13. sajandil hakkasid Ingerisse asuma idaslaavlased. Seejärel läksid kalastamise, karjakasvatuse ja põlluharimisega tegelevad vadjalased ja isurid algul Novgorodi vabariigi võimu alla. Nendest sai õigeusulised.

Rootsi võimu ajal 17. sajandil asus Ingerisse elama ka rootslasi ja hulgaliselt soomlasi. Soomlasi rändas enne Karjala kannaselt, Äyräpää kihelkonnast, hiljem kaugemalt Savo maakonnast. Nende järeltulijatest tekkisid äyrämöiste ja savakote hõimud, hiljemate ingerisoomlaste ehk ingerlaste esivanemad. Kolmas soomlaste rühm tekkis Narva ja Laukaa jõe vahelisel alal (nn narvusi soomlased). See rühm sai alguse tänu Soome lahe saarte ja ranniku külade tihedale kaubavahetusele Virumaaga.^[5]

Äyrämöiste peamised asualad olid Kesk-Ingeri põhjaosad ja kagunurk ning Põhja-Ingeri lääneosa. Savakod elasid Kesk-Ingerimaa lõunaosas, Ida-Ingeris ning Põhja-Ingeri lõuna- ja idaosas.^[5] 17. sajandi jooksul Ingeri alad soomestusid, nii et kui Venemaa Põhjasõja käigus (1700–1721) vallutas Ingerimaa, oli soomlaste arv selleks ajaks kasvanud juba 70 000-ni ehk 75% elanikkonnast.^[6] Geograaf Peter von Köppeni uurimuste järgi elas Ingeris 1849. aastal 5148 vadjalast, 15 600 isurit, 29 243 äyrämöist ja 43 080 savakot (ehk kokku 72 323 soomlast).^[7]

Ala venestumine sai hoogu Peterburi rajamisega, ehkki veel 20. sajandi alguses ümbritsesid impeeriumi pealinna peamiselt soomekeelsed külad. 19. sajandi lõpul rändas Ingerimaale välja ka palju eestlasi, mistõttu lisaks ingeri ja vene küladele tekkis sinna hulganisti ka eesti külasid. Ingerimaal elanud eestlaste enamik evakueeriti Teise maailmasõja ajal 1943. aasta hilissügisel Eestisse ning neist pöördusid tagasi väga vähesed.

Soomeugrilaste kultuur ja keel Ingerimaal on välja suremas. Vadjalased on peaaegu välja surnud, isureid on Lääne-Ingerimaal veel mõnisada. Ka ingerisoomlasi on Ingeris praegu vähe ning needki on paljus venestunud (1937 keelati väikerahvuste omakeelsete koolide tegevus). Veel 1926. aasta rahvaloendus tuvastas "Leningradi soomlaste" arvu 126 000-ni^[7] – teiste andmete kohaselt oli soomlasi samal ajal isegi 160 000^[6] 1928. aastal algas Nõukogude Liidus (sund)kollektiviseerimine ja viidi läbi esimene massküüditamine. 1939. aastaks tapeti vähemalt 13 000 soomlast, vangilaagris viibis vähemalt 37 000. 1942. aastal küüditati ligi 30 000 inimest Siberisse. Üle 60 000 soomlase evakueeriti Eesti kaudu Soome 1943–1944. Neist enamik naasis, aga nad hajutati Sise-Venemaa oblastitesse ja nendel keelati elada Ingeris. Napi 20 aasta vältel viidi Ingerimaalt ära umbes 110 000 inimest ehk 97%. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil elas Nõukogude Liidus 67 359 soomlast, neist umbes veerand Karjalas, teine veerand Eestis, kolmas Leningradi oblastis ja ülejäänud mujal. Leningradi oblasti elanikkonnast (Peterburi arvestamata) moodustasid soomlased 1989. aastal umbes 1%. 1990. aastatel anti ingerlastele õigus asuda ümber Soome. Kümne aastaga kasutas seda õigust 20 000 soomlast.^[8]

 Pikemalt artiklis Ingeri ajalugu

Ingeri lipp ja vapp

Hilisel rauaajal (viikingite ajal), alates 750. aastatest oli Ingerimaa sillapea varjaagide kaubateel Ida-Euroopaga. Kujunes välja varjaagide aristokraatia, kust pärinesid hilisemad Vana-Vene valitsejad.

Ingerimaa ja sellest lääne suunas asuv Vadjamaa kuulusid ajaloolise Novgorodimaa koosseisu, Vadja viiendiku ja Šeloni viiendikuna.

Rootslased hakkasid nimetama seda piirkonda Ingermanland (ladina keeles Ingria). Selle nime olevat maa saanud Rootsi kuninga Olof Skötkonungi tütre Ingegärd Olofsdotteri järgi, kes 1019 abiellus Jaroslav Targaga. Kaasavaraks anti talle Staraja Ladoga ümbruse maad. Neid haldasid Rootsi jarlid Novgorodi Vabariigi võimu all.

12. sajandil liideti Lääne-Ingerimaa Novgorodiga. Järgnevatel sajanditel oli Ingerimaa kui Venemaad ja Lääne-Euroopat ühendava kaubatee pärast palju sõdu, peamiselt Venemaa ja Rootsi vahel, kuid sageli olid asjasse segatud ka Taani ja Saksa ordu. Rootslased rajasid 1300 Torkel Knutssoni juhtimisel Neeva jõe suudmealale Landskrona kindluse, Taani rajas oma valduste piirilinnuseks Narva linnuse, mida Liivi ordu oma võimuperioodil edasi ehitas, misjärel venelased rajasid Narva jõe vastaskaldale 1492 Jaanilinna kindluse. 1478. aastal liideti Vadja viiendikuna Novgorodi Vabariigi koosseisus olnud Ingerimaa Moskva suurvürstiriigiga. Vene võim tõi kaasa õigeusustamise, mis algas 13. sajandi esimesel poolel. Et jumalateenistused olid slaavikeelsed, tõi see kaasa ka teatava venestumise.

Liivi sõjas vallutas Pontus De la Gardie Ingerimaa Venemaa tsaaririigilt ning Ingerimaa maa-alad liideti Rootsi kuningriigi valdusse aastatel 1580–1595. Aastatel 1590–1595 toimunud Vene-Rootsi sõja lõpetanud Täyssinä rahulepinguga 1595. aastal, loovutati piirkond Ingerimaal, Jaanilinnast Käkisalmini jälle Venemaa tsaaririigile.

1609. aastal Segaduste ajal okupeeris Rootsi armee Jakob De la Gardie juhtimisel järk-järgult Loode-Venemaa alad Käkisalmi läänist Novgorodini (vt Ingeri sõda, Stolbovo rahu).

Ingeri sõja lõpetanud Stolbovo rahuga läks piirkond koos Ingerimaal kindluste Jaanilinna, Jami, Koporje, Nöteborg ja Kexholmiga Rootsile tagasi ning jäi aastateks 1617–1721 Rootsi krooni valdusse. (Vt Rootsi Ingeri) 1656. aasta alanud Vene-Rootsi sõjas hõivasid Vene tsaaririigi väed 1658. aasta alguses Vasknarva ning ründasid ka Narva linnust, Jamburgi ja Koporjet. Sõja lõpetas 1658. aasta lõpus sõlmitud Rootsi ja Venemaa vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas Vallisaare vaherahu, kuid piirkonna elanikkonnast oli alles jäänud vaid 1/3 sõjaeelsest rahvastikust. Vt. Ingerimaa kubermang ja Käkisalmi lään ning Ingerimaa ja Käkisalmi kindralkuberner.

1700. aastal alanud Põhjasõjas liikus Vene tsaaririigi eelvägi läbi Ingeri, vallutades teel Jama ja Koporje kindluse, Narva alla. Pärast kaotust Narva all taganesid Vene väed Novgorodi ning jätsid Jama ja Koporje kindluse maha. Venemaa sõjaline tegevus aktiveerus 1702. aastal, 22. oktoobril vallutati Nöteborgi kindlus ja 1703. aasta 12. mail (1. vkj) Nyenskansi kindlus koos Nyeniga. Nöteborgi vallutamise järel nimetati linn Schlüsselburgiks ning Nyeni linna kohale asutas Vene tsaar Peeter I Peterburi linna. Uusikaupunki rahulepinguga 1721. aastal langes Ingeri taas Venemaa kätte.

1704. aastaks Neeva suudme piirkonna ning vallutatud piirkonna haldamiseks moodustati 1706. aastal Moskva tsaaririigi Ingerimaa kubermang. Kubermangu keskus oli kuni 1710. aastani Schlüsselburg ja pärast seda juba Peterburi, 1710. aastal nimetati ka Ingerimaa kubermang ümber Peterburi kubermanguks.

23. aprillil 1917 toimus Ingeris moodustatud Soitthu ühingu kongress, millel oli idee luua Ingeri autonoomia. Kolmandal kongressid loodi kohalikud nõukogud, mille bolševikud ajasid laiali, paljud nõukogude liikmed põgenesid Soome ja Eestisse.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni (1917) püüti Ingeri pataljoni (ülem Aleksander Tynni) ja Soome vabatahtlike toetusel saavutada Ingerimaa iseseisvust, et hiljem Ingeri inkorporeerida osalt Soome, osalt Eesti riigi koosseisu (ingerlaste ülestõus, nn Volossovo mäss, mis sai alguse Lääne-Ingerist, Iljussa külast, kus kohalik rahvas astus nõukogude võimu vastu välja).

Eestis loodud ingerlastest pataljon osales Eesti Vabadussõjas. Kevadest 1918 sügiseni 1919 olid Ingerimaal Vabadussõja ja Vene kodusõja käigus relvastatud kokkupõrkeid. Ingerimaal toimusid vene valgekaartlaste Loodearmee I ja II pealetung Petrogradile. Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise Tartu rahulepinguga 1920 läks Ingerimaa äärmine lääneosa Eestile. Samal aastal sõlmitud Tartu rahulepinguga Soome ja Nõukogude Venemaa vahel jäi ülejäänud osa Ingerimaast Venemaale.

1928. aastal hakati Ingeris moodustama kolhoose ja likvideerima vana talusüsteemi. Sellega kaasnesid repressioonid. Aastail 1929–1931 küüditati Ingerimaalt Ida-Karjalasse, Hibiinidesse, Kasahstani ja Kesk-Aasiasse u 18 000 inimest. 1935–1936 puhastati peamiselt Põhja- ja Lääne-Ingeri piirialasid "ebausaldatavast elemendist. Repressioonid saavutasid haripunkti 1937–1938. Aastate 1929–1938 tagakiusamiste ajal vangistati ja küüditati Ingeri soomlastest 40–45%, u 40 000–50 000 inimest. Löögi all olid eriti jõukamad ja haritumad inimesed.

Eriti karmistusid repressioonid Teise maailmasõja ajal. Leningradi blokaadi jäänud ingerisoomlastest asustati talvel 1941/1942 umbes 20 000–30 000 inimest Siberisse. Kesk- ja Lääne-Ingeri alad vallutas Saksa Wehrmachti väegrupp Nord 18. armee, nende kätte jäi üle 60 000 soomlase. Sõjaviletsus ja nälg sundis soomlasi lahkuma oma elualadelt Eestisse. Mitu tuhat ingerisoomlast viidi karantiinilaagritesse Eestis ja mujal. Saksa ja Soome vahelise lepingu alusel algas 1943. aasta kevadel ingerisoomlaste vabatahtlik ümberasumine Soome. Paldiski sadamast viidi kokku 63 000 ingerisoomlast. Nad asusid elama peamiselt Häme, Turu ja Pori ning Uusimaa lääni. Nad said tööd tööstuses ja põllumajanduses ning sulandusid kiiresti Soome ühiskonda. Osa soomlastest, umbes 3000 inimest, jäi Eestisse. 19. septembril 1944 sõlmis Soome Nõukogude Liiduga vaherahu, millega ta kohustus tagastama sõja ajal interneeritud Nõukogude Liidu kodanikud, sealhulgas ingerisoomlased.

Pärast Teist maailmasõda sai Eesti ingerlaste üheks tähtsamaks elukohamaaks. Ingerlaste massiline siirdumine Eestisse algas juba sõja ajal, mis ajast jäi siia umbes 3000 soomlast. Kohe pärast sõda hakkasid Sise-Venemaale deporteeritud soomlased rändama Eestisse, mis oli ahvatlev majandusliku paremuse ning religiooni, kultuuri ja keele sarnasuse tõttu. 1947–1950 saatsid Nõukogude võimuorganid ingerlastest enamuse välja, aga 1950. aastate teisel poolel hakkasid nad pöörduma jälle tagasi.

Samal ajal avanes võimalus Ingerisse tagasi minna, aga seal ootasid ees konfliktid mujalt tulnud uusasukatega ning sõja ajal hävinud elamud. 1959. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid ingerisoomlased Eestis suuruselt teise rahvusvähemuse: 16 699 inimest.^[9]

1990. aastatel nad rehabiliteeriti ning neile anti luba Soome emigreeruda. Selleks ajaks oli Ingerisse alles jäänud 20 000 soomlast. Nad olid oma kodumaal vähemusse jäänud, muuhulgas venelaste massilise sisserände tõttu. 18 000 soomlast elas Ida-Karjalas ja umbes 17 000 Eestis. Tuhandeid oli veel Siberis, Kesk-Aasias ja mujal.

Nõukogude aja lõpul hakkasid ingerisoomlased aktiivselt kultuurielu edendama. Ingerlased asutasid kultuuriseltse 1988. aasta oktoobris nii Eestis kui ka Peterburis.

• Haapakangase kihelkond
• Keltto kihelkond
• Lahti kihelkond
• Lempaala kihelkond
• Miikkulaineni kihelkond (Miikkulaise kihelkond, Miikkulaisi kihelkond)
  • Vaskelovo (soome Vaskela)
• Pähkinälinna kihelkond
• Rääpyvä kihelkond
  • Murino (soome Muurila)
  • Morje (soome Murja)
  • Rahja
• Siestarjoki kihelkond
  • Lissi Noss (soome Revonnenä)
• Toksova kihelkond
• Vuole kihelkond
  • Kargino (Matoksi)
• Valkeasaari kihelkond

• Inkere kihelkond
• Jaama kihelkond
• Järvisaari kihelkond
  • Šapki (soome Hattula)
• Hatsina kihelkond
• Hevaa kihelkond
• Hietamäki kihelkond
• Kaprio kihelkond
• Kattila kihelkond
• Kolppana kihelkond
• Koprina kihelkond
• Kupanitsa kihelkond
• Liissilä kihelkond
• Markkova kihelkond
• Moloskovitsa kihelkond
• Narvusi-Kosemkina kihelkond
• Novasolkka kihelkond
  • Naasila^[küsitav]
• Ropsu kihelkond
• Saari kihelkond
• Serepetta kihelkond
• Skuoritsa kihelkond
• Soikkola kihelkond
• Spankkova kihelkond
• Tuutari kihelkond
• Tyrö kihelkond
• Venjoki kihelkond

• Ingerisoomlased
• Ingeri lipp
• Ingeri vapp
• "Nouse, Inkeri" (Ingeri hümn)
• Ingerimaa rüütelkond
• "Ingerimaa õhtud"
• Viru-Ingeri
• Saksa okupatsioon Ingeris (1941–1944)
• Leander Reijo ("Ingeri kuningas")

• August Nigol. "Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal". Tartu: Eesti Kirjastuse-Ühisuse "Postimehe" trükk, 1918.
• Terje Anepaio. "Soomlased". // "Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, -rühmad ja -killud". Koostaja Jüri Viikberg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998. Lk 437–445.
• "Ingeri. Jutustus Ingerimaa rahvastest ja kultuurist". Koostaja Lassi Saressalo, eesti keelde tõlkinud Toomas Huik ja Maris Urb. Tampere Muuseumide väljaanne 56. Tampere: Tampere Muuseumid ja Tampere Kultuuriamet, 2000.
• "Ingeri kiriku ristitee". Koostaja Villu Jürjo. Narva: EELK Narva Aleksandri kogudus, 2011.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ingeri

Vikisõnastiku artikkel: Ingeri

• Д. А. Золотарев, У ижор (Экспедиционные впечатления)., Труды Ленинградского общества изучения местного края. Том 1. 1927 год., vene keeles