Tallinna piiskopi ametikoht loodi pärast Tallinna vallutamist Taani poolt 1219. aastal. Esialgu haaras see ilmselt vaid Revala muinasmaakonna ala, sest ametis oli ka eraldi Virumaa piiskop. Rooma paavstHonorius III kinnitas 1220. aasta 19. märtsil Revala piiskopiks (1219/1220–1227) (episcopus Revaliensi), Taani kuninga Valdemar IIkaplaniWesselini. Kuigi tema ametinimetust võib tõlkida ka Tallinna piiskopina, osutas see tiitel Enn Tarveli hinnangul sel ajal pigem Revala maakonnale.[1]Kersti Markuse arvates mõeldi selle all tõenäoliselt kogu Põhja-Eestit.[2] Aastatel 1227–1238 Tallinna piiskop puudus, kuna siis oli tema vaimulik valdus esialgu Mõõgavendade, hiljem Liivi ordu valduses.
Koos Taani võimu taastamisega taastus 1240. aastal, ka Tallinna piiskopi ametikoht. Piiskopkond taasasutati ja siis liideti sellega ka Virumaa piiskopkonna endised valdused[3]. 1. augustil 1240 andis kuningas Valdemar II korralduse kõigil (Eestimaa hertsogkonna) rüütlitel, linnakodanikel, vasallidel, läänivaldajatel Eestimaal, Virumaal, Järvamaal, maksta kirikukümnist Tallinna (Revali) piiskopile[4] Edaspidi oli Tallinna piiskop kogu Põhja-Eesti (Eestimaa hertsogkonna ehk Harju-Viru) katoliku kiriku juht, kuid kuningas Valdemar II õigust endale ja oma järglastele Revali piiskoppide valimiseks ja kasutades oma kauges valduses oma suuremat vabadust kiriku autonoomia piiramiseks.
1346. aastal läks Põhja-Eesti Saksa ordu valdusse. Sellest peale püüdis ordu piiskoppi ametisse määrata. Hoolimata sellest, et mitmed piiskopid olidki edaspidi orduvennad, ei saavutanud ordu aga ametlikku piiskopi ametisse nimetamise õigust ning 15. sajandi teisel poolel keeldusid Tallinna piiskopid ordusse astumast. Samuti jäid nad kuni Tallinna piiskopkonna lõpuni Lundi peapiiskopi võimu alla.
Hoolimata sellest, et Tallinna piiskopil puudus ulatuslikum ilmalik võim, piiskopi residents oli Tallinnas, ToompealTallinna toomkirik, talle kuulusid siiski mõningad valdused Põhja-Eestis, millest olulisimad olid Kiviloo (Fegefeuer) ja Porkuni (Borkholm) piiskopilinnused. On ka teada, et vähemalt 16. sajandil omasid Tallinna piiskopid ka ilmalikke vasalle.
Tallinna piiskopi valis tavaliselt Tallinna toomkapiitel. Mõnikord määras piiskopi ametisse ka ainuisikuliselt paavst. Esimesed piiskopid määras ametisse Taani kuningas. Ordu, nagu öeldud, ei suutnud aga piiskoppide üle sarnast võimu rakendada.
↑Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XXIII, kommentaar 13, lk 195