Vadja keel (vađđaa tšeeli, vanema nimega maa tšeeli või maatšeeli) on olnud üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli, vadjalaste emakeel. Vadja keele lähim sugulaskeel on põhjaeesti keel.
Ajalugu
Keeleteadlase Petri Kallio hinnangul on vadja keele lähim sugulane põhjaeesti keel, millega ta jagab ühist algkeelt (nn keskne läänemeresoome keel, inglise keeles Central Finnic), ehkki tegu oli pigem murdekontiinumi kui ühtse keelega. Vadja ja põhjaeesti keele lahknemise ajaks on Pekka Sammallahti hinnanud viikingiaega (800–1050 pKr)[1]Tiit-Rein Viitso analüüsi kohaselt jagunes see algkeel, mida tema kutsub maa(keele)ks, kõigepealt (põhja)eesti ja vaia murdeks. Viimasest omakorda kujunesid vadja keel, kirde-eesti rannikumurre (Viitso kasutab nime alu) ja idaeesti murre (ehk vaiga).[2]
Arheoloog Valter Lang näeb vadja keele kujunemise algusena eelrooma rauaajal ja rooma rauaajal Põhja-EestistIsuri platoo lääneossa liikunud rahvastiku (ja ühtlasi läänemeresoome keele) rännet, millest annab tunnistust vastavasuunaline tarandkalmete levik ja sarnane leiuaines. Isuri platoo senine rahvastik, kes Langi arvates kõneles lääneuurali seda keelevormi, millest tänapäevani on säilinud vaid saami keeled, assimileerus. Vadjalaste ja põhjaeestlaste kultuurilised ja keelelised erisused hakkasid Valter Langi hinnangul tekkima 2. aastatuhande algul (hilisrauaajal) ja süvenesid 13.–14. sajandil.[3] Sellele aitas kaasa kummagi rühma sattumine erinevate riikide territooriumile. Vadja keelt hakkas mõjutama venelaste, isurite ja soomlaste kolonisatsioon.[3][4][5] Ilma selleta oleks vadja keel Viitso arvates lihtsalt üks eesti keelemurderühm.[4]
Seisund
Vadja keel on hääbumas. Suvel 1998 kõneles seda emakeelena suuremal või vähemal määral umbes 30–40, suvel 2003 umbes kümme inimest kolmes Lauga jõesuudme lähedases külas. Vadjalasi on 70–80. Noorim vadja keelt kõnelev vadjalane sündis aastal 1935. 1989. aastal rääkis vadja keelt veel 62 inimest. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oskas Venemaal vadja keelt 68 inimest.[6] Samas on näiteks keeleteadlane Heinike Heinsoo hinnanud, et vadja keelt väga häid oskajaid on kõigest neli.[7]
Vadja keeles on tavaliselt eristatud nelja murret[8] ja mitu erinevat murrakut:
Kuigi Kukkusi vadja keelt on tavaliselt määratletud isuristunud vadja murdena,[9] on Petri Kallio ja Tiit-Rein Viitso sellise klassifitseerimise vastu argumenteerinud. Kallio hinnangul on tegu, vastupidi, vadjastunud isuri murdega.[10] Viitso peab seda isuri keelele lähedaseks, ent siiski eraldiseisvaks läänemeresoome murdeks. Tema arvates hakati kukkusilasi vadjalasteks pidama sellepärast, et nad ühest küljest polnud isurid ega soomlased, teisalt olid aga kunagise Vadja viiendiku asukad.[11]
Murretest on järel veel läänevadja Vaipoole murrak. LätisBauska ligidal räägitud kreevini murre on kadunud juba 1800. aastatel. Idavadja oli hääbumas juba 1900. aastate algusepoolel, aga see säilis Itšäpäivä külas veel 1960. aastate lõpuni, millal viimane rääkija suri. Läänevadja Mäe ja Oru murrakud hääbusid samuti 1960. aastatel.
Vadja keelt esindas 2006. aastal Östersundis toimunud Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte lauluvõistlusel Liet Lavlut lauluga "Kui miä kazvõlin kanaine" ansambel Raud-Ants.
Õpetus
Veel 21. sajandi esimestel aastatel õpetati lastele vadja keelt Luutsa küla koolis, kuid loobuti huvipuuduse tõttu. 2011. aasta alguses avati Kingissepa koduloomuuseumis vadjalastele ja isuritele pühapäevakool, kus õpetatakse ka vadja kultuuri ja keelt. [12]
↑Tiit-Rein Viitso (2008). "Eesti keele päritolust" (lk 17–24) ja "Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu" (lk 46–63). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 20, 57
↑ 4,04,1Tiit-Rein Viitso (2008). "Keelesugulus ja soome-ugri keelepuu" (lk 28–45). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 31
↑"Arhiivikoopia"(PDF). Originaali(PDF) arhiivikoopia seisuga 27. jaanuar 2021. Vaadatud 20. juulil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑Tiit-Rein Viitso (2008). "Eesti keele päritolust" (lk 17–24). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 20
↑Tiit-Rein Viitso (2008). "Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu" (lk 46–63) ja "Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned" (lk 64–70). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 62, 65–66
Grünberg, Silja toim. Vadja keele sõnaraamat. Eesti Keele Instituut, Tallinn 2013: Eesti Keele Sihtasutus
Ariste, Paul: Wotische Sprachproben. Eesti Keele Arhiivi Toimetised 4. Tartu, 1935.
Ariste, Paul: A grammar of the Votic language. Bloomington: Indiana University, The Hague, The Netherlands: Mouton & Co., 1968 (Indiana University Publications. Uralic and Altaic Series 68).
Ariste, Paul: Vadjalaste laule. Emakeele Seltsi toimetised 3. Tallinn, 1960.
Ariste, Paul: Vadja muinasjutte. Emakeele Seltsi toimetised 4. Tallinn, 1962.