Tenor
![]() Tenor on kõrgeim meeshääl, ulatudes väikese oktavi c-st 1. oktavi a-ni. Claudio Monteverdi ooper "Orpheus" (1607) pani aluse meespeaosade esitamisele tenorite poolt. Prantsuse suure ooperi ja saksa romantilise ooperi paralleelse arenguga 19. sajandil tekkis vajadus võimsate tenorite järele. Rossini, Bellini ja Donizetti tenoripartiid olid mõeldud laulmiseks kerge "peahäälega", mitte aga täishäälega, nagu oleme praegu harjunud. Esimestena laulsid kõrgeid noote täis- ehk rinnahäälel prantslane Duprez ja itaallane Rubini. Ainult prantsuse ooperis oli moes kergem ja voolavam tenorihääl. (Gounod, Offenbach) Tenorite hääletüübidKangelastenorKangelastenor on kõige heroilisem meeshääl. Tüüpilised Wagneri ooperid. Itaalia keeles nimetatakse seda tenore robusto'ks. Kangelastenori partiisid ooperites:
Lüüriline tenorLüürilise tenori (itaalia k tenore spinto, saksa k lyrischer Tenor) partiisid ooperites:
Tenore di graziaTenore di grazia (sõna-sõnalt 'graatsiline tenor') on kerge, paindlik tenori hääleliik. Tenore di grazia partiisid ooperites:
Tenor bouffeTenor bouffe on eriti kerge tenorihääl eelkõige prantsuse 19. sajandi keskpaiga kergetes ooperites (heliloojad Jacques Offenbach, Charles Lecocq ja François-Adrien Boieldieu). Kontratenor
Kontratenoriteks on sageli bassid, kes laulavad kõrgemas tessituuris või ulatuses. Tänapäeval kirjutavad heliloojad falsetiga või kontratenoripäraselt laulvale lauljale.
|