PROFILPELAJAR.COM

Charles Garnier' projekteeritud ooperiteatri fuajee Pariisis
(Louis Béroud' maalil aastast 1877)

Ooper (itaalia keele sõnast opera ehk 'teos') on muusikateatrižanr, mille puhul kogu sõnatekst esitatakse enamasti lauldes. Ooperiks nimetatakse ka ooperižanris loodud muusikateatriteost. Mõnikord nimetatakse ooperiks ka ooperiteatrit või ooperiteatri hoonet.

Ooperi esitamisel kasutatakse teatri vahendeid, sealhulgas lavakujundust, kostüüme ja näitlemist. Lauljaid saadab instrumentaalmuusika, mille koosseis ulatub kammeransamblist sümfooniaorkestrini.

Traditsioonilises ooperis kasutatakse kaht laulmisviisi: retsitatiivi ja aariaid. Retsitatiivi kasutatakse tavaliselt dialoogides ja süžee arendamisel. Aariate laulmise ajal süžee sageli peatub ning lauljad keskenduvad ühele teemale, lauldes täie häälega. Lühemaid vahepalasid retsitatiivide vahel või lõpul nimetatakse arioosodeks. Laulul on alati instrumentaalsaade.

Ooper (itaalia keeles opera „teos”’, ladina keeles opus) on kasutusel lühendina mõistest opera in musica (teos muusikas) ning kujutas endast algselt dramaatilise teksti teatraalset ettekannet ühe või enama kostüümidesse riietatud laulja poolt koos instrumentaalse (orkestri) saatega. Ooperis on muusika põhikomponent. Muusikalisi numbreid eraldavad retsitatiivid või kõnedialoogid. Retsitatiiv ooperis on element, mis seob muusikanumbreid ja mida iseloomustab sõnalise teksti lausumise jäljendamine lauldes. Retsitatiiv on sageli lihtsa muusikalise saatega või nö kuiv (secco) retsitatiiv, mida saadab klavessiin või mõni instrument, tavaliselt tšello.

Selline „teos" sünnib tavaliselt helilooja ja libretisti koostöös ning hõlmab mitmeid etenduskunste, nagu näitlemine, dekoratsioonid, kostüümid ja mõnikord ka tants või ballett. Esinemine toimub tavaliselt ooperiteatris orkestri või väiksema saatemuusikalise ansambli saatel, mida alates 19. sajandi algusest on juhatanud dirigent. Kuigi muusikateater (hoone) on ooperiga tihedalt seotud, peetakse neid kahte üksteisest erinevaks.

Ooper on lääne klassikalise muusika traditsiooni oluline osa. Algselt mõisteti ooperit kui täielikult lauldud teost, mis aja jooksul on väljendunud paljudes žanrites, nagu divertimento (divertisment), Singspiel (laulumäng), opera seria (tõsine ooper), opera semiseria (pooltõsine ooper), opera buffo või giacoso (koomiline ooper), farsesco (farss), melodramma (melodraama), verismo (verism), zarzuela, operetta (operett), vaudeville (vodevill), burlesque (burlesk). Ooper jaguneb tinglikult erinevateks muusikanumbriteks, mis võivad olla nii ansamblid (duetid, triod, kontsertatod, koorid, balletid) kui ka soolod (aariad, arioosod, romansid, kavatiinid, kabalettad).

Ooperi ettekandmisel on põhimõttelise tähtsusega ka lavastus (lavakujundus, režii, kostüümid, vajadusel koreograafia), näitlejatöö, aga eelkõige lauljate vokaalne kvaliteet. Kui lavastuse jaoks ei piisa teatril ressurssidest, eriti kui teos nõuab eriti läbimõeldud lavastust, võib teose esitada kontsertvormis.

Ajalugu

Ooperi algeid leidus juba vanakreeka tragöödiates, milles muusikal oli oluline osa. Ooperi eeskujudeks võib pidada ka keskaegset liturgilist draamat, müsteeriumi ja 16. sajandi lõpu madrigalikomöödiat.

Ooperi idee sündis 16. sajandi lõpul Firenzes. Esimeseks ooperiks peetakse itaalia helilooja Jacopo Peri ja libretisti Ottavio Rinuccini "Daphnet", mille nad kirjutasid aastatel 1594–1597 ja mis kanti ette 1597. aastal. Esimene säilinud ooper on samade autorite "Eurydike", mis kanti ette 1600. aastal. Ooper sündis muusikalise draamana. Esialgu oli tähtsaim tekst, muusika ainult ilmestas seda. Laul oli retsitatiivne (kõnetaoline), esines ka madrigalilaadseid koore. Pilli saade väikese ansambli poolt oli lihtne ja tagasihoidlik. Oluline oli teksti artikuleerimine.

Ooperi ajalugu on üle nelja sajandi pikk ja algab 16. sajandi lõpukümnenditest Itaaliast. 1570. aastatel alustasid Firenze krahv Giovanni de’ Bardi ja tema sõbrad mõttevahetust muusikalise draama olemuse üle. Sellest sõpruskonnast kasvas välja Firenze pankurite perekonnast pärit siidi- ja villakaupmehe Jacopo Corsi ümber koondunud Camerata (‘ühing’), mille liikmeteks olid Vincenzo Galilei, Piero Strozzi, Jacopo Peri, Giulio Caccini, Emilio de’ Cavalieri ja Ottavio Rinuccini. Nad arendasid välja kreeka draamade muusikalise ettekandmise, mida hakkasid nimetama opera in musica. Kaupmees Corsi oli kogu Firenze muusikaelu patroon. Teda on hiljem tituleeritud itaalia ooperi tekkimisele alusepanijaks, kelle eestvedamisel, spondeerimisel ja vahetul osalemisel (ta mängis esimeste etenduste ajal klavessiini ja flööti) sündis esimene ooper. Corsi innustas Jacopo Perit 1597. aastal komponeerima ooperi "Dafne", mille libreto kirjutas Rinuccini.

See oopus kantigi esimest korda ette 1597. aastal kitsale ringile Corsi majas. 1598. aastal esitati seda teost esimest korda laiemale avalikkusele Firenze pankuri Lucca Pitti ehitatud palees, mis tollal kuulus Firenze Medicite perekonnale. Seetõttu on mõningaid segadusi ooperi tegeliku sünnipäeva määratlemisel. Tänuni käib vaidlus, kas sünniaasta oli 1597 või 1598. Täpselt on igatahes dateeritud "Dafne" kolmas avalik etendus, mis toimus 21. novembril 1599 Pitti palees. Enam-vähem täpselt on ka teada neljanda etenduse toimumine oktoobris 1600 Corsi majas. Viies "Dafne" etendus Pitti palees on dateeritud 26. oktoobriga 1604 seoses Parma hertsogi visiidiga Firenzesse, kuid enne seda olid sündinud juba uued ooperid.

Esimesest ooperist on säilinud vaid kuus fragmenti. Täielikult on alles üldse teine ooper, mis on samuti Peri sulest Giulio Caccini lisadega ja kannab pealkirja "Euridice". Selle esiettekanne oli 6. oktoobril 1600 samuti Firenze Pitti palees. Ooperiajastu juhatasid sisse ka teiste Camerata liikmete oopused. Caccini komponeeris "Il rapimento di Cefalo" (1600) ja Emilio de’ Cavalieri "Rappresentatione di Anima, et di Corpo" (1600), mis kanti ette Roomas ja nimetati oratooriumiks.

Esimene suur ooperihelilooja oli Claudio Monteverdi. 17. sajandi ooper oli juba eelkõige muusikateos, milles voolavat meloodiat kaunistasid rohked keerulised käigud (bel canto stiil). 17. ja 18. sajandil tegutses palju ooperiheliloojaid (Alessandro Scarlatti, Jean-Baptiste Lully, Henry Purcell, Georg Friedrich Händel) ja loodi mitut laadi oopereid. Tekkisid toretsev õukonnaooper opera seria ja koomiline rahvaooper opera buffa. Tollane ooper oli enamasti numbriooper. See koosneb iseseisvaist muusikanumbreist: aariatest, ansamblitest, koori- ja orkestriepisoodidest (avamäng, intermezzo jt) ning tantsudest.

1637. aastal rajati Veneetsias esimene ooperiteater.

19. sajandil hakati numbriooperist loobuma, tekkis läbikomponeeritud ooper. Giuseppe Verdi ja Richard Wagneri ooperites areneb sündmustik ja muusika katkematult. Tegelasi võivad iseloomustada juhtmotiivid, orkestri osatähtsus suureneb. Põhiliselt sellisena ongi ooper püsinud tänapäevani, kuigi selles võib leiduda numbriooperi sugemeid.

Pole täpselt teada, kui palju oopereid on alates 16. sajandi viimastest aastatest rohkem kui 420 aasta jooksul loodud. Üksnes Pariisis Prantsuse Rahvusraamatukogus (Biblothèque nationale de France) on hoiul üle 28 000 ooperi libreto. Pole kokku loetud mitmeid tuhandeid ooperite tekste kõikjalt maailmast, mida Pariisi mainekas raamatukogus pole hoiustatud. On vaid hinnanguid erinevatest allikates ja need kõiguvad 37–53 tuhande komponeeritud ooperi vahel.

1996. aastal inglise tarkvarainseneri ja ooperisõbra Mike Gibbi loodud ülemaailmne veebipõhine andmebaas publikule ja professionaalidele Operabase (operabase.com) sisaldab üksikasju ooperietenduste, ooperiteatrite, ooperitruppide ning esinejate ja nende agentide kohta. Lähtudes sellest allikast, saab üsna täpselt välja tuua, milliseid oopereid on aastatel 1996–2023 kokku umbes 3000 maailma ooperiteatris etendatud, missuguste heliloojate oopereid on 27 aasta jooksul kõige enam esitatud ja mis riigid on kõige ooperilembesemad.

Ooperid populaarsuse järgi

"Võluflööt" (Der Zauberflöte) – Wolfgang Amadeus Mozart (19 190 etendust / 3053 lavastust)
"Traviata" (La traviata) – Giuseppe Verdi (18 820 / 3891)
"Carmen" – Georges Bizet (15 995 / 3384)
"Boheem" (La bohème) – Giacomo Puccini (16 661 / 3160)
"Figaro pulm" (Le nozze di Figaro) – Wolfgang Amadeus Mozart (14 287 / 2746)
"Tosca" – Giacomo Puccini (13 727 / 2899)
"Don Giovanni" – Wolfgang Amadeus Mozart (13 218 / 2650)
"Madame Butterfly" (Madama Butterfly) – Giacomo Puccini (12 979 / 2673)
"Sevilla habemeajaja" (Il barbiere di Siviglia) – Gioachino Rossini (12 180 / 2659)
"Rigoletto" – Giuseppe Verdi (11 749 / 2503)
"Nahkhiir" (Die Fledermaus) – Johann Strauss II (10 359 / 1710)
"Così fan tutte" – Wolfgang Amadeus Mozart (9308 / 1837)
"Aida" – Giuseppe Verdi (8287 /1783)
"Hansuke ja Greteke" (Hänsel und Gretel) – Engelbert Humperdinck (7409 / 1336)
"Armujook" (L'elisir d'amore) – Gaetano Donizetti (7396 / 1747)
"Turandot" – Giacomo Puccini (7053 / 1499)
"Jevgeni Onegin" – Pjotr Tšaikovski (6382 / 1382)
"Nabucco" – Giuseppe Verdi (5964 / 1367)
"Trubaduur" (Il trovatore) – Giuseppe Verdi (5206 / 1237)
"Pajatsid" (I pagliacci) – Ruggero Leoncavallo (5125 / 1237)