Algset Rooma provintsi kutsuti Gallia Transalpina, siis Gallia Narbonensis, või lihtsalt Provincia Nostra ("meie provints") või Provincia. See ulatus AlpidestPüreneedeni ja põhjas Vaucluse'ini, pealinnaks oli Narbo Martius (nüüd Narbonne). 15. sajandil ümbritsesid Provence'i krahvkondaVari jõgi idast, Rhône'i jõgi läänest, Vahemeri lõunast ja Durance'i jõgi põhjast.
Eelajalooline Provence
Provence'i rannikul on mõned varaseimad tuntud inimasustuse kohad Euroopas. Lihtsad kivist tööriistad dateerituna 1–1,05 miljonit aastat eKr leiti Grotte du Vallonnet'ist Roquebrune-Cap-Martini lähistel, Monaco ja Mentoni vahel. Palju keerukamad tööriistad, töödeldud kivi mõlemalt küljelt ja dateeritud 600 000 eKr, leiti Escale koopast Saint Estėve-Jansonis, ning tööriistad aastast 400 000 eKr ja mõned esimesed lõkkekohad Euroopas leiti Terra Amatas Nice'is. Keskmise paleoliitikumiga (300 000 eKr) ja hilise paleoliitikumiga (30 000 – 10 000 eKr) dateeritud tööriistad avastati Jardin Exotique'i koopas Monacos.
Paleoliitiline periood Provence'is nägi suurt kliimamuutust koos kahe jääaja saabumise ja lahkumisega ning dramaatilist muutust merepinna tasemes. Paleoliitilise perioodi alguses oli merepinna tase Lääne-Provence'is 150 meetrit kõrgemal kui tänapäeval. Paleoliitikumi lõpuks langes see 100–150 meetrit madalamale kui tänapäeval. Provence'i varajaste asukate elukoopad ujutati tõusva merevee taseme tõttu regulaarselt üle või jäid merest kaugele ja pühiti erosiooni poolt minema.
Mereveetaseme muudatused viisid ühele kõige tähelepanuväärsemale avastusele varajase inimese märkidest Provence'is. Aastal 1985 avastas sukelduja Henri Cosquer merealuse koopa suu 37 meetrit Calanque de Morgiou merepinnast Marseille lähistel. Sissepääs viib koopasse, mis on merepinnast kõrgemal. Sees on Cosquer' koopa seinad kaunistatud piisonite, hüljeste, alkide, hobuste ja käekontuuride joonistustega, mida dateeritakse 27 000 – 19 000 eKr.
Paleoliitikumi lõpp ja neoliitikumi perioodi algus nägi merepinna taset tänapäevasel tasemel, kliima soojenemist ja metsade taandumist. Metsade ja hirve ja teiste kergesti kütitavate ulukite kadumine tähendas, et Provence'i asukad jäid püsima tänu küülikutele, tigudele ja metslammastele. Umbes aastal 6000 eKr kodustasid inimesed, kes elasid Châteauneuf-les-Martiguesi ümbruses, ühena esimestest Euroopas metslamba ja loobusid jäädavalt ühest kohast teise liikumise. Kuna nad jäid paikseks, olid nad võimelised arendama uusi tööstusharusid. Innustatuna Vahemere idaosast sissetoodud keraamikast teginad nad umbes aastal 6000 eKr esimese keraamika Prantsusmaal.
Umbes aastal 6000 eKr saabus Provence'i uute asunike laine idast. Nad olid talunikud ja sõdalased ning tõrjusid järk-järgult varasemad karjapidajad nende maadelt välja. Neile järgnes umbes aastal 2500 eKr järgmine asunike laine, samuti talunikud, kes saabusid merelt ja asusid piki rannikut, mis nüüd on Bouches-de-Rhône'i departemang. Nende varajaste tsivilisatsioonide jälgi leidub Provence'i paljudes kohtades. Neoliitikumi asulakoht umbes aastast 6000 eKr avastati Marseilles Saint-Charlesi raudteejaama lähistel ja pronksiaegnedolmen (2500–900 eKr) leiti Draguignani lähedalt.
Liguurid ja keldid Provence'is
10. ja 4. sajandi vahel eKr leidus Provence'is liguure alates Massiliast kuni tänapäeva Liguuriani. Nad olid ebamäärase päritoluga; nad võisid olla põlise neoliitikumi rahva järeltulijad. Strabon väitis selgelt, et nad ei olnud keldi päritolu ja gallidest erinevast rassist. Neil ei olnud oma kirja, kuid nende keel säilis Provence'i kohanimedes, mis lõppesid järelliidetega -asc, -osc, -inc, -ates ja auni. Antiikgeograaf Poseidonios kirjutas nendest: "Nende maa on metsik ja kuiv. Pinnas on nii kivine, et ei saaistutada midagi ilma kive puutumata. Mehed kompenseerivad teravilja vähesust jahipidamisega... Nad ronivad mägedes nagu kitsed". Nad olid ka sõjakad – tungisid Itaaliasse ja jõudsid 4. sajandil eKr kuni Roomani ning hiljem aitasid Hannibalil läbi pääseda, tema teel rünnata Roomat (218 eKr). Liguuride jäljed on säilinud tänapäevani Ida-Provence'is leitud dolmenites ja teistes megaliitehitistes, lihtsates kivist varjualustes ("Bories"), mida leidub Luberonis ja Comtat'is ja kivinikerdistena Vallée des Merveilles'is Mont Bégo lähistel Alpes-Maritimesis, kõrgusel 2000 meetrit.
8. ja 5. sajandi vahel eKr hakkasid tõenäoliselt Kesk-Euroopast saabunud keldi hõimud samuti Provence'i tulema. Neil olid rauast relvad, mis võimaldasid neil kergesti alistada kohalikud hõimud, kes olid veel relvastatud pronksist relvadega. Üks hõim, segobriigid, asusid tänapäeva Marseille lähistele. Caturiigid, tricastiinid ja cavaarid asusid Durance'i jõest lääne poole.
Keldid ja liguurid elasid ulatuslikult kogu Provence'is ja keldid-liguurid jagasid lõpuks Provence'i territooriumi, iga hõim omas alpiorus või asustus piki jõge, igal oma kuningas ja dünastia. Nad ehitasid mäe otsa linnuseid ja asulaid, mis hiljem said ladinakeelse nime oppidum. Tänapäevaks on leitud jälgi 165 oppidumist Var'is ja 285 oppidumist Alpes-Maritimesis. Nad kummardasid mitmeid looduse aspekte, rajasid pühasid metsi Sainte-Baume'is ja Gemenosis ning terviseallikaid Glanum'is ja Vernėègues'is. Hiljem, 5. ja 4. sajandil eKr, moodustasid erinevad hõimud hõimuliite; vocontidIsère'ist Vaucluse'ini; cavaarid Comtat'is; ja salluveeridRhône'i jõest Var'ini. Hõimud hakkasid kauplema oma toodetega, raua, hõbeda, alabastri, marmori, kulla, vaigu, vaha, mee ja juustuga; oma naabritega, esmalt kaubateedel piki Rhône'i jõge ja hiljem rannikut külastanud etruski kaupmeestega. Etruski amforaid 7. ja 6. sajandist eKr on leitud Marseillest, Cassis'est ja piirkonna mäeotsa oppidumist.
Kreeklased Provence'is
Kaupmehed Rhodose saarelt külastasid Provence'i rannikut 7. sajandil eKr. Rhodose keraamikat sellest sajandist on leitud Marseillest, Martigues'i ja Istres'i lähistelt ning Mont Garoust ja Evenosist Touloni lähistel. Kaupmehed Rhodoselt andsid oma nimed antiiklinnale Rhodanousia'le (nüüd Trinquetaille, Arles'ist üle Rhône'i jõe) ning peamisele Provence'i jõele, Rhodanosele, tänapäeval Rhône.
Esimene kreeklaste püsiasustus oli Massalia, asutatud tänapäeva Marseille kohale umbes aastal 600 eKr kolonistide poolt, kes tulid Phokaiast (nüüd Foça Türgis) Väike-AasiaEgeuse rannikul. Teine laine koloniste saabus umbes aastal 540 eKr, kui Phokaia pärslaste poolt hävitati.
Massaliast sai üks suuremaid kaubasadamaid antiikmaailmas. Selle kõrgajal, 4. sajandil eKr, oli seal rahvast umbes 6000 asukat, kes elasid umbes 50 hektari suurusel müüriga ümbritsetud alal. Seda valitseti kui aristokraatlikku vabariiki 600 rikkama kodaniku koosoleku poolt. Seal oli suur Delfi Apollonikultuse tempel mäetipul sadama kohal ja Ephesose Artemise kultuse tempel linna teises otsas. Massalias vermitud drahme on leitud kõigis liguuri-keldi Gallia osades. Kaupmehed Massaliast sisenesid sügavale Prantsusmaa sisemaale piki Durance'i ja Rhône'i jõgesid ning rajasid kaubateed sügavale Galliasse ja Šveitsi ja Burgundiasse ja isegi nii kaugele põhja kui Läänemere äärde. Nad vedasid oma toodangut; kohalikud veinid, soolatud sealiha ja kala, aromaatsed ja ravimtaimed, korallid ja kork.
Massalialased rajasid ka rea väikseid kolooniaid ja kaubapunkte piki rannikut, millest hiljem said linnad; nad asutasid Citharista (La Ciotat), Tauroeis (Le Brusc), Olbia (Hyères'i lähistel), Pergantion (Breganson), Caccabaria (Cavalaire), Athenopolis (Saint-Tropez), Antipolis (Antibes), Nikaia (Nice) ja Monoicos (Monaco). Nad asutasid sisemaised linnad Glanum (Saint-Remy) ja Mastrabala (Saint-Blaise).
Kõige kuulsam Massalia kodanik oli matemaatik, astronoom ja laevnik Pytheas. Pytheas valmistas gnomoni, mis võimaldas tal määrata peaaegu täpselt Marseille laiuskraadi, ja ta oli esimene, kes selgitas loodete päritolu. Aastatel 330–320 eKr korraldas ta laevareisi Atlantile ja nii kaugele põhja kui Inglismaa, ja külastas Islandit, Shetlandit ja Norrat. Kuigi ta lootis luua merekaubatee Cornwalli tinale, ei olnud tema reisil äriedu ja seda ei korratud. Massalialased leidsid olevat odavama ja lihtsama kaubelda Põhja-Euroopaga maitsi.
Rooma Provence (2.–5. sajand pKr)
2. sajandil eKr pöördus Massalia rahvas Rooma poole abipalvega liguuride vastu. Rooma leegionid sisenesid Provence'i kolmel korral; aastal 181 eKr surusid roomlased maha liguuride ülestõusu Genova lähistel; aastal 154 eKr alistas Rooma konsul Optimus oxybiid ja decietid, kes ründasid Antibes't; ja aastal 125 eKr surusid roomlased maha keldi hõimude liidu ülestõusu.
Pärast seda lahingut otsustasid roomlased rajada Provence'is “Provincia Romana” püsiasustuse. Aastal 122 eKr ehitasid roomlased keldi linna Entremont'i kõrvale uue linna, Aquae Sextiae, hilisem Aix-en-Provence. Aastal 118 eKr asutasid nad Narbonne'i ja Via Domitia, mis ühendas ItaaliatHispaaniaga. Piirkond kandis algselt nime Provincia Romana ja hiljem Gallia Narbonensis, keskuse Narbo Martius järgi.
Rooma kindral Gaius Marius purustas viimase tõsise vastupanu aastal 102 eKr, alistades kimbrid ja teutoonid. Siis hakkas ta ehitama teid vägede liikumise ja kaubanduse hõlbustamiseks Rooma, Hispaania ja Põhja-Euroopa vahel; ühe rannikult sisemaale Apti ja Tarasconi ja teise piki rannikut Itaaliast Hispaaniasse, mis läbis Fréjus'i ja Aix-en-Provence'i.
Aastal 49 eKr oli Massalial ebaõnn Pompeiuse ja Julius Caesari vahelises võimuvõitluses vale pool valida. Pompeius alistati ja Massalia kaotas oma territooriumid ja poliitilise mõju. Rooma veteranid rahvastasid vahepeal vanade kreeka asulate kohtades kaks uut linna Arles'i ja Fréjus'i.
9. sajandil tungisid Provence'i Al-Ándalusist araabia piraadid (maurid) ja siis normannid. Normannid rüüstasid piirkonnas ja lahkusid siis, kuid maurid ehitasid kindlusi ja hakkasid linnu rüüstama ning nõudsid kohalikelt elanikelt lunaraha. 973. aasta alguses püüdsid maurid kinni Cluny kloostriabtiMaioluse ja nõudsid tema eest lunaraha. Lunaraha maksti ja abt vabastati, kuid krahv Guillaume I juhitud Provence'i rahvas tõusis üles ja alistas maurid nende kõige võimsama kindluse Fraxinet' (La Garde-Freinet) lähistel Tourtouri lahingus. Maurid, keda lahingus ei tapetud, ristiti ja tehti orjadeks, ning ülejäänud Provence'i maurid põgenesid piirkonnast. Vahepeal jätkusid dünastilised tülid.
14. sajand oli kohutav aeg Provence'is ja kogu Euroopas: Provence'i rahvastik oli olnud umbes 400 000 inimest, must surm (1348–1350) tappis 15 000 inimest Arles'is, poole linnarahvast, ja vähendas suuresti kogu piirkonna rahvastikku. Prantsuse armee kaotus Saja-aastases sõjas sundis Provence'i linnu ehitama müüre ja torne enda kaitseks endiste sõdurite armeede vastu, kes laastasid maapiirkondi.
Provence'i Anjou dünastia valitsejatel olid ka rasked ajad. Kuninganna Giovanna I (1343–1382) võimule vastuseisuks kutsuti kokku Provence'i aadlike, usuliidrite ja linnajuhtide koosolek. Ta mõrvati aastal 1382 oma nõo ja pärija Carlo di Durazzo poolt, kes algatas uue sõja, mis viis aastal 1388 Nizza, Poggetto Tenieri ja Barcelonnette'i eraldumisele Provence'ist ja nende liitmisele Savoia krahvkonna territooriumidega. Aastatel 1388–1526 oli selle Savoia dünastia omandatud uue ala nimi ülejäänud Provence'i järgi Terres Neuves de Provence. Pärast aastat 1526 võttis see ametlikult nimeks Nizza krahvkond.
Hea kuningas René, Provence'i viimane valitseja
15. sajand nägi rida sõdu Aragóni kuningate ja Provence'i krahvide vahel. Aastal 1423 vallutas Aragóni Alfonso armee Marseille ja aastal 1443 vallutasid nad Napoli ja sundisid selle valitseja, kuningas René, põgenema. Viimane asus lõpuks ühte oma allesjäänud valdusse, Provence'i.
Ajalugu ja legend andis Renéle tiitli "hea Provence'i kuningas René", kuigi ta ainult elas Provence'is viimased kümme aastat oma elust, aastatel 1470–1480, ja tema poliitilised suunad territoriaalsele laienemisele olid kulukad ja edutud. Provence sai kasu rahvaarvu kasvust ja majanduse laienemisest ning René oli helde kunstide patroon, toetades maalikunstnikke Nicolas Froment'i, Ludovico Bread ja teisi meistreid. Ta lõpetas ka ühe kõige kenama lossi Provence'is Tarasconis, Rhône'i jõe ääres.
Kui René aastal 1480 suri, läks tema tiitel tema sugulasele Charles du Maine'ile. Aasta hiljem, aastal 1481, kui Charles suri, läks tiitel kuningas Louis XI-le. Provence liidendati aastal 1486 seaduslikult Prantsuse kuningliku domeeniga.
Aastatel 1486–1789
Varsti pärast seda, kui Provence sai Prantsusmaa osaks, kaasati see Hugenotisõdadesse, mis pühkisid üle maa 16. sajandil. Aastatel 1493–1501 aeti paljud juudid nende kodudest välja ja nad otsisid varjupaika Avignoni piirkonnas, mis oli veel paavsti otsese kontrolli all. Aastal 1545 käskis Aix parlament hävitada Lourmarini, Mérindoli, Cabriéresi külad Luberonis, kuna nende asukad olid Itaalia Piemonte juurtega valdeslased ja neid ei peetud piisavalt õigeteks katoliiklasteks. Enamus Provence'ist jäi rangelt katoliiklikuks. Erandiks oli vaid üks protestantide enklaav, Orange vürstkond, mida valitses vürst Willem Madalmaade Oranje-Nassau dünastiast, ning mis loodi aastal 1544 ja ei olnud Prantsusmaa osa aastani 1673. Katoliikliku Liiga armee piiras protestantide linna Mėnerbesi Vaucluse'is aastatel 1573–1578. Sõjad ei lõppenud enne 16. sajandi lõppu, koos võimu kindlustamisega Provence'is Bourbonide kuningate poolt.
Poolsõltumatu Provence'i parlament Aix's ja mõned Provence'i linnad, eriti Marseille, jätkasid mässu Bourbonide kuninga võimu vastu. Pärast ülestõuse aastatel 1630–1631 ja 1648–1652 ehitas noor kuningas Louis XIV sadama sissepääsu juurde kaks suurt kindlust linna rahutu elanikkonna kontrollimiseks.
16. sajandi alguses alustas kardinal Richelieu Toulon'is mereväe arsenali ja dokkide ehitamist, et luua baas uuele Prantsuse Vahemere laevastikule. Baasi laiendas oluliselt Louis XIV minister Jean-Baptiste Colbert, kes tellis sõjaväe peainsenerilt Vaubanilt ka kindlustuste tugevdamise ümber linna.
17. sajandi alguses elas Provence'is umbes 450 000 inimest. See oli ülekaalukalt maapiirkond, mis pühendunud nisu, viinamarjade ja oliivide kasvatamisele, koos väikeste parkimis-, keraamika-, lõhna- ning laeva- ja paadiehitustööstustega. 17. sajandi keskpaigast alates tehtud Provence'i tepinguid eksporditi edukalt Inglismaale, Hispaaniasse, Itaaliasse, Saksamaale ja Hollandisse. Piki rannikut ning Rhône'i jõge pidi üles ja alla toimus märkimisväärne kaubavahetus. Linnad Marseille, Toulon, Avignon ja Aix-en-Provence nägid puiesteede ja rikkalikult dekoreeritud eramute ehitamist.
18. sajandi alguses tabas Provence'i Louis XIV valitsemise lõpu majanduslangus. Katk tabas piirkonda aastatel 1720–1722, alates Marseille'st, tappes umbes 40 000 inimest. Siiski hakkasid sajandi lõpuks paljud käsitööliste tööstused õitsema; lõhnaõli tehti Grasse'is, oliiviõli Aix's ja Alpillesi mägedes, tekstiili Orange'is, Avignonis ja Tarasconis ning fajansskeraamikat Marseilles, Aptis, Aubagne'is ja Moustiers-Sainte-Marie's. Palju sisserändajaid saabus Liguuriast ja Piemontest Itaalias. 18. sajandi lõpuks elas Marseilles 120 000 inimest, tehes sellest suuruselt kolmanda linna Prantsusmaal.
Provence andis ka perioodi kõige meeldejäävama laulu, marseljeesi. Kuigi algselt kirjutas selle laulu 1792. aastal Strasbourgi kodanik Claude-Joseph Rouget de Lisle ja see oli algul Reini revolutsioonilise armee sõjalaul, sai see kuulsaks, kui seda laulsid Pariisi tänavatel Marseille vabatahtlikud, kes olid kuulnud, kuidas Marseilles laulis seda noor vabatahtlik Montpellier'st, François Mireur. See muutus kõige populaarsemaks revolutsioonilauluks ja aastal 1879 sai Prantsusmaa riigihümniks.
Revolutsioon oli Provence'is vägivaldne ja verine nagu ka muudes Prantsusmaa osades. 30. aprillil 1790 piirati Saint-Nicolas' kindlust Marseilles ja palju sõdureid tapeti. 17. oktoobril 1791 leidis aset rojalistide ja usutegelaste tapmine Avignoni paavstide palee vangla jäähoidlas (glaciere).
Kui radikaalsed montanjaarid võtsid mais 1793 Žirondiinidelt võimu, puhkes Avignonis, Marseilles ja Toulonis tõeline vasturevolutsioon. Revolutsiooniline armee kindral Carteaux juhtimisel taasvallutas Marseille augustis 1793 ja nimetas selle "Nimetuks linnaks" (Ville sans Nom). Toulonis andsid revolutsiooni vastased 28. augustil 1793 linna üle Briti ja Hispaania laevastikule. Revolutsiooniline armee piiras Briti positsioone neli kuud (vaata Touloni piiramine) ja alistas lõpuks tänu noore suurtükiväe komandöri Napoleon Bonaparte'i ettevõtmisele britid ja ajas nad detsembris 1793 linnast välja. Umbes 15 000 rojalisti põgenes koos Briti laevastikuga, kuid 500–800 7000 mahajäänust lasti Champ de Marsil maha ja Toulon sai nimeks Port la Montagne.
Montanjaaride langusele juulis 1794 järgnes uus, revolutsionääridele suunatud valge terror. Rahu taastati alles aastal 1795 Napoleoni võimule tõustes.
Napoleon I ajal
Napoleon taastas Provence'is vana režiimi perekondade vara ja võimu. Briti laevastik admiral Horatio Nelsoni juhtimisel blokeeris Touloni ja peaaegu kogu merekaubandus peatus, põhjustades viletsust ja vaesust. Kui Napoleon alistati, tähistati Provence'is tema langemist. Kui ta 1. märtsil 1815 Elbalt põgenes ja Golfe-Juanis randus, hoidus ta Provence'i linnadest, mis olid tema suhtes vaenulikud.
19. sajand
Provence nautis 19. sajandil heaolu; Marseille ja Touloni sadamad ühendasid Provence'i laieneva Prantsuse impeeriumiga Põhja-Aafrikas ja Oriendis, eriti pärast Suessi kanali avamist aastal 1869.
Aprillis–juulis 1859 tegi Napoleon III salakokkuleppe Piemonte peaministri Cavouriga, et see aitaks Prantsusmaal Austria Apenniini poolsaarelt välja tõrjuda, ja tõi kaasa Itaalia ühinemise, vastutasuks pidi Piemonte loovutama Savoia ja Nice'i piirkonna Prantsusmaale. Ta astus Austriaga sõtta aastal 1859 ja võttis võidu Solferino all, mille tulemusena loovutas Austria Lombardia Piemontele ja vastutasuks sai Napoleon aastal 1860 Savoia ja Nice'i ning aastal 1861 Roquebrune-Cap-Martini ja Mentoni.
Raudtee ühendas Pariisi Marseillega (1848) ja siis Touloni ja Nice'iga (1864). Nice, Antibes ja Hyères muutusid populaarseteks talikuurortideks Euroopa kuningakodadele, sealhulgas kuninganna Victoria. Napoleon III ajal kasvas Marseille rahvastik 250 000 inimeseni, sealhulgas väga suur Itaalia kogukond. Touloni rahvaarv oli 80 000. Suured linnad nagu Marseille ja Toulon nägid kirikute, ooperiteatrite, suurte puiesteede ja parkide ehitamist.
Pärast Louis Napoleoni langust kaotuse järel Prantsuse-Preisi sõjas püstitati Marseille tänavatele barrikaadid (23. märts 1871) ning Gaston Cremieux juhitud ja Pariisi Kommuunist innustatud kommunaarid võtsid linna üle kontrolli. Kommuun purustas armee ja Cremieux hukati 30. novembril 1871. Kuigi Provence oli üldiselt konservatiivne, valis see sageli reformimeelseid juhte; peaminister Léon Gambetta oli Marseille vürtspoodniku poeg ja tulevane peaminister Georges Clemenceau valiti aastal 1885 saadikuks Var'ist.
19. sajandi teine pool nägi provensaali dialekti ja kultuuri taaselustamist, eriti traditsioonilistes maapiirkondades, ajendatuna Frédéric Mistrali juhitud kirjanike ja luuletajate liikumise Félibrige poolt. Mistral saavutas kirjandusliku edu oma poeemiga "Miréio" (prantsuse Mireille); ta pälvis 1904. aastal Nobeli kirjandusauhinna.
20. sajand
Maailmasõdade vahel oli Provence kibedalt jagatud konservatiivseteks maapiirkondadeks ja radikaalseteks suurteks linnadeks. Marseilles olid laialdased streigid aastal 1919 ja Toulonis olid rahutused aastal 1935.
Pärast Prantsusmaa kaotust Saksamaale juunis 1940 jagati Prantsusmaa okupeeritud tsooniks ja vabaks tsooniks, Provence jäi vabasse tsooni. Osa Ida-Provence'ist okupeeriti Itaalia poolt. Kollaboratsionism ja passiivne vastupanu andsid järk-järgult teed palju aktiivsemale vastupanule, eriti pärast natsi-Saksamaa tungimist Nõukogude Liitu juunis 1941, ja kommunistlik partei muutus vastupanus aktiivseks. Vastupanuliikumise Vaba Prantsusmaa juhi Charles de Gaulle'i saadik Jean Moulin visati 2. jaanuaril 1942 langevarjuga alla EygalièresiBouches-du-Rhône'is, et ühendada erinevad vastupanuliikumised kogu Prantsusmaal sakslaste vastu.
Novembris 1942, pärast liitlaste randumist Põhja-Aafrikas (operatsioon "Tõrvik"), okupeerisid sakslased kogu Provence'i (operatsioon "Attila") ja suundusid siis Touloni (operatsioon "Anton"). Prantsuse merevägi Toulonis saboteeris oma laevad, et need ei langeks sakslaste kätte.
Sakslased hakkasid süstemaatiliselt kokku ajama Prantsuse juute ja põgenikke Nice'ist ja Marseillest. Mitmed tuhanded viidi koonduslaagritesse, ja vähesed elasid selle üle. Suur ala ümber Marseille sadama tühjendati elanikest ja mineeriti, et see ei oleks vastupanu baasiks. Sellest hoolimata muutus vastupanu tugevamaks; saksameelse miilitsa juht Marseille's mõrvati aprillis 1943.
Pärast sõja lõppu oli Provence silmitsi tohutu ülesandega parandada ja üles ehitada eriti sõja aja hävitatud sadamad ja raudteed. Osana sellest jõupingutusest ehitati Marseilles aastatel 1947–1952 esimene moodne raudbetoonist kortermaja, Le Corbusier' Unité d'Habitation. Aastal 1962 võttis Provence vastu suure hulga Prantsuse kodanikke, kes lahkusid Alžeeriast pärast selle iseseisvumist. Sellest ajast alates elab suur Põhja-Aafrika kogukond suurte linnade, eriti Marseille ja Touloni sees ja ümber.
1940. aastatel tegi Provence läbi kultuurilise uuestisünni, koos Avignoni teatrifestivali asutamisega (1947), Cannes'i filmifestivali taasavamisega (algas aastal 1939) ja paljude muude suurte sündmustega. Uute maanteede ehitamisega, eriti Pariisi–Marseille kiirtee, mis avati aastal 1970, sai Provence massiturismi sihtpaigaks üle kogu Euroopa. Paljud eurooplased, eriti britid, ostsid Provence'is suvilaid. TGV ülikiirete rongide tulemine lühendas reisi Pariisist Marseillesse vähem kui neljale tunnile.
20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses seisis Provence'i elanike ees raske ülesanne säilitada majandusliku arengu ja rahvastiku kasvu tingimustes loodus ja kultuur, mis teeb Provence'i unikaalseks.
جوشوا زتلر معلومات شخصية الميلاد 15 يوليو 1917(1917-07-15)كفار سابا تاريخ الوفاة 20 مايو 2009 (91 سنة) مواطنة إسرائيل الديانة الإسلام تعديل مصدري - تعديل هذه المقالة يتيمة إذ تصل إليها مقالات أخرى قليلة جدًا. فضلًا، ساعد بإضافة وصلة إليها في مقالات متعلقة بها. (مايو 2009) القائد الع�...
Acanthocereus baxaniensis TaxonomíaReino: PlantaeSubreino: TracheobiontaDivisión: MagnoliophytaClase: MagnoliopsidaSubclase: CaryophyllidaeOrden: CaryophyllalesFamilia: CactaceaeSubfamilia: CactoideaeTribu: PachycereeaeGénero: AcanthocereusEspecie: A. baxaniensis(Karw. ex Pfeiff.) Borg[editar datos en Wikidata] Acanthocereus baxaniensis es una especie de planta fanerógama de la familia Cactaceae. Descripción Es arbusto que crece con tallos cortos y rectos, de color gris-...
Заголовок цієї статті — японське ім'я. Воно складається з прізвища та особового імені, яке слідує за ним: іменем цієї особи є Нобухіро, а прізвищем — Уено. Нобухіро Уено Особисті дані Народження 26 серпня 1965(1965-08-26)[1] (58 років) Кока, Префектура Шіґа, Японія Громадянст�...
Esta página cita fontes, mas que não cobrem todo o conteúdo. Ajude a inserir referências. Conteúdo não verificável pode ser removido.—Encontre fontes: ABW • CAPES • Google (N • L • A) (Março de 2020) SÉCULOS: Século XVIII — Século XIX — Século XX DÉCADAS: 1840 • 1850 • 1860 • 1870 • 1880 • 1890 • 1900 • 1910 • 1920 • 1930 • 1940 ANOS: 1885 • 1886 • 1887 • 1888 • 1889 •&...
Шведська ере швед. öre Держава(и) ШвеціяЛітерний код SEKЦентральний банк Банк ШвеціїВебсайт riksbank.seВалютні курсиUSD 10,46 SEK (5 грудня 2023) EUR 11,31 SEK (5 грудня 2023) UAH 0,2848 SEK (5 грудня 2023) Ере (дан. øre, норв. øre, швед. öre) — розмінна монета у Данії, Норвегії та Швеції. Що дорівнює 1/100 крон�...
Statue in Washington, D.C., U.S. Mustafa Kemal AtatürkThe statue in 2018ArtistJeffrey L. HallYear2013 (2013)TypeSculptureMediumBronzeSubjectMustafa Kemal AtatürkDimensions200 cm (79 in)LocationWashington, D.C., United StatesCoordinates38°54′42.33″N 77°03′02.85″W / 38.9117583°N 77.0507917°W / 38.9117583; -77.0507917 A bronze statue of Mustafa Kemal Atatürk by the US artist Jeffrey L. Hall was installed in 2013 outside the Turkish Ambass...
Stasiun Semarang Poncol BL01KS01KG01KD02JS21 Tampak depan Stasiun Semarang Poncol, 2020Nama lainStasiun PoncolLokasiJalan Imam BonjolPurwosari, Semarang Utara, Semarang, Jawa Tengah 50172IndonesiaKetinggian+3 mOperatorKereta Api IndonesiaDaerah Operasi IV Semarang KAI LogistikLetak dari pangkal km 0+000 Semarang Poncol-Tegal-Cirebon km 2+005 lintas Semarang Tawang-Semarang Poncol[1] Jumlah peronSatu peron sisi dan tiga peron pulau yang sama-sama agak tinggiJumlah jalur9 (jalur 4 dan 5...
Australian actor and politician (1930–2023) Terry NorrisNorris in Cop ShopMember of the Victorian Legislative Assemblyfor DandenongIn office2 March 1985 – 2 October 1992Preceded byRob JollySucceeded byJohn PandazopoulosMember of the Victorian Legislative Assemblyfor Noble ParkIn office3 April 1982 – 1 March 1985Preceded byPeter CollinsSucceeded byDistrict abolished Personal detailsBornTerence Richard Norris(1930-06-09)9 June 1930Richmond, Victoria, AustraliaDied20 Marc...
Not to be confused with Preston (UK Parliament constituency) or Preston (electoral district). PrestonVictoria—Legislative AssemblyLocation of Preston (dark green) in Greater MelbourneStateVictoriaCreated1945MPNathan LambertPartyLabor PartyNamesakeSuburb of PrestonElectors45,253 (2018)Area27 km2 (10.4 sq mi)DemographicMetropolitan The electoral district of Preston is an electoral district of the Victorian Legislative Assembly. It currently centres on the northern Melbourn...
Artikel ini sebatang kara, artinya tidak ada artikel lain yang memiliki pranala balik ke halaman ini.Bantulah menambah pranala ke artikel ini dari artikel yang berhubungan atau coba peralatan pencari pranala.Tag ini diberikan pada Oktober 2022. Pembentukan pemerintah Britania Raya 2010Tempat pemungutan suara di Camberwell, London pada 6 Mei 2010.Tanggal7 Mei 2010 – 12 Mei 2010LokasiLondon, Inggris, Britania RayaPenyebabParlemen menggantung setelah pemilihan umum tahun 2010Peserta/Pihak terl...
2016 novel by Alan Dean Foster Star Wars: The Force Awakens AuthorAlan Dean FosterAudio read byMarc ThompsonCountryUnited StatesLanguageEnglishSeriesStar WarsGenreScience fictionPublisherDel Rey BooksPublication dateE-book:December 18, 2015Hardcover:January 5, 2016Media typePrint (hardcover & paperback)PagesHardcover: 268ISBN978-1-101-96549-8 Star Wars: The Force Awakens is the novelization of the 2015 film of the same name. The author, Alan Dean Foster, also wrote Star War...
Work of Sanskrit literature Not to be confused with Harivamsa Purana. Part of a series onHindu scriptures and texts Shruti Smriti List Vedas Rigveda Samaveda Yajurveda Atharvaveda Divisions Samhita Brahmana Aranyaka Upanishads UpanishadsRig vedic Aitareya Kaushitaki Sama vedic Chandogya Kena Yajur vedic Brihadaranyaka Isha Taittiriya Katha Shvetashvatara Maitri Atharva vedic Mundaka Mandukya Prashna Other scriptures Bhagavad Gita Agamas Related Hindu texts Vedangas Shiksha Chandas Vyakarana N...
Species of carnivore Hawaiian monk seal Hawaiian monk seal at Kaʻula Conservation status Endangered (IUCN 3.1)[1] Scientific classification Domain: Eukaryota Kingdom: Animalia Phylum: Chordata Class: Mammalia Order: Carnivora Clade: Pinnipedia Family: Phocidae Genus: Neomonachus Species: N. schauinslandi Binomial name Neomonachus schauinslandi(Matschie, 1905) Hawaiian monk seal range Synonyms Monachus schauinslandiMatschie, 1905[1] The Hawaiian monk seal (Neomonachu...
Para otras universidades con las mismas siglas, véase UoE. Este artículo o sección necesita referencias que aparezcan en una publicación acreditada.Este aviso fue puesto el 2 de agosto de 2019. Universidad de Essex University of Essex Lema Thought the harder, heart the keener.Tipo PúblicaFundación 1965LocalizaciónDirección Wivenhoe Park, Colchester CO4 3SQOficinas Centrales, Colchester, Gran BretañaReino Unido Reino Unido, ColchesterCoordenadas 51°52′42″N 0°56′58″E...
Hobbyist robot based on the Roomba vacuum cleaner iRobot Createan unmodified iRobot Create with Command Module (small green attachment).ManufactureriRobotTyperobotRelease date2007 (2007)Websiteedu.irobot.com iRobot Create is a hobbyist robot manufactured by iRobot that was introduced in 2007 and based on their Roomba vacuum cleaning platform. The iRobot Create is explicitly designed for robotics development and improves the experience beyond simply hacking the Roomba.[1][2 ...
This article is about broadcasts of National Football League games broadcasted from 1990 to 1997 on Sundays. For games broadcasted on Sundays after 2006, see NBC Sunday Night Football. For games not broadcasted on TNT during this time and from 1997 to 2006, see ESPN Sunday Night Football. For other uses, see Sunday Night Football. NFL on TNT logo used from 1993 to 1997. TNT Sunday Night Football also known as NFL on TNT was the name for the series of National Football League (NFL) broadcasts ...
Copa de Europa de baloncesto 1966-67Liga Copa de Europa de baloncestoFecha 6 de noviembre de 1966 1 de abril de 1967Nº de equipos 25Cuadro de honorCampeón Real MadridSubcampeón Simmenthal MilanoTercero AŠK OlimpijaCuarto Slavia VŠ PrahaGalardonesCronología 1965-66 1966-67 1967-68 [editar datos en Wikidata] La décima edición de la Copa de Europa de Baloncesto fue ganada por el Real Madrid derrotando en la final al campeón del año anterior, el Simmenthal Milano italiano. La ...