See artikkel on vabatahtlikust relvastatud organisatsioonist, mis tegutses Eestis 1941–1944; samanimelise organisatsiooni kohta 1917–1918 vaata artiklit Omakaitse (1917–1918); 1940. aastal moodustatud sovetimeelse organisatsiooni kohta vaata Rahva Omakaitse; raadiosaate kohta vaata artiklit Rahva Oma Kaitse.
Omakaitse (lühendOK; okupatsioonivõimude kasutatud saksakeelne termin Selbstschutz) oli vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis tegutses Saksa okupatsiooni eel ja ajal 1941–1944.
Pärast Saksa–Nõukogude sõja algust 22. juunil 1941 moodustati 1941. aasta suvel omakaitseüksused end selle ajani Nõukogude võimu, repressioonide ja mobilisatsiooni eest varjanud metsavendadest.
Nõukogude vägede taganemise ajal võttis Omakaitse Lõuna-Eestis paljudes kohtades võimu enda kätte. 10. juulil sai Otepää Omakaitse enda kontrolli alla Otepää ja vabastati Lõuna-Tartumaa. Pärast 29. juuli1941 Tartu paraadi tuli sakslaste korraldus ära anda trofeerelvad, Lõuna-Eesti omakaitseüksused saadeti laiali. Omakaitse asemele oli sakslastel kavas luua abipolitsei üksusi.
„Enamik Eestit on vaba. Kohaliku Saksa sõjaväe poolt on minule tehtud ülesandeks partisanisalgad ümber formeerida abipolitseisalkadeks. Käsin partisan asendada nimetusega abipolitseinik. Minu ametinimetuseks on tänasest alates referent abipolitsei küsimusis Saksa välikomandandi juures.“
– 29. juulil avaldatud Fr. Kure käskkiri
Maakondades formeeriti igas omavalitsusüksuses (linn, alev, vald) abipolitsei salk, mille suurus ei tohtinud ületada 1% rahvaarvust. Komplekteerimisel tehti koostööd kohapealsete politseijuhtidega. Seejärel läksid abipolitsei salgad kohalikkude politseijuhtide alluvusse, ümberformeerimine lõpetati 1. augustil kell 18.
2. augustil1941 avaldati Postimehes teadaanne, et laialisaadetud partisaniorganisatsioonid kutsutakse uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kurg andis korralduse kõigil viivitamatult kohale ilmuda. Ametlikult loeti maakonnaorganisatsioonide tegevuse alguseks: 3. juuli – Pärnumaa, 8. juuli Valgamaa ja Petserimaa, 9. juuli Tartumaa ja Võrumaa, 10. juuli Viljandimaa, 7. august Virumaa, 17. august Narva, 28. august Tallinn-Nõmme, 31. august Läänemaa, 3. september Harjumaa, 21. september Saaremaal.
Omakaitse Harju polk, ülem Ernst Leithammel, 3. septembrist Harjumaa omakaitse (staabi asukoht Roosikrantsi 12, Tallinn, (ajutine) staabiülem kolonelleitnant Hugo Jaanson);
Läänemaa omakaitse[4], Haapsalu linna ja Läänemaa OK ülem Ago Talvar;
Saaremaa omakaitse, algselt Pärnu OK osana hiljem ülem major Karl Sääsk.
15. septembril 1941 nimetas väegrupi Nord tagala ülemjuhataja Franz von Roques ametisse Eesti Omavalitsuse ning tegi Omavalitsusele ülesandeks teostada ülemjuhataja nimel tsiviilvalitsemist Eesti Vabariigis valitsenud seaduste kohaselt. Omakaitseüksused jäid Eesti territooriumile paigutatud 207. julgestusdiviisi alluvusse.
Süüdistused sõjakuritegudes 1941. aastal
Juba enne 6. juulit alustasid Omakaitse liikmed Lõuna-Eestis (Võrumaa, Valgamaa, Tartumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa) kommunistide, Nõukogude võimuorganite liikmete, nõukogude aktivistide ja Nõukogude võimu ajal 1940–1941 elanikkonna suhtes repressioone korraldanud tegelaste kinnipidamist, neid kohati ka omakohtu korras hukates. Saksa vägede pealetungi jätkudes Põhja-Eestisse allutati Omakaitseüksused Saksa Wehrmachti tagalajulgestusega tegelenud 207. julgestusdiviisile.
Osa Omakaitse liikmeid osales tõepoolest juutide tapmises. Ajaloolase Meelis Maripuu järgi: "Pärnus algasid juutide mahalaskmised juba viis päeva pärast sakslaste tulekut 13. juulil 1941. 10. septembriks oli 46 juudi mehest tapetud 44. Naised lasti maha Rae metsas 2. novembril, kõik lapsed hukati samal ajal sünagoogis. Ligi tuhandest Eestisse jäänud juudist pääses vähem kui tosin inimest. Hukkamisi korraldas Eesti poliitiline politsei."
„"Juutide mahalaskmisi Pärnus teostasid poliitilise politsei eestlastest töötajad ja Omakaitse liikmed. Oli moodustatud 30meheline erikomando kapten Villem Raidi ja Arkadi Valdini juhtimisel, kes pidi poliitilise politsei määratud surmanuhtlused täide viima. Seitset selle komando liiget on karistatud surmanuhtlusega."“
1. augustil1942 muudeti Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi POV E. Omavalitsuse Sisedirektooriumi Eesti Politseivalitsuseks eesotsas politseidirektoriga. Eesti Politseivalitsus jagunes kuueks peaosakonnaks, Omakaitseüksused allusid IV-le Omakaitse peaosakonnale.
Eesti Politseivalitsuse Omakaitse peaosakonna ülem oli kolonel Arnold Sinka (1943–1944) ja peavalitsuse ülema abi oli kolonel Jaan Maide. Omakaitse tegevuse juhtorganiks oli Omakaitse Peastaap, mille staabiülemaks oli: Valfried Gutmann[7].
Omakaitse Peastaabi Operatiivosakond tegeles sõjalise väljaõppe ja tegevusplaanide väljatöötamisega. Ülem Evald-Voldemar Saidra[8]. Operatiivosakonna ülemal oli kaks asetäitjat, kellest üks täitis operatiivplaneerimisega seotud ülesandeid ja teine vastu/luurealaseid ülesandeid.
Haldusosakond, tegeles isikkoosseisu arvestuse, arvelevõtmise ja teenistusest vabastamisega. Ülem Teodor Kalberg.
Majandusosakond, tegeles omakaitseüksuste, eriti nende, mis viibisid kasarmuolukorras varustamisega vormiriietusega, toitlustamisega ja muude varustusküsimustega. Ülem Paul Hinno ning side-, inseneri- ja keemiateenistused.
Eesti Omakaitse jagunes territoriaalselt: Tallinna, Harju, Järva, Viru, Narva, Tartumaa, Võrumaa, Valgamaa, Petserimaa, Pärnumaa, Sakalamaa, Saaremaa ja Lääne malevateks. Omakaitse malevat juhtis malevaülem. Malevaülemad asusid: Tallinna malevaülem Tallinnas, Harju Tallinnas, Järva Paides, Viru Rakveres, Narva Narvas, Tartumaa Tartus, Võrumaa Võru, Valgamaa Valgas, Petserimaa Petseris, Pärnumaa Pärnus, Sakalamaa Viljandis, Saaremaa Kuressaares, Lääne Haapsalus. Omakaitsemalevate ülemad aga allutati Eesti Politseivalitsuse piirkondlikele prefektidele: Tallinna Maleva ülem – Tallinna prefektile, Harju- ja Järva Malevate ülemad – Harju-Järva prefektile, Viru- ja Narva Malevate ülemad – Viru prefektile, Tartumaa Maleva ülem – Tartu prefektile, Võrumaa ja Valgamaa Malevate ülemad – Võru-Valga prefektile, Pärnumaa ja Sakalamaa Malevate ülemad – Pärnu-Viljandi prefektile, Petserimaa Maleva ülem – Petseri prefektile ja Saaremaa ning Lääne Malevate ülemad – Saare-Lääne prefektile. Prefektil oli kaks abi, neist üks politsei ja teine omakaitse alal, välja arvatud Petseri prefekt, kellel abi Omakaitse alal ei olnud. Prefekti abi politsei alal kandis ametinimetust „abiprefekt“ ja Omakaitse alal „abi Omakaitse alal“[9]. 5. augustil 1942 nimetati kohalikud omakaitsed omakaitse malevateks.
1. märtsil1943 loodi eraldi[10] Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Eesti Omakaitse Peavalitsus, Eesti Omakaitse direktori juhtimisel. Omakaitse Peavalitsusel oli kolm osakonda, millest esimene tegeles operatiivtöö ja väljaõppe, teine majandus- ja varustusküsimuste ning kolmas koosseisudega. 1943. aasta 21. juunist muudeti Omakaitsega liitumine kohustuslikuks kõigile 17–45-aastastele meestele[11] 29. jaanuarist 1944. aastal tõsteti vanusepiiri 60 aastale[12].
1944. aasta veebruaris moodustati seoses rinde lähenemisega Eestile Eesti sõjaväeringkondade peastaap, sõjaväeringkonna ülemaks määrati Eesti SS-Leegioni peainspektor Johannes Soodla. Maakondades moodustatud sõjaväeringkondade ülemateks said peamiselt Omakaitse malevate juhid.
1941. aastal oli Omakaitse Wehrmachti, pärast Eesti ala andmist Eesti kindralkomissariaadi Saksa tsiviilvalitsuse alluvuses aga alates 1942. aasta jaanuarist Saksa Korrapolitsei alluvuses. 1942. aasta oktoobris sõlmitud kokkuleppega jäid Omakaitse palgalised, kasarmeeritud üksused vahipataljonid – korrapolitsei alluvusse ja reorganiseeriti politseivahipataljonideks, vabatahtlik Omakaitse aga viidi tagasi Wehrmachti, s.o väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja alluvusse.
Omakaitse aastail 1942–1943
14. jaanuaril 1942 toimus Estonia teatris prefektide ja Omakaitse juhatajate koosolek, kus Saksa Korrapolitsei komandör andis Omakaitsele edaspidiseks tegevuseks juhiseid, mille kohaselt moodustatud uue koosseisu kohaselt olid Omakaitse malevates kasarmeeritud ehk kindlapalgalised üksused ning territoriaal- ehk kindla palgata üksused. Alates 1942. aasta juunist oli piirkonna omakaitse pataljonide kompaniide nimetusena kasutuses paralleelselt asukoha nimetusega numbriline nimetus.
Olenevalt piirkonna Omakaitsel lasuvaist rakendusülesandeist oli kindlaks määratud maakondlikus Omakaitses kasarmeeritud üksuste arv. Kasarmeeritud üksused asusid peamiselt linnades ja tähtsamate valveesemete läheduses, kus oli vajadus alalise meeskonna tegevusvalmis hoidmiseks. Suuremate kasarmeeritud üksustena olid Narva, Tartu ja Petseri Omakaitse üksikpataljonid. Tallinnas oli 12 kasarmeeritud sadakonda, kuna seal territoriaalüksusi alguses ei formeeritud. Teistes maakondades oli vajaduse järgi 1–3 kasarmeeritud kompaniid ja üksikrühmi. Kasarmeeritud Omakaitse koosseisus oli augustiks 1942. aastal oli 2 pataljoni, 27 üksikkompaniid ja 16 üksikrühma. 1942. aasta detsembris 1942. aastal koondati väiksemad kasarmeeritud Omakaitse üksused, seitsmeks Kaitsepataljoniks, millised said numbrid 287.–293. 1943. aasta veebruaris saadeti kaitsepataljonid 291. ja 292. laiali ning nende pataljonide isikkoosseis anti täienduseks Venemaal tõsiseid kaotusi kandnud ja tagasi kodumaale toodud Politseipataljonidele nr. 29-33 ning antud politseipataljonisid hakkasid Eestis täitma Omakaitse Kaitsepataljonidega sarnaseid ülesandeid.
Tallinna ja Harjumaa omakaitsemalevate juhtorganid koosnesid: pataljonikomandörist ja kolmest jaoskonnast koosnevast staabist (operatiivjaoskond ehk juhtimine ja väljaõpe; haldus- ja majandusjaoskond), Harju malevas oli ka staabiülem. 11 maakonna omakaitsejuhtorganid olid minimaalsed: pataljoniülem, jaoskonnaülem, adjutant ja majandusülem, relvameister, laekur jne.
Eesti rannakaitse juhataja oli Väegrupi Nord tagalapiirkonna207. julgestusdiviisi ülem, 1942. aastast oli Eesti rannakaitse jaotatud 4 rannakaitselõiguks (Abschnitt), mis omakorda
jagunesid alalõikudeks (Unterabschnitt):
1. Rakvere välikomandantuuri (nr. 238) lõik:
Vainupää alalõik allus Eesti Omakaitsele, käsutuses 2 Omakaitse kompaniid ja 3 rannavalvepunkti (Küstenaufsichtsstelle);
Kunda alalõik, saksa üksused ja poolteist kompaniid Omakaitse mehi ning 2 rannavalvepunkti;
Aseri alalõik, saksa üksused ja Omakaitse kompanii ja 1 rannavalvepunkt;
Toila alalõik, saksa üksused ja 3 Omakaitse kompaniid ja 3 rannavalvepunkti.
2. Pärnu asulakomandantuuri (nr. 858) lõik. Pärnu asulakomandantuur allus Viljandi välikomandantuurile (nr. 182), asulakomandandile allus rannakaitses Pärnu piirkonna tollikomissar ja 7 rannavalvepunkti, mis olid tugevdatud Eesti Omakaitse meestega. Pärnu asulakomandantuuri rannakaitselõigu reserviks oli 1 Eesti Omakaitse kompanii.
3. Haapsalu välikomandantuuri (nr. 819) lõik,
Mandril oli rannakaitse ülem Haapsalu piirkonna tollikomissar, kellele allusid 10 rannavalvepunkti Põõsaspeast Varblani;
Saaremaal oli rannakaitse ülem Kuressaare asulakomandant (nr. 859). Talle allusid Orissaare, Kihelkonna ja Kuressaare ringkonna tollikomissarid vastavalt 8, 6 ja 7 rannavalvepunktiga.
Hiiumaa rannakaitse ülemale allus Kärdla ringkonna tollikomissar ja 8 rannavalvepunkti. Rannavalvepunktid olid tugevdatud Omakaitse üksustega.
4. Tallinna linnakomandantuuri (nr. 192) piirkond:
Rannakaitse alalõigud olid jaotatud Tallinna-Nõmme omakaitse pataljonide nr. 2, 1, Tallinna linna pataljoni, 5, 6, ja 10 vahel. Alalõikude ülemad olid pataljoniülemad, keda juhtis omakorda linnakomandandile alluv Tallinna-Nõmme omakaitse ülem. 2. pataljoni alalõik ulatus Harju maakonna läänepiirist Lohusaluni, 1. pataljoni alalõik VasalemmastNaissaareni (mandril Kakumäeni), Tallinna Omakaitse alalõik Naissaarest Aegnani (mandril Kakumäest Piritani), 5. pataljoni alalõik Aegnast Kerini (mandril Piritalt Kroodini), 6. pataljoni alalõik Kerist Malusini (mandril Kroodist Kuusaluni) ja 10. pataljoni alalõik Malusist Mohnni (mandril Kuusalust Harju maakonna idapiirini).
Rannakaitses allus linnakomandantuurile Tallinna Tolliamet (Zollbefehlstelle), mille alluvuses olid Tallinna ja Paldiski ringkonna tollikomissarid kumbki 8 rannavalvepunktiga[13].
1. oktoobril 1942 allutati Omakaitse territoriaalüksused Saksa sõjaväele ja jäi edasi väegrupi „Nord” tagalapiirkonna juhataja alluvusse, Politseidirektor sai korraldusi ainult ja otse Tartus asuva Saksa 207. julgestusdiviisi ülemalt. Vabatahtlik Omakaitse jäi Wehrmachti alluvusse lõpuni.
Kasarmeeritud palgalised üksused allusid aga Saksa Korrapolitseile ja allusid SS-i ja politseisüsteemile, kasarmeeritud Omakaitse sai korraldused Saksa Korrapolitsei komandörilt Eestis. Kasarmeeritud üksusi oli 23. juuli 1942. aasta seisuga Omakaitse koosseisus kaks pataljonistaapi (Tallinnas ja Tartus), 27 üksikkompaniid ja 16 üksikrühma. Kasarmeeritud üksused formeeriti 1943. aasta alguseks vahi-kaitsepataljonideks nr. 29, 30., 31,, 32., 33.
23. juulil1942 oli Omakaitses 43 347 inimest, kellest 38 890 olid maakondlikes üksustes ja 4457 kasarmuolukorras. Mais-juunis 1943 oli Omakaitses ligi 38 000 inimest (282 kompaniid)[14][15].
Omakaitse kool, asukoht Tallinn ja Kehtna, ülem major Karik (1943)
Omakaitse 1944
Territoriaalmalevad
1944. aastal allus Eesti Omakaitse Peavalitsusele 12 Omakaitse territoriaalmalevat, milles oli kooku 63 territoriaalpataljoni. Omakaitse allus kindralinspektor Johannes Soodlale ja Eesti Omakaitse Peavalitsus allus 207. julgestusdiviisile, mis korraldas Eestis territoriaalvalvet. Maakondades allusid Omakaitseüksused kohalikule politseiprefektile ning omakaitseülem oli ka prefekti asetäitja.
Omakaitse territoriaalpataljonide arvelt toimus hiljem Omakaitse lahingpataljonide formeerimine.
Lahingupataljonid
Väegrupi Nord tagala ülemjuhataja 12. augusti 1944. aasta korralduse ja Eesti Omakaitse Peavalitsuse poolt 13. augustil välja antud operatiivkäsu alusel moodustati seitsme omakaitse territoriaalmaleva baasil omakaitse lahingupataljonid. Operatiivkäsu põhjal tuli 14. augustiks moodustada 15 lahingupataljoni: Pärnumaa maleval 3, Sakala maleval 2, Lääne maleval 2, Tartumaa maleval 5, Võrumaa maleval 2 ja Valga maleval 1.[20][21] Juunist septembrini 1944 moodustati 9–10 Omakaitse lahingupataljoni, mis koondati 4 Omakaitse lahingurügementi. Pataljoni suuruseks määrati 1000 meest, lahingpataljon koosnes neljast kompaniist. Omakaitse rügemendid ja pataljonid võitlesid pealetungiva Punaarmee vastu 1944. aastal.
Järva maleva pataljon oli kaitsel Võrtsjärve läänerannikul Mustla piirkonnas; Sakala maleva I pataljon oli kaitsel Võrtsjärve põhjarannikul ja II pataljon oli Võrtsjärve rannikul Järva pataljoni ja Sakala I pataljoni vahel.