Merivälja kõige tähtsamad tänavad on mereäärsed Merivälja tee, mis kulgeb kagusse ja mida mööda saab sõita Pirita kaudu Tallinna, ning Ranna tee, mis kulgeb algul loodesse ja siis põhja ning mida mööda saab sõita Viimsisse. Neist kahest tänavast mere poole (läände) jääb parkmets, teisele poole (itta) elamurajoon.
Merivälja elamupiirkond on valdavalt välja kujunenud pereelamualana, mida sellena ka säilitatakse ja arendatakse. Pirita linnaosa üldplaneeringuga on määratud miljööväärtuslikuks hoonestusalaks Merivälja aedlinn, mis on umbes pool Merivälja asumist. Merivälja asumi keskuseks on välja kujunenud Merivälja kooli, lasteaia ja kaupluse piirkond.
Sealset arhitektuuri kujundas suures osas Leopold Tensing, kes projekteeris sinna ligi 70 maja. Neist valmis umbes 40.
Ajalugu
Merivälja asumi tekkelugu on omapärane, sest asumi kujunemine oli suuresti mõjutatud Nõmmel toimuvast. Saku Suvituskoha Heakorra Eest Hoolitsemise Selts oli kavandanud Saku aedlinna rajamist Nõmme aladele. Aedlinna plaanitavatesse piiridesse jäävale alale ehitati Männiku ja Tammiku raudteejaamad ning 1912. aastal alustati juba aedlinna kruntide müümist. Kuna aedlinnale määratud aladele ehitati varsti aga Peeter Suure merekindlus, ei olnud enam võimalik sinna aedlinna rajada. Ka Eesti sõjaväel oli sealset piirkonda vaja, mistõttu Eesti Vabariigi sõjanõukogu otsustas 1925. aastal võõrandada kogu Saku aedlinna maa.[2]
1924. aastal anti Saku Heakorra Seltsile endise maa-ala asemele Viimsi mõisast eraldatud allikaterohke lage karjamaa. Selle nimi Meriväli oli olemas juba varem ja viitas mereäärsele väljale. Selle asemele pakuti ka Merelahe ja Viimsi nime, kuid aedlinnale jäi esialgne nimi.[3] Merivälja teest mere pool asub vähemalt 1920. aastast alates Kaasiku allasum, mida rahvas on kutsunud ka Kaasiku külaks.[2]
1925. aastal hakati kuivendama asumi liigniisket maa-ala ning samal aastal valmisid ka esimese elamud. Meriväljal avati esimene avalik telefonipunkt 1928. aastal ning sellest viis aastat hiljem avati ka postitalu.[2]
Kuna teeolud Tallinna ja Viimsi vahel olid tollel ajal kehvad, otsustati Meriväljale rajada sadamakai. See väikelaevadele mõeldud sadamakai valmis 1927. aastal, pannes alguse Merivälja ja Kalaranna vahelisele liiklusele.[2]
Merivälja spordiselts asutati 1930. aastal ning samal aastal avati ka tenniseväljak. 1932. aastal rajati Merivälja Aedlinna Heakorra Selts, mis hoolitses aedlinna teede, haljasalade, sadamakai jm hoolduse eest. See selts tegeles ka aedlinnaliku eluviisi populariseerimisega ning algatas Merivälja elektrifitseerimise. Merivälja Aedlinna Selts taastati 2000. aastal.[2]
Meriväljale rajati 1949. aastal raamatukogu, mis suleti 2010. aastal. Praegu käib asumis raamatukogubuss Katariina Jee.[2]
Merivälja on varem kuulunud nii Viimsi kui ka Iru valla koosseisu. Asum ühendati Tallinnaga 1945. aastal.[2]
Asumis on elanud või elavad mitmed spordi-, äri-, riigi- ja kultuuritegelased (N. Reek, B. Hansen, A. Lüüdik, T. Randviir, R. Tölp, K. Palusalu, J. Talts, R. Karp, J. Smuul, J. Järvet, J. Vares, E. Tõnurist, O. Ljadov, R. Kull, E. Klas, M. Voites, R. ja I. Linna, T. Kuusik, T. Mägi, A. Sällik, J. Hint, E. Samuel-Randvere, J. Randvere, L Tappo-Treial, T. Uibo, K. Sepp jpt.)
2016. aastal moodustasid 0–17aastased asumi elanikkonnast 18–22%, üle 68aastased moodustasid 10–19%. Eestlaste osakaal asumi elanikkonnas oli 80–100%.[7]
Olulisemad objektid
Meriväljal on kai ja muul. Asumi territooriumil asub Merivälja Kool, mis asutati 1948 aastal.
Loodus
Meriväljal asuvad Merivälja park ja Meriaia haljak. Asumi lõunaosa läbib Mähe oja.
↑ 2,02,12,22,32,42,52,62,7Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Robert Nero, Leho Lõhmus (2013). Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed. Tallinn.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)