PROFILPELAJAR.COM

Arthur Asher Miller (17. oktoober 1915 New York, Brooklyn – 10. veebruar 2005 Roxbury (Connecticut)) oli USA kirjanik, keda tuntakse eeskätt näidendite järgi.

Ta oli Eugene O'Neilli ja Tennessee Williamsi kõrval üks 20. sajandi ameerika näitekirjanduse suurkujusid. Tema tuntuimad näidendid on "Proovireisija surm" ja "Salemi nõiad" (The Crucible). Laialt teada on ka tema lühikest aega kestnud abielu Marilyn Monroega.

Elukäik

Miller sündis keskmiselt jõukas Poola juudi perekonnas. Tema isa Isadore oli kirjaoskamatu, kuid edukas naisterõivaste vabrikant ja poepidaja. Ema Augusta oli koduperenaine ja kooliõpetaja. Arthuril oli vanem vend Kermit ja vanem õde Joan. Viimasest sai näitleja, kes mängis ka Arthuri näidendites.

Pärast 1929. aasta börsikrahhi läks Isadore'i äri pankrotti ning perekond oli sunnitud kolima Manhattanilt kallist korterist Central Parki lähedale Harlemisse. Hiljem sai Isadore'ist kübaratööstur.

Miller käis 1920–1928 Harlemis 24. avalikus koolis. Esimest korda käis ta teatris 1923. aastal ja vaatas Schubert Theatre'is üht melodraamat. Brooklynis Lincoln High Schoolis õppides oli ta andekas sportlane ja keskpärane õpilane. Teda ei võetud vastu ei Michigani Ülikooli ega Cornelli Ülikooli.

Pärast keskkooli lõpetamist 1932 luges ta Dickensit ja Dostojevskit ning töötas töölisena autoosade laos. Seal koges ta antisemitismi, mida ta hiljem kujutas eriti oma näidendis "A Memory of Two Mondays". Samuti töötas ta Brooklyn Naval Yardsis öövahetuses. Miller kogus raha õpingute jaoks, pannes igast 15 dollarist 13 dollarit kõrvale, ning püüdis uuesti Michigani Ülikooli astuda. 1934. aastal võetigi ta vastu.

Ülikoolis õppis ta ajakirjandust ja näitekirjandust. Eriti huvitasid teda vanakreeka näitekirjandus ja Henrik Ibseni näidendid. Teise ülikooliaasta kevadvaheajal (1936) kirjutas ta oma esimese teose – näidendi "Honors at Dawn". Selle ajendiks olevat olnud 250-dollarise auhinnaga võistlus, mille Miller võitiski. Näidend rääkis streigist ja peategelase võimetusest end väljendada. Selle eest sai ta esimese oma kahest Hopwoodi auhinnast. Need auhinnad võimaldasid tal õpingute lõpuni vastu pidada.

Miller säilitas oma ülikooliga sidemed, asutades 1985 Arthur Milleri auhinna ja 1999 Arthur Milleri näitekirjanduseauhinna ning andes oma nime Arthur Milleri Teatrile (Arthur Miller Theatre) tulevases Walgreen Drama Centeris. Ülikoolilt sai ta 1956 humanitaaria (Humane Letters) audoktori kraadi. Tema auks korraldati Ann Arboris korduvalt austamisõhtuid ja sümpoosione.

1938. aastal sai Miller bakalaureusekraadi inglise filoloogias.

Teise maailmasõja ajal vabastati ta Ameerika jalgpalli mängides saadud vigastuse tõttu sõjaväeteenistusest.

Pärast 1940. aastat oli Miller sunnitud minema tagasi tööle Naval Yardi, sest tema esimesi näidendeid ei lavastatud, välja arvatud "The Man Who Had All the Luck" (1944), mida mängiti New Yorgis neli korda. Miller töötas ka Federal Theater Projecti juures.

Loometee

Milleri esimene menukas näidend oli "All My Sons" (1947).

Tema näidend "Proovireisija surm" (1949) võitis Pulitzeri preemia ja kolm Tony auhinda ning New Yorgi Draamakriitikute Ringi auhinna (New York Drama Critics Circle Award). See oli üldse esimene näidend, mis võitis kõik need kolm auhinda.

Milleri järgmine näidend "The Crucible" ("Salemi nõiad") esietendus Broadwayl 22. jaanuaril 1953. See ei olnud kuigi menukas, kuid võitis Tony auhinna. Näidendi tõttu katkesid Milleri ja lavastaja Elia Kazani suhted, sest viimane nägi selles etteheidet selle eest, et ta oli otsustanud HUAC-ile nimesid välja anda.

Ka näidend "A View From the Bridge" ("Vaade sillalt") oli menukas. Pärast abiellumist Marilyn Monroega 1956 jättis ta mõneks ajaks näidendite kirjutamise, kuid kirjutas 1961. aastal oma esimese käikuläinud filmistsenaariumi "The Misfits". Filmi lavastas John Huston ning peaosades olid Marilyn Monroe, Montgomery Clift ja Clark Gable.

Pärast üheksa-aastast vaheaega kirjutas ta 1964. aastal näidendid "After the Fall" ja "Incident at Vichy", mis võeti publiku ja kriitika poolt võrdlemisi jahedalt vastu. 1968. aastal kirjutas ta järjekordse Broadway menunäidendi "The Price", mida etendati üle 400 korra.

Milleri järgmised teosed, sealhulgas "The Creation of the World and Other Business" (1972) ja "The American Clock" (1980) leidsid publikult ja kriitikutelt vastuolulise vastuvõtu.

1994. aastal etendus Broadwayl näidend "Broken Glass".

Mitmed Milleri televisioonis näidatud näidendid said kriitikutelt kiita, sealhulgas "Playing for Time" (1980), mis rääkis naiste orkestrist, kes esines Auschwitzi vangidele.

Poliitiline ja ühiskondlik tegevus

Juunis 1956 kutsuti ta Esindajatekoja Ebaameerikaliku Tegevuse Komitee (HUAC) ette, sest Elia Kazan oli nimetanud teda Ameerika Ühendriikide Kommunistliku Partei koosolekutel käijate hulgas. Joseph McCarthy ja HUAC-i tähelepanu tõmbas ka Milleri näidend "Salemi nõiad", kus räägiti 17. sajandi nõiajahist makartismi allegooriana.

31. mail 1957 mõisteti Miller süüdi Kongressi solvamises (contempt of Congress), sest ta keeldus avaldamast ühe kommunistidega seotuses kahtlustatava kirjandusringi liikmete nimesid. 8. augustil 1958 tühistas USA Apellatsioonikohus selle otsuse.

Miller oli üks PEN-klubi komitee "Kirjanikud vangis" asutajaliikmeid. Aastatel 1965–1969 oli ta PEN-klubi president.

1985. aastal käis Miller Türgis, kus teda austati USA saatkonnas. Kui tema reisikaaslane Harold Pinter piinamise teema ülesvõtmise eest maalt välja saadeti, ühines Miller temaga solidaarsuse märgiks.

1. mail 2002 sai Miller Astuuria printsi kirjandusauhinna "nüüdisdraama vaieldamatu meistrina". Varem olid selle auhinna saanud teiste seas Doris Lessing, Günter Grass ja Carlos Fuentes.

Miller suri oma kodus Roxburys südamepuudulikkuse tagajärjel.

Looming

Miller oli üks neid vasakpoolseid kirjanikke, kes püüdsid lõhkuda pilti Ameerikast kui paradiisist.

Tema ühiskonnakriitilised, klassikalist vormi järgivad näidendid on tugevasti mõjutatud Henrik Ibsenist. Hilistes näidendites on põimunud realism ja sümbolism.

Teosed

Näidendid

"Honors at Dawn" (1935)
"No Villain: They Too Arise" (1937)
"The Golden Years" (1940; esietendus 1990)
"The Man Who Had All the Luck" (1944)
"All My Sons" (1947; "Joe Keller ja pojad")
"Death of a Salesman" (1949; "Proovireisija surm")
"The Crucible" (1953; "Salemi nõiad")
"A Memory of Two Mondays" (1955)
"A View from the Bridge" (1955; "Vaade sillalt")
"Collected Plays" (1958; "Kogutud näidendid")
"After the Fall" (1964; "Pärast pattulangemist")
"Incident at Vichy" (1965)
"The Price" (1968; "Hind")
"The Creation of the World and Other Business" (1972)
"The Archbishop's Ceiling" (1977)
"The American Clock" (1981)
"Elegy For a Lady" (1982)
"Some Kind of Love Story" (1982)
"Danger: Memory!: Two Plays" (näidendid "I Can't Remember Anything" ja "Clara") (1986)
"The Ride Down Mt. Morgan" (1991)
"The Last Yankee" (1993)
"Broken Glass" (1994)
"Mr. Peters' Connections" (1998)
"The Ryan Interview" (2000)
"Resurrection Blues" (2004)
"Finishing the Picture" (2004)

Stsenaariumid

"The Misfits" (1961)
"An Enemy of the People" (Henrik Ibseni näidendi "Rahvavaenlane" järgi; 1966)
"Playing for Time" (televisioonis; 1980)
"Everybody Wins" (1989)

Muud teosed

"Situation Normal" (1944)
"Focus" (romaan antisemitismist; 1945)
"Fame"
"The Reason Why"
"Homely Girl, a Life: And Other Stories"
"The Theater Essays of Arthur Miller"
"Timebends: A Life" (autobiograafia; 1987)

Teosed eesti keeles

"Pärast pattulangemist. Hind". Inglise keelest tõlkinud Valdek Kruuspere, kirjastus Perioodika, Tallinn, Loomingu Raamatukogu, 1971, nr 5–7, 198 lk
"Tulevikuotsing". Inglise keelest tõlkinud Uno Laht – Looming 1974, nr 8, lk 1328–40; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis

Tunnustus

New Yorgi Draamakriitikute Ringi auhind (New York Drama Critics Circle Award) näidendi "All My Sons" eest
Pulitzeri preemia näidendi "Proovireisija surm" eest
kolm Tony auhinda näidendi "Proovireisija surm" eest
New Yorgi Draamakriitikute Ringi auhind (New York Drama Critics Circle Award) näidendi "Proovireisija surm" eest
Michigani Ülikooli audoktor (1956)
valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia liikmeks (1958)
Kennedy Keskuse elutööauhind (Kennedy Center Honors Lifetime Achievement Award; 1984)
National Medal of Arts (1993)
Hooajal 1997/98 pühendas New Yorgi Signature Theater Company terve hooaja Milleri loomingule. Esietendus ka tema uudisteos "Mr. Peter's Connections".
Lucille Lorteli elutööauhind (Lucille Lortel Lifetime Achievement Award; 1998)
Special Drama Desk Award for Lifetime Achievement (1999)
Tony for Lifetime Achievement (1999)
Dorothy and Lillian Gish Prize (1999)
Astuuria printsi auhind kirjanduse valdkonnas (1. mai 2002)

Isiklikku

1940. aastal abiellus ta oma ülikooliaegse kallima Mary Grace Slatteryga. Varsti sündisid neil lapsed Jane ja Robert. 1956. aastal nad lahutasid.

29. juunil 1956 abiellus ta Marilyn Monroega, kellega oli tutvunud kaheksa kuud varem Kazani kaudu. Monroe võttis enne abiellumist vastu judaismi. 24. jaanuaril 1961 sai Monroe Mehhikos Millerilt lahutuse. Monroed oli solvanud vananeva kaunitari Roslyni kuju, mida ta mängis Milleri stsenaariumi järgi tehtud filmis "The Misfits", sest ta nägi selles enda karikatuuri. 1964. aastal valminud näidendis "After the Fall" kujutas Miller elu emotsionaalset abi vajava narkomaanist blondiiniga. Seda näidendit peetakse autobiograafiliseks, kuigi Miller väitis, et tegelased on täielikult väljamõeldud. Oktoobris 2004 esietendus Milleri näidend "Finishing the Picture", mis rääkis filmi "Misfits" tegemisest ja abielu purunemisest.

Kaks kuud varem oli Miller Monroe maha jätnud, eelistades Inge Morathit, kellega ta abiellus 17. veebruaril 1962. Nad tutvusid, kui Inge ja veel kaks agentuuri Magnum Photos fotograafi jäädvustasid filmi "The Misfits" tegemist. Neil sündisid tütar Rebecca (1962. aasta septembris) ja poeg Daniel. Biograaf Martin Gottfriedi andmetel sündis Daniel Downi sündroomiga. Miller pani Danieli Roxburys (Connecticut) asuvasse hooldusasutusse ega käinud teda kordagi vaatamas. Miller ei maini Danieli oma autobiograafias "Timebends: A Life" (1987). Rebecca Millerist sai stsenarist, näitleja ja lavastaja. 30. jaanuaril 2002 Inge Morath suri.

Detsembris 2004 teatas 89-aastane Miller, et ta oli alates 2002. aastast elanud koos 34-aastase kunstniku Agnes Barleyga ning et nad kavatsevad abielluda. Kohe pärast Milleri surma pidi Barley Milleri tütre Rebecca käsul majast lahkuma, sest Rebecca ei kiitnud nende suhet heaks.

Kirjandus

"20. sajandi väliskirjandus" (kõrgkooliõpik), Valgus, Tallinn 1971, lk 622–629.
Christa Maerker, "Marilyn Monroe ja Arthur Miller: lähivõte". Saksa keelest tõlkinud Vladimir Beekman. Eesti Raamat, Tallinn 1998, 120 lk. ISBN 998565174X