PROFILPELAJAR.COM

Teavik on raamatukogunduses andmekandja – materiaalne objekt, millele on talletatud informatsiooni. Teavik on näiteks trükis, heliplaat, foto, CD-ROM, CD, helikassett, videofilm.

Eesti Standardikeskuse poolt välja antud standard EVS-EN ISO 2789:2003 "Informatsioon ja dokumentatsioon. Rahvusvaheline raamatukogustatistika" annab teavikule järgmise definitsiooni: teavik/dokument (inglise document) – üksusena käsitletav salvestis või materiaalne objekt.

Raamatukogusõnastik annab teavikule järgmise definitsiooni: dokument/raamat/teavik (inglise document) – mistahes materiaalne objekt, millele on talletatud informatsioon, näiteks trükis, foto, heliplaat, kompaktketas.

Termin "teavik" võeti kasutusele XX sajandi lõpus, riiklikku terministandardisse jõudis see aastal 2001 (ISO 5127:2001). Eesti õigekeelsussõnaraamatusse ilmus sõna "teavik" esimest korda 2006. aastal definitsiooniga "teavik on infot kandev objekt raamatukogus, nt trükis, foto, plaat, mikrofilm".

Teavikute kasutajatele vahendamiseks, nendest teadaandmiseks ning nende iseloomustamiseks on erinevaid esitusvõimalusi:

bibliograafiline kirje ehk bibliokirje
annotatsioon
referaat
resümee, kokkuvõte
retsensioon
ülevaade

Iga esitusviisi iseloomustab erinev analüüs ja sünteesi aste.

Bibliokirje

Andmekogum teaviku kohta, mis:

võimaldab seda identifitseerida
annab ettekujutuse teaviku:
- sisust
- lugejamäärangust
- teatmestikust
annab teaviku füüsilise kirjelduse

Andmete iseloomu ja esitamise järjekorra määravad kindlaks:

kataloogimisreeglid
kirjastandardid

Teavikute kirjeldamiseks raamatukogunduses on IFLA (The International Federation of Library Associations and Institutions) poolt välja töötatud vastav rahvusvaheline standardite rühm ISBD (International Standard Bibliographic Description), mis määrab eri teavikutüüpide kirjeldamisel esitatavate andmete valiku, vormi ja järjekorra, ning kirjavahemärgid: ISBD(M), ISBD(S), ISBD(NBM), ISBD(CM), ISBD(A), ISBD(PM), ISBD(ER), ISBD(CF), ISBD(G). Standardi eesmärgiks on luua ühtne reeglistik iga teavikulaadi jaoks ning luua eeldused ülemaailmselt ühtseks kirjeldamiseks, mis hõlbustaks bibliograafiliste andmete vahetust rahvusvahelisel tasandil. Teavikuid kirjeldatakse bibliograafilise kirjega ja kataloogitakse bibliograafilistes formaatides, millest tuntuimad kuuluvad MARC-rühma.

Teavikute bibliograafiline kirjeldamine e. bibliografeerimine (inglise k bibliographical description) – teaviku põhiandmete esitamine kindlate reeglite alusel.

Kirjeldamise tulemusena koostatakse bibliokirje (inglise k bibliographical record, bibliographical description, entry) või lihtsalt kirje.

Kirjeldamise objektiks on teavikulaadid (olenevalt kandjast)

trükised
raamatud, brošüürid
jadaväljaanded (perioodika: ajalehed, ajakirjad, jätkväljaanded)
noodid
kartograafilised teavikud
tehnikakirjanduse erilaadid (patendid, standardid, tootekataloogid, hinnakirjad)
auvised (helikassetid, -plaadid, videod)
elektroonilised teavikud

Teavikute kataloogimine

Teavikute kataloogimine on kirjete koostamine raamatukogukataloogi jaoks ning kataloogide koostamine ja hooldamine. Kataloogimine on raamatukogutöö põhiprotsessi kuuluv tegevus, mis võimaldab teavikute leidmist raamatukogu kogudest.

Kataloog on teavikute süsteemne loetelu raamatukogus (kaartkataloog, elektrooniline kataloog).

Teaviku liigitamine

Teavikute liigitamine ehk indekseerimine – teaviku sisu väljendamine numbrilise ja/või tähtedest koosneva leppemärgiga, mille eesmärgiks on teaviku otstarbekas paigutus raamatukogu hoidlas võimaldades seega vastavat teavikut kiiresti leida ning mis pakub lugejale teemaotsingu võimaluse. Enamikus raamatukogudest on kasutusel UDK (universaalne detsimaalklassifikatsioon).

Teavikute liigitamisel kehtivad nõuded:

täpsus
adekvaatsus
ammendavus
teaduslikkus

Teaviku märksõnastamine

Teavikute märksõnastamine on teaviku ainestiku esitamine ühe või mitme tunnusliku sõna või sõnaühendi abil, mille määrab märksõnastaja.

Märksõnastamise põhimõtted:

MARC21-vormingu kasutamine täies ulatuses
järelkoordineeritud märksõnastamine
kohustuslik on adekvaatne märksõnastamine, süva- ja üldistav märksõnastamine lisandub vastavalt vajadusele
märksõnastamine ei tohi olla anonüümne

Teaviku säilitamine

Teavikute säilitamine – tegevused raamatukogus, mille eesmärgiks on teavikute vananemise aeglustamine, nende lagunemise takistamine ning seeläbi raamatukogu varade pikaajalise kasutatavuse tagamine.

Teavikute säilitamise põhiprintsiibid:

minimalismiprintsiip
pööratavus
dokumenteeritus

Teavikute säilitamise tegevussuunad:

ennetav säilitamine (hoiustamise keskkonnatingimuste loomine ja kontroll, info uuendamine, töötajate ja kasutajate koolitus)
korrektiivne säilitamine (konserveerimine ja restaureerimine)

Teavikute hankimine ja komplekteerimine

Komplekteerimiseks nimetatakse pidevat kogude moodustamist, kogude pidevat uuendamist teavikutega, mis vastavad raamatukogu ülesannetele ja tema kasutajaskonna vajadustele.

Raamatukogu kogude moodustamisel lähtutakse:

teeninduspiirkonna elanike vajadustest
teeninduspiirkonna iseärasustest
lugejate arvust jm.

Teavikute hankimisviisid:

ostmine
ettetellimine
raamatuvahetus
üleandmine
kingid
annetused

Informatsiooni ilmuvate teavikute kohta annavad

raamatukaubandusettevõtete tellimisnimekirjad
kirjastuste ja autorite koostatud teavikututvustused
perioodika

Teavikulaadid

Teaviku laadi määrab tema vorm ehk välised tunnused (materjal) ja/või perioodilisus

Raamat (49 lk ja enam)
brošüür (kerges köites või köitmata, 5–48 lk)
pisitrükis ehk lehttrükis voldikud, reklaamlehed
ajaleht – tihedalt (iga päev kuni kord nädalas) ühesuguses kujunduses, tavaliselt suures formaadis ja veergudesse seatud tekstiga ilmuv sama pealkirjaga perioodikaväljaanne)
ajakiri – regulaarselt (vähemalt kaks korda aastas), ühesuguses kujunduses ja formaadis, numereerituna ilmuv sama pealkirjaga perioodikaväljaanne
jätkväljaanne – ebaregulaarsete ajavahemike järel ilmuv numereeritud perioodiline väljaanne, mille üksiknumbritel võivad olla eripealkirjad ning mida ühendab seeriapealkiri
erilaadid – masinloetavad analoog- või digitaalkujul infokandjad (mikrofilmid, mikrofiššid); patendid, hinnakirjad, plaanid, skeemid, lüümikud, tootekirjeldused; graafilised lehed, reprod, maakaardid, gloobused, noodid, pimedate trükised, plakatid
audiovisuaalteavik ehk auvis – kuulmis-/nägemismeeltega spetsiaalse seadme abil tajutava info kandja (heliplaat, lint, kassett, laserplaat, diapositiiv, film, videokassett, kileleht)
elektrooniline teavik – CD, CD-ROM, magnetketas, -lint
jne.

Teavikute tüübid

Teaviku tüübi määrab tema otstarve:

ametlikud teavikud – kehtestatud seadused, määrused, standardid, juhendid, organisatsioonide kohta või nende poolt välja antud teavikud
teaduslikud teavikud – kirjapandud uurimuste tulemused erialaspetsialistidele (monograafiad, projektid, toimetised, ka publitseerimata teavik)
õppekirjandus – õpikud, õppevahendid
teatmeteavikud – erinevad teatmeteosed erinevate andmete kiireks leidmiseks
tarbeteavikud – eesmärgiga anda praktilisi teadmisi, juhiseid mingi töö tegemiseks
aimekirjandus – populaarteaduslik kirjandus
ilukirjandus
reklaamteavikud
jne.

NB! Kõikides teavikutüüpides kasutatakse enamasti kõiki teavikute laade!^[viide?]