PROFILPELAJAR.COM

Nikolai Karotamm
	Nikolai Karotamm 1948. aastal Tallinnas kõnet pidamas
Sünniaeg	23. oktoober 1901
Sünnikoht	Pärnu Liivimaa kubermang
Surmaaeg	21. september 1969
Erakond	EK(b)P/NLKP
Amet	EK(b)P KK I sekretär (1944–1950)

Nikolai Karotamm (vene keeles Каротамм Николай Георгиевич ) (23. oktoober 1901 Pärnu, Liivimaa kubermang – 21. september 1969 Moskva NSV Liit) oli Eesti NSV parteijuht ja majandusteadlane.

Nikolai Karotamm oli aastatel 1940–1944 EKP Keskkomitee II sekretär ja aastatel 1944–1950 EKP Keskkomitee I sekretär. Kõrvaldati pärast EKP Keskkomitee VIII pleenumit ametist, süüdistatuna „liigse liberaalsuse ja kodanlike natsionalistide soosimise eest”. Edaspidi töötas kuni surmani NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanemteadurina.

Elulugu

Karotamm sündis 1901. aastal Pärnumaal ja õppis aastail 1909–1915 Kastna kihelkonnakoolis, Pärnu kõrgemas algkoolis 1915–1917 ja 1919–1920 Rakvere Õpetajate Seminaris, kust ta välja heideti. Sõjaväeteenistuses oli ta Vahipataljonis aastail 1921–1923.

Märtsis 1925 emigreerus Hollandisse, kus 1926. aastas astus Hollandi KP-sse.

1926. aasta augustis läks NSV Liitu, kus aastail 1926–1928 õppis Julian Marchlewski nimelises Lääne Rahvusvähemuste Kommunistliku Ülikooli Leningradi osakonnas, kus astus ka 1928. aastal ÜK(b)P liikmeks.

1928. aastal suunati Kominterni poolt illegaalselt, valedokumentidega Eestisse ning aastail 1928–1929 oli illegaalse EKP Tallinna linnakomitee sekretär.

1929 läks tagasi NSV Liitu, kus aastail 1929–1931 jätkas õppimist J. Marchlewski nimelises Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis, 1931–1935 oli samas ülikoolis aspirantuuris ning 1933–1936 töötas samas ülikoolis õppejõuna.

Aastatel 1935–1936 oli Kominterni TK referent ja 1936–1937 ajalehetoimetaja Leningradis.

1938. aastal vahistati Karotamm Suure terrori ajal, kuid vabastati süüdistust esitamata.

Aastatel 1938–1939 oli Leningradi masinaehitustehase direktori asetäitja. 1939. aastal tõlkis eesti keelde ÜK(b)P ajaloo lühikursuse ja 1940. aastal koostas vene-eesti sõnaraamatu.

Tegevus Eesti NSVs

Eestisse saabus Karotamm koos Vene sõjaväega sügisel 1939 ja hiljem töötas ajalehe Kommunist vastutava toimetajana juulist augustini 1940. Pärast juunipööret nimetati ta EK(b)P Tartumaa Linnakomitee I sekretäriks 1941. aastal.

1941. aasta augustis valiti ta EKP Keskkomitee II sekretäriks ning 1940–1951 oli EK(b)P Keskkomitee ja EK(b)P Keskkomitee Büroo liige.

Tegevus Teise maailmasõja ajal

1941. aasta suvel-sügisel pärast Teise maailmasõja Nõukogude-Saksa rinde jõudmist Eestisse organiseeris Karotamm koos EK(b)P juhtkonnaga vastupanu ja agitatsioonitööd. Karotamm kuulus ka koos Balti laevastiku ja EK(b)P KK juhtkonnaga Eesti NSV Vabariiklikku Kaitsekomiteesse koos esimehe Karl Säre, esimehe asetäitja Johannes Lauristini ja liikmete Vladimir Botškarjovi ja Boriss Kummiga. Tallinna vallutamise eel lahkus Karotamm koos Boriss Kummi, Paul Keerdo, Kaarel Paasiga miinilaev Smetlivõiga Tallinnast ning jõudis edukalt Leningradi, sealt edasi suundus Karotamm 1. detsembril 1941 NSV Liidu tagalasse enne Leningradi blokaadirõnga sulgemist saksa vägede poolt.

Karotamm viibis Teise maailmasõja ajal NSV Liidu tagalas 1941–1944, kus EKP Keskkomitee II sekretärina ja ka faktilise EK(b)P juhina (kuna EKP KK I sekretär Karl Säre ei evakueerunud Eestist koos nõukogude vägedega) ning oli NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 4. valitsuse ja NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 4. valitsuse koosseisu kuuluva Eesti NSV Partisaniliikumise Staabi^[viide?] ülem aastail 1942–1944.

Tegevus pärast Teist maailmasõda

Karotamm valiti 28. september 1944 pärast Tallinna vallutamist toimunud EKP KK pleenumil EK(b)P KK I sekretäriks, kellena tegutses kuni 4. aprillini 1950. Karotamm oli ka EK(b)P Tallinna Linnakomitee I sekretär aastatel 1947–1950.

1946. aastal oli Karotamm EK(b)P Keskkomitee sekretär ja ühtlasi Hävituspataljonide ENSV SARKi Hävituspataljonide Keskstaabi^[1] ja hiljem ENSV Rahvakaitsepataljonide Keskstaabi^[2] ülem.

Kollektiviseerimine ja märtsiküüditamime

1947. aastal alustati ÜK(b)P KK sekretäri Andrei Ždanovi korraldusel Eesti kollektiviseerimise ettevalmistamist, milleks pidi Karotamme mälestuste kohaselt^[3] kasutama põllumajanduse kooperatsiooni, ühistute soodustamist ning kulakute ülikõrge maksustamisega väljatõrjumist põllumajandusest.

1948. aastal suri Eesti kollektiviseerimist kureerinud ÜK(b)P KK sekretär Andrei Ždanov ning Moskvas alanud kommunistliku partei sisese võimuvõitluse käigus represseeriti A. Ždanovi toetajad ning fabritseeriti Leningradi süüasi.

1949. aasta märtsis kutsuti EK(b)P Keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm, igasse maakonda keskkomitee määratud volinikud, kellele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel. Väljasaatmiseks vajalik dokumentatsioon oli eelnevalt vormistatud Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi allasutuste poolt.

Pikemalt artiklis Märtsiküüditamine

EK(b)P VIII pleenum 1950. aastal

1950. aasta märtsipleenumi otsuste alusel Karotamm tagandati ja heideti välja EK(b)P Keskkomitee büroost, 1949. aasta märtsiküüditamise ajal väidetavalt üles näidatud "sobimatu leebuse ja lohakuse ning kodanlike natsionalistide varjamise eest" ning juunikommunistid kõrvaldati Ivan Käbini juhitava Venemaa eestlaste võimugrupeeringu poolt võimult Eesti NSV-s.

Pikemalt artiklis EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum

Tegevus pärast EK(b)P VIII pleenumi

Alates maist 1950 oli Karotamm Moskvas, aastail 1950–1951 NLKP Ühiskonnateaduste Akadeemias, kus koostas majandusteaduste kandidaadi väitekirja teemal "Stalinlik põllumajanduse kollektiviseerimine Eestis". Aastatel 1951–1959 tegutses ta Moskvas NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanema teadusliku kaastöötajana.

Moskvas viibides pidi Karotamm korduvalt õigustama oma eelnevat tegevust EKP KK I sekretärina ÜK(b)P Keskkomitee Parteikontrolli Komisjonis, Eesti NSV uue EKP KK I sekretäri Johannes Käbini poolt koostatud ettekannete arutamisel Karotamme "liigse liberaalsuse ja kodanlike natsionalistide soosimise eest". 1952. aastal avaldati Karotammele parteiline noomitus arvestuskaardile kandmisega, 1951. aastal poliitiliselt represseeritud Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri soosimise eest, "kelle ta võttis 1942. aastal ilma piisava kontrollita ÜK(b)P liikmeks".

Vastuolude tõttu uue EKP KK I sekretäri Johannes Käbiniga ei antud Karotammele võimalust naasta Eesti NSV-sse teaduslikule tööle. Aastatel 1959–1967 oli Karotamm NSVL TA põllumajanduse ökonoomia sektori juhataja; aastal 1964 sai doktorikraadi majandusteaduste alal; 1966. aastast professor; aastail 1967–1969 NSVL Teaduste Akadeemia Majandusinstituudi vanemteadur.

Esindusorganites

Nikolai Karotamm oli NSV Liidu Ülemnõukogu II ja III koosseisu liige aastatel 1946–1954 ja Eesti NSV Ülemnõukogu II koosseisu liige.

Nikolai Karotamm suri 21. septembril 1969 Moskvas. Urn tema tuhaga maeti oktoobris 1971 Tallinna Metsakalmistule.

Isiklikku

Isa: Jüri (Georgi) Karotamm, ema: Akuliina Karotamm;
Abikaasa: Alma Saueselg, abiellus 1924. aastal (abikaasa vend oli kolonel Artur Saueselg).
Nikolai Karotamme kasutatud sõiduk – Mercedes-Benz 540 K (Cabriolet B) 1935 Germany. [1]
Mängis tennist, treener Guido Taft.

Viited

↑ DOKUMENTE METSAVENDLUSEST JA VASTUPANULIIKUMISEST EESTIS. Akadeemia nr 4 1992 lk 835, ENSV SARKi HÄVITUSPATALJONIDE KESKSTAABI KÄSKKIRI NR. 1
↑ DOKUMENTE METSAVENDLUSEST JA VASTUPANULIIKUMISEST EESTIS. Akadeemia nr 4 1992 lk 845, EESTI NSV SARKi HÄVITUSPATALJONIDE KESKSTAABI KÄSKKIRI NR. 3
↑ Voldemar Pinn. Kes oli Nikolai Karotamm? Kultuuritragöödia jälgedes. Haapsalu Trükikoda, 1996, lk 76–83

Kirjandus

Voldemar Pinn, Kes oli Nikolai Karotamm? I. Kultuuritragöödia jälgedes: kompartei kolmest esimesest sekretärist Karl Särest, Nikolai Karotammest, Johannes Käbinist. Haapsalu 1996
Voldemar Pinn, Kes oli Nikolai Karotamm? II Langi Kolla kroonika. Pärnu 1997?