Meediauuringud

Meediauuringud on teadusharu, mis keskendub meedia (varem peamiselt massimeedia, tänapäeval erinevad digitaalse meedia vormid) vormidele ja tehnoloogiale, sisule, institutsionaalsetele vormidele ja turgudele ning kasutusele ja auditooriumitele. Meediauuringud toetuvad nii sotsiaal- kui ka humanitaarteadustele, domineerivad suuremad lähenemised on kommunikatsiooniteadused[1] ning uusmaterialistikud lähenemised meediale (nt meedia arheoloogia[2]).

Meediauurijad võivad kasutada ka teooriaid ja meetodeid, mis lähtuvad kultuuriuuringutest, retoorikast (sh digitaalsest retoorikast), filosoofiast, semiootikast, psühholoogiast, politoloogiast, poliitilisest ökonoomiast, majandusteadusest, sotsioloogiast, antropoloogiast, kunstiajaloost ja -kriitikast, filmiteooriast, uusmaterialismist, feministlikust teooriast ja andme- ning võrguteadusest ning informatsiooniteooriast[3].

Ajalugu

Meediauuringud said alguse uurijate huvist meedia ja kultuuri seoste vastu 1920. ja 1930. aastatel, mil inimesed hakkasid üha enam tarbima massimeedia eri vorme: raadiot kuulama, ajalehti ja ajakirju lugema, hiljem ka telerit vaatama.[4]

Meediauuringud on arenenud välja sotsioloogiast ja keeleteadusest. Thornhami ja O'Sullivani järgi võtsid meediauuringud sotsioloogialt üle fookuse sotsiaalse tootmise ja tarbimise mustritele ning nende seosele võimu ja ideoloogiaga, lisaks empiirilised uurimisvõtted. Keeleteadusest võeti üle rõhuasetus tekstianalüüsi oskustele ja meetoditele.[5] Sotsioloogid ei hinnanud esialgu meediauurijaid, uskudes, et nende uuritavad objektid ja nähtused ei ole piisavalt tõsised, et neile üldse tähelepanu pöörata (näiteks sotsioloogide huviorbiidis olid probleemid nagu kuritegevus, vaesus, rassisuhted ja perekondlikud probleemid). Sotsioloogide huviorbiiti kerkisid meedia ja ühiskonna vahelised seosed 1950.–1960. aastatel, mil hariduspsühholoogid näitasid üles üha suuremat muret televisiooni mõju suhtes lastele ja peresuhetele[6]. Viimase 50 aasta jooksul on meediauuringute teadusharu jõudsalt arenenud, näiteks Nordenstreng väidab, et rohkem kui ükski teine akadeemiline teadusvaldkond (kui arvutiteadused ja biomeditsiin välja arvata).[7]

Meediauuringud Eestis

Eestiski tehakse mitmesuguseid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid meediauuringuid. Kaheks peamiseks akadeemiliseks keskuseks on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut ning Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut. Tartu Ülikoolis läbiviidavad uuringud lähtuvad peamiselt sotsiaalteadustest, ennekõike meediasotsioloogiast, keskendudes meediakasutusele ning ajakirjandusinstitutsioonide toimimisele. Tallinna Ülikoolis lähtutakse enam humanitaarteaduslikest ja majandus- ning juhtimisteaduslikest lähenemistest, arendatakse andmeteaduslikke uurimismeetodeid ning keskendutakse rohkem audiovisuaalsetele meediavormidele.

Süsteemsemaid meediauuringuid teostatakse ka Eesti Rahvusringhäälingu turundusosakonnas. Uuringuettevõtte Kantar Emor tehtavate meediauuringute hulka kuuluvad brändiuuring; interneti uuring, meediapäeva uuring; trükimeedia loetavuse uuring; raadioauditooriumi päevikuuring; Eesti teleauditooriumi mõõdikuuring ning reklaamikulutuste uuring.[8]

Viited

  1. ↑ Webster, Frank (1995). Theories of The Information Society. London: Routledge.
  2. ↑ Huhtamo, Erkki; Parikka, Jussi (2011). Media archaeology: approaches, applications, and implications. Berkeley: University of California Press. ISBN 978-0-520-26274-4.
  3. ↑ Dayan, Daniel & Katz, Elihu (1992). Media Events. London, England: Harvard University Press.
  4. ↑ Boyd-Barrett, Oliver & Rantanen, Terhi (2002).
  5. ↑ Thornham, Sue & O´Sullivan, Tim (2004). Chasing the real: ‘Employability’ and the media studies curriculum. Media, Culture and Society, 26 (5), 717-736.
  6. ↑ McQuail, Denis (2010). McQuail's mass communication theory. New Delhi: Sage Publications.
  7. ↑ Nordenstreng, Kaarle (2011). Communication research has expanded phenomenally since the 1950s, but where has it taken us?
  8. ↑ Kantar Emor koduleht