PROFILPELAJAR.COM

"Kevade"
Žanr	draama
Režissöör	Arvo Kruusement
Stsenarist	Kaljo Kiisk; Voldemar Panso
Operaator	Harry Rehe
Helilooja	Veljo Tormis
Peaosades	Aare Laanemets; Margus Lepa; Ain Lutsepp; Arno Liiver; Riina Hein
Produtsent	Kullo Must
Filmistuudio	Tallinnfilm
Aasta	valmis 1969, esilinastus 1970
Kestus	84 minutit
Riik	Nõukogude Liit (Eesti)
Keel	eesti
	IMDb profiil

"Kevade" on 1969. aastal valminud Tallinnfilmi mängufilm, mis põhineb Oskar Lutsu jutustusel "Kevade".

Filmi alus

Filmi "Kevade" kirjanduslikuks aluseks on Oskar Lutsu samanimeline jutustus, mille tegevus toimub 19. sajandi lõpuaastate Eesti külas. See on lugu ühe kihelkonna, ühe külakooli laste eluolust ühe õppeaasta kestel, sügisest kevadeni. Kuid jutustuses on sedavõrd palju põnevaid sündmusi, värvikaid inimtüüpe, sügavaid inimlikke tundeid ja tabavat huumorit, et sellest kasvab välja lugu noorte inimeste maailmavaatest, aususest, sõprusest, esimesest armastusest, kokkuvõtvalt öeldes - inimese elukevadest.

Filmi stsenaariumist

1968. aastal soovis varem teise režissöörina ("Viini postmark") töötanud Arvo Kruusement oma filmi lavastada, kuid oli puudus headest stsenaariumitest. Algne eesmärk oli teha umbes pooletunnine "proovitöö". Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi liige Lembit Remmelgas soovitas talle "Kevade" stsenaariumi, mis oli jäänud aastateks arhiivi seisma, aga stuudio aastaplaan tahtis täitmist.^[1] Stsenaariumi kirjutamist olid alustanud Kaljo Kiisk ja Voldemar Panso juba 1959. aastal. Aluseks oli Kaljo Kiisa tehtud "Kevade" lavastus 1954. aastal Draamateatris, kus Kiisk ise mängis Tootsi. Stsenaariumi valmimise tähtaeg oli 1. detsember 1959. Erinevatel põhjustel venis kirjutamine 1963. aastani, aga kaotas stsenaristide jaoks aktuaalsuse (ka sobivad näitlejad vananesid) ning pandi Tallinnfilmis "ootele". 1965. aastal tegi Lembit Remmelgas Pansole ja Kiisale uuesti ettepaneku hakata kaaluma töö lõpuleviimist, sest mõlemad olid kirjutanud stsenaariumi mõttega, et toovad filmi ka ekraanile, kuid ajad olid muutunud ja mehed loobusid.^[2]

Moskvast, kinokomiteest, oli Tallinnfilmi tulnud kiri, milles Panso-Kiisa "Kevade" stsenaarium täiesti ekraniseerimiskõlbmatuks kuulutati. Avaldati arvamust, et stsenaariumi oleks vaja kaasajastada, et nõukogude õpilased filmist paremini aru saaksid. Eeskujuks toodi Venemaal populaarne film "Tabamatud tasujad", kus kõik oli n-ö klassivõitluse seisukohalt õigesti paigas. Religioossete momentide ja kiriku sissetoomist peeti lubamatuks, Lible kuju täiesti kohatuks (lapsed suhtlevad joodikuga), kaklusstseene ja joomist sobimatuteks jne. "Kevade" materjal olevat amorfne, puudub dünaamika ja areng.^[1] Õnneks sai Kruusement sellest kirjast teada alles peale filmivõtete lõppu, sest selline eelhoiak poleks kindlasti julgustavalt mõjunud.^[3]

Arvo Kruusemendil puudus alguses tahtmine nii vastutusrikka töö ettevõtmiseks. Lisaks filmistuudio poolsele huvile oli aga teada ka rahvapoolne nõudlus filmi tegemiseks - Palamusel elas veel endise kihelkonnakooli õpilasi, kes saatsid Tallinnfilmi kirju ootustega filmi valmimiseks. Kirjades viidati ka sellele, et Oskar Luts oli juba 1926. aastal kirjutanud (tummfilmi)stsenaariumi "Joosep Toots", millele kirjanik lootis sel ajal lavastajaks saada oma venda Theodor Lutsu. Arvo Kruusement tutvus oma filmilavastuse ettevalmistamise käigus selle käsikirjaga Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis, mis ilmselt aitas kaasa tema lõpliku režissöörinägemuse vormimisele.^[3]

"Olime Pansoga väga paksu stsenaariumi kokku kirjutanud," tunnistas omal ajal Kaljo Kiisk. "Arvo Kruusement oskas sellest väga toredasti välja sõeluda selle, mis talle vajalik.".^[1] Panso ja Kiisk oli kirjutanud filmistsenaariumi teatraalsena, see oli rohke dialoogiga ja laialivalguv, seega rohkem dramatiseering. Kruusement tõstis stseene ümber ja kirjutas neid juurde lähtuvalt oma tõekspidamistest, muutes tuntavalt stsenaariumi. Filmi raskuskese nihkus Joosep Tootsi pealt Arnole, sest Kruusemendi arvates oli Oskar Lutsu peategelane siiski Arno Tali, kõige lähedasem autori hingelaadile.^[3]

Oli julgustükk minna "Kevade" kallale, sest kui film rahva ootusi-lootusi petaks, ei oleks olnud kuskilt midagi head oodata. "Kui ma seda tegema hakkasin, oli ju risk hirmus suur, ütlen otse välja. Kõik, mis ma teha sain, oli hoida võimalikult Oskar Lutsu külje alla, võimalikult autori ligidale. Mõtlesin, et kui saame, siis saame mõlemad," on tunnistanud Kruusement.^[3] Lõpuks, 1968. aasta oktoobri keskpaigaks valmis stsenaariumi 7. redaktsioon, millele anti roheline tuli.^[2]

Osatäitjad

Ervin Abel – papa Kiir
Rein Aedma – Jaan Imelik
Tõnu Alveus – Lesta
Endel Ani – köster ehk Julk-Jüri
Kalle Eomois – Jüri Kuslap ehk Tiugu
Ita Ever – Arno ema
Raul Haaristo – Vipper
Riina Hein – Raja Teele
Arnold Kasuk – kirikuõpetaja (prototüüp Burchard Sielmann)
Kaljo Kiisk – Kristjan Lible
Heikki Koort – Peterson
Aare Laanemets – Joosep Toots
Silvia Laidla – Köögi-Liisa
Margus Lepa – Georg Adniel Kiir
Arno Liiver – Arno Tali
Ain Lutsepp – Tõnisson
Leonhard Merzin – õpetaja Laur
Aksel Orav – õpetaja Lauri hääl
Heido Selmet – Visak
Evald Tordik – kirikumõisa rentnik (kes oli saunas, kui Toots lasi püstoliga saunaakna puruks)

Muu personal

Monteerija – Ludmilla Rozenthal
Kunstnik – Linda Vernik
Kostüümikunstnik – Krista Kajandu
Jumestuskunstnik – Rostislav Nikitin
Režissööri I assistent – Heiki Roots
Režissööri assistent – Mall Jaakson
Helioperaator – Harald Läänemets
Operaatori assistent – Alfred Eljas
Operaatori assistent – Enn Putnik
Toimetaja – Silvia Kiik
Dirigent – Eri Klas

Filmi kaks versiooni

1969. aasta lõpus tehti filmist "Kevade" eestikeelne koopia. Jaanuaris 1970 tehti pärast ümbermonteerimist uus koopia, mis on ka "Kevade" ametlikult kinnitatud kinoversioon. See on 101 sekundit lühem: sealt on puudu filmi alguses olev Arno ja Lible jutuajamine ning filmi keskel olev stseen, kus Toots saab Latipaci pudeli kätte ja hüüab: "Näe, ära tõin!"

Algsest versioonist tehti ainult mõned koopiad, millest üks läks Kinokomiteele. Sellest koopiast tehti hiljem televisiooni jaoks videoversioon.

Enamik koopiaid tehti ametlikust versioonist, millest on säilinud ka duubelpositiiv. Seda kasutati ka filmi taastamisel.

Film "Kevade" koosnes 9 osast ehk filmirullist. Algselt olid nende osade pikkused sellised: I – 282 m, VII – 292 m ja IX – 249 m. Pärast kärpimist ja ümbermonteerimist olid pikkused järgmised: I – 258 m, VII – 285 m ja IX – 234 m. Kärped: I – 7 plaani, VII – 2+2 plaani, IX – 3+2+1+1+2+1 plaani.

2004. aastal andis DVD2002 välja taastamata "Kevade" DVD, mis oli tehtud algsest pikemast versioonist.

"Kevade" taasesilinastus digitaalselt taastatuna 13. aprillil 2006 Tallinnas kinos Sõprus.

Esilinastus ja taaslinastus

1. jaanuar 1970 – esilinastus Soomes
3. jaanuar 1970 – esilinastus Eestis
13. aprill 2006 – taaslinastus Eestis

Film arvudes

Kokku läks film maksma 261 000 rubla.
Esimese aastaga kogus "Kevade" Eestis vähemalt 558 000 vaatajat.
Üleliidulistel ekraanidel kogus "Kevade" 8,1 miljonit vaatajat.

Filmi pealkiri teistes keeltes

"Весна" – vene keeles
"The Spring" – inglise keeles
"Tavasz" – ungari keeles
"Kevät" – soome keeles
"Våren" – rootsi keeles
"Vesna" – tšehhi keeles

Muid fakte

Filmi pikkus on 84 minutit.
Algselt mängis filmis Tootsi Riho Siren, kuid pahanduste pärast ta eemaldati filmist. Filmi on jäänud stseen Riho Sirenist seal, kus Toots uisutab jõel.
Enne "Kevade" filmi ei olnud Eestis tehtud ühtegi mängufilmi, kus peaosalisi oleks kehastanud lapsed. Varem mängisid lapsi alati täiskasvanud, samuti teatris.
Episoodid, kus Teele ja Arno hulbivad jääaugus, filmiti hoopis suvel Kloostrimetsas. Jää asemel oli hangunud küünlarasv. Jäätunud jõe stseenid filmiti Talleksi hokiväljakul. Samuti filmiti suvel ka saunastseen, lume asemel oli tuletõrjevaht.
Filmimise ajal käisid noored kohalikus koolis ja hinded olid paremad kui enne.
Ain Lutsepp ei soovinud filmis üldse mängida ja jättis kohale tulemata, aga tema vanem vend tuletas meelde, et kui lubadus antud, siis peab seda pidama.

Tunnustus

1972. aastal pälvis Arvo Kruusement Nõukogude Eesti preemia "Kevade" lavastamise eest ning Veljo Tormis "Kevade" filmi muusika eest.

2002. aastal valisid eesti filmikriitikud "Kevade" läbi aegade parimaks Eesti mängufilmiks. Valimist korrati 2011. aastal filmiajakirjanike, õppejõudude ja spetsialistide poolt ning siis jäi "Kevade" kolmandale kohale filmide "Sügisball" (2007) ja "Hullumeelsus" (1968) järel.^[4]

30. aprillil 2012 valiti film Postimehe korraldatud rahvahääletusel sajandi (1912–2012) parimaks filmiks^[5]^[6].