See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

John Maynard Keynes
John Maynard Keynes (1933)
Sündinud	5. juuni 1883 Cambridge, Inglismaa
Surnud	21. aprill 1946 (62-aastaselt) Tilton, East Sussex, Inglismaa
Kodakondsus	Suurbritannia
Tegevusala	majandusteadus, poliitiline ökonoomia, tõenäosus
Koolkond	Keinsism
Mõjutajad	Knut Wicksell, Arthur C. Pigou, Alfred Marshall, Adam Smith, David Ricardo, Dennis Robertson, Karl Marx, Thomas Malthus, Michal Kalecki, J. S. Mill
Mõjutanud	T. K. Whitaker, Michał Kalecki, Simon Kuznets, Paul Samuelson, John Hicks, G. L. S. Shackle, Silvio Gesell, William Vickrey, Galbraith

John Maynard Keynes (5. juuni 1883 – 21. aprill 1946) oli silmapaistev Briti majandusteadlane, kelle ideed ja teooriad muutsid makroökonoomika fundamentaalseid arusaamu ning valitsuste majanduspoliitikat.

Keynes lõi oma tööde käigus uusi ja parandas vanu arusaamu äriringlusest ning on laialdaselt peetud 20. sajandi üheks mõjukaimaks majandusteadlaseks ja tänapäevase makroökonoomika rajajaks. Tema ideedele toetuvalt on rajatud keinsistlik koolkond, mis toetab aastatel 1945–1973 läänetööstusriikides valdavaks olnud keinsistliku majandusteooriat.^[1]

John Maynard Keynes sündis 5. juunil 1883 esimese lapsena puritaaniliku elukorraldusega John Neville Keynesi ja Florence Ada Browni peres. Tema noorem õde oli Margareth Neville Keynes (Hill) ja noorem vend Sir Geoffrey Langdon Keynes. Isa, hariduselt ökonomist, oli Cambridge'i Ülikooli majandusteaduskonna lektor, ema oli sotsiaalselt aktiivne naine, edukas kirjanik ning üks esimesi naisi, kes lõpetas Cambridge’i Ülikooli. 1925. aastal abiellus kuulsa vene baleriini Lydia Lopokovaga, keda hiljem tunti ka Leedi Keynesi nime all. Keynesil ja Lopokoval lapsi ei olnud.^[2]

Keynesi haridustee sai alguse, kui ta oli viie ja poole aastane, kuid nõrk tervis sundis teda koduõppele. 1892. aastal astus ta St Faith’s Preparatory Schooli, kus ta õpingud olid väga edukad ja ta sai täisstipendiumi, millega ta sai koha 1897. aastal Eton College'isse, kus ta ka ajapikku avastas endas tõsise huvi matemaatika, klassitsismi ja ajaloo vastu. 1902. aastal võitis Keynes veel ühe stipendiumi, et õppida matemaatikat, tänu millele läks ta edasi õppima Cambridge King’s College'isse. Cambridge'i majandusteadlane Alfred Marshall, kes nägi temas suurt potentsiaali, soovitas tal õppida majandusteadusi, kuid Keynes huvitus hoopiski filosoofiast. 1904. aastal sai ta oma esimese bakalaureuse kraadi matemaatikas. Pärast seda veetis ta veel kaks aastat ülikoolilinnakus, võttes osa erinevatest debattidest, õppides filosoofiat ja ning osales mitteametlikult ka lõpetanud tudengina ökonoomika loengutes, mis on jäänud ka tema ainsaks ametlikuks majandusalaliseks hariduseks.^[3]

1906. aastast töötas Keynes India Kontoris sekretärina. Algul ta nautis oma tööd, kuid õige pea tüdines sellest ning lahkus sellelt töökohalt 1908. aastal. Ta naasis Cambridge’i ja alustas seal oma tööd tõenäosusteooria kallal. 1909. aastal avaldas Keynes oma esimese professionaalse majandusalase artikli globaalse majandussurutise mõjust India majandusele Economic Journalis. Samal aastal võttis ta ka vastu Alfred Marshalli poolt pakutava majandusteaduste õppejõu koha Cambridge'i Ülikoolis. Alanud Esimese maailmasõja tõttu palus Briti valitsus tema majandusalase kompetentsuse tõttu abi majandusalaste probleemidega tegelemiseks, kus ta siis 1915. aastal asus tööle riigikassasse, kus ta tegeles liitlastele laenutingimuste koostamisega ja välisvaluuta vahendamisega. 1919. aastal lahkus Keynes valitsuse palgalt, minnes tagasi õpetama Cambridge’i. Teise maailmasõja lävel oli Keynesist saanud Briti mõjukamaid majandusteadlasi. 1937. aastal elas ta üle raske südamerabanduse, kuid kaks aastat hiljem hakkas loenguid andme Cambridge’is. Teise maailmasõja ajal oli tal mõjukas roll läbirääkimistes sõjajärgse rahvusvahelise majanduskorralduse kujundamisel.^[3]

Keinsistlik majandusteooria on saanud nimetuse, teooriad ja põhimõtted Briti majandusteadlaselt John Maynard Keynesilt, keda peetakse ka tänapäevase makroökonoomika rajajaks. Keynesi majandusteooria selgroo moodustab suures osas 1936. aastal avaldatud tema levinuim teos "The General Theory of Employment, Interest and Money", mida hinnatakse suuresti ka tänapäevase makroökonoomika kujundamise ja sõnavara arendamise eest.^[4] Keinsism koosneb paljudest teooriatest, mis näitavad, kuidas lühiajaliselt, eriti majandus surutise ajal majanduslik väljund on tugevalt mõjutatud kogunõudluse poolt. Keinslaste arvates kogunõudlus ei võrdu ilmtingimata majanduse suurima tootmisvõimega ning on hoopis mõjutatud suuresti välistest teguritest, käitudes kohati korrapäratult, mõjutades tootlust, tööhõivet ja inflatsiooni. Keinsistlik majandusteooria on teooria, mis vaatleb kogukulutusi majanduses ning selle mõju väljundile ja inflatsioonile. Kuigi mõistet on palju kasutatud (ka vääralt), on läbi aastate välja kujunenud kuus peamist keinsismiga seotud printsiipi^[5]:

1. Keinslased usuvad, et kogunõudlus on mõjutatud paljudest nii era- kui ka avaliku sektori majandusalastest otsustest, ning käitub kohati ebakorrapäraselt.

2. Keinsistliku teooria kohaselt on muutustel kogunõudluses suurim lühiajaline mõju, sõltumata sellest, kas tegemist on oodatud või ootamatute muutustega, reaalsele väljundile ja tööhõivele mitte, aga hindadele.

3. Keinslased usuvad, et hinnad, eriti aga palgad, reageerivad aeglaselt muudatustele nõudluses ja pakkumises, väljenduses üle- ja puudujäägis, eriti tööturul.

4. Keinslased ei usu, et tavaline töötuse tase oleks ideaalne – osati, sest töötus on osaks kogunõudluse kujunemisel, ja kohati kuna nad usuvad, et hinnad kohanevad järk-järgult.

5. Paljud, kuid mitte kõik keinslased kaitsevad stabilisatsiooni poliitikat, et vähendada majandustsükli amplituudi, mida nad määratlevad üheks olulisimaks majandusalaseks probleemiks.

6. Osad keinslased on rohkem huvitatud ja mures võitlusega tööpuuduse vastu kui inflatsioonist stabiliseerimisest.

Keinsistlikust majandusteooriast lähtuvalt võime väita, et indiviidide ratsionaalsed teguviisid mikromajanduslikul tasemel võivad viia majandusliku ebaefektiivsuseni makromajanduslikul tasemel ning kuhjuda, viies majandusliku tootluse madalale ja allapoole kasvumäära. Sellist olukorda nimetasid klassikalised majandusteadlased üldiseks ülekülluseks.^[5]

Keynesi majandusteooria põhines ülemaailmse majanduskriisi ajal kahel põhimõttel: intressimäärade vähendamine ehk rahapoliitika ja valitsuse investeerimine infrastruktuuri ehk fiskaalpoliitika.^[6]

Kui laenude intressimäärasi vähendada, siis enne mitte kasumlikud olnud investeeringud muutuvad kasumlikuks ja hüved, mida finantseeritakse laenude kaudu, näiteks majad või autod muutuvad kättesaadavamaks. Teatud mehhanisme, mida keskpangad rakendavad ja seeläbi mõjutavad intressimäärasi nimetatakse rahapoliitikaks. Fiskaalpoliitika sisaldab avaliku sektori kulutuste suurendamist, mida valitsus saab mõjutada kas vähendades makse, suurendades kulutusi, või rakendada mõlemaid.^[6]

Keynes avaldas ja andis oma eduka karjääri jooksul välja palju artikleid ja teoseid, mis tõid talle ülemaailmse tuntuse. Tema karjääri esimeseks teoseks, mis pani alguse tema tuntuse kasvamisele, on "Indian Currency and Finance", mille ta avaldas 1913. aastal. Siiski võib tema olulisimaks teoseks pidada 1936. aastal avaldatud "The General Theory of Employment, Interest and Money", millest on saanud keinsistliku majandusteooria alustalasid ning seda teost on kõrgelt hinnatud ka tänapäevase makroökonoomika sõnavara ülesehitamise eest.

1913 Indian Currency and Finance

1914 Ludwig von Mises's Theorie des Geldes (EJ)

1915 The Economics of War in Germany (EJ)

1919 The Economic Consequences of the Peace

1921 A Treatise on Probability

1922 The Inflation of Currency as a Method of Taxation (MGCRE)

1922 Revision of the Treaty 1923 A Tract on Monetary Reform

1925 Am I a Liberal? (N&A) 1926 The End of Laissez-Faire

1926 Laissez-Faire and Communism

1930 A Treatise on Money

1930 Economic Possibilities for our Grandchildren

1931 The End of the Gold Standard (Sunday Express)

1931 Essays in Persuasion

1931 The Great Slump of 1930

1933 The Means to Prosperity

1933 An Open Letter to President Roosevelt (New York Times)

1933 Essays in Biography

1936 The General Theory of Employment, Interest and Money

1937 The General Theory of Employment

1940 How to Pay for the War: A radical plan for the Chancellor of the Exchequer

1949 Two Memoirs. Ed. by David Garnett (On Carl Melchior and G. E. Moore.)

Ta väitis, et töötajate ja tööandjate vahel pannakse paika reaalpalgad, mitte nominaalpalgad ning nominaalpalkade vähendamine oleks seaduste ja palga lepingute tõttu raskesti elluviidav. Ta lükkas ümber mõtte, et palkade vähendamine peataks majanduslanguse ja tõi välja, et palkade langetamine vaid suurendaks langust. Kui palgad ja hinnad langeksid, siis inimesed ootaksid neilt langemist ja seeläbi need kellel oleks raha, ootaksid, et langevad hinnad suurendaksid nende raha väärtust, selle asemel, et seda kulutada.^[7]

Keynesi kohaselt on liigne säästmine suur probleem, mis toob esile majanduslangust. Liigne säästmine tekib, kui investeering langeb näiteks vähenenud nõudluse, eelnevatel aastatel üleinvesteerimise tõttu või negatiivsete majandusootuste pärast. Majandustase langeb, kui säästmine ei suuda kohe oludega kohanduda. Neoklassikaline koolkonna vastuväide Keynesile on, et intressimäärad langevad säästude suurenemise tõttu ning, et liigne säästmine vähendab intressimäärasid. Keynes seevastu ütles, et säästmine ei vähene nii palju kui intressimäärad, kuna sisstulek ja vahetusefekt intressimäärade langemisel liiguvad vastuolulistesse suundadesse. Samuti arvas ta, et kuna fikseeritud investeeringu tulu põhineb pikaajalisel perioodil, ei tõuse kulutused nii palju kui intressimäärad langevad. Keynesi väitel ei ole lühikese perioodi vältel säästud ja investeeringud peamised intressimäärade mõjutegurid, vaid selle määravad intressimääraraha pakkumise nõudlus ja pakkumine.^[7]

Keynesistide jaoks on kulutuste suurendamine maksude tõstmise näol majanduslikult stagneerunud perioodil täiesti aktsepteeritav. Klassikalised majandusteadlased seevastu pooldavad tasakaalustatud valitsuse eelarveid. Keynesi teooria kohaselt peetakse aktiivset valitsuse sekkumist tõhusaks majanduse juhtumise viisiks. Keinsism ei põhine pelgalt defitsiitsel kulutamisel, vaid ta soovitab tsüsklilisusvastast poliitikat. Üheks tsüklilisuse vastaseks abinõuks on maksude tõstmine, et rahustada majandust ja vältida inflatsiooni, kui on toimumas tugev nõudluse kasv. Teiseks tuleks kasutada defitsiitset kulutamist, et hoida palku ja töötustaset stabiilsena majanduslanguse perioodil. Ta väitis, et valitsused peaksid lahendama probleeme lühikesel perioodil, mitte ootama, et turujõud teeksid seda pikas perspektiivis. Keinsistid arvavad, et kui majandustõusu ajal maksude vähendamisega suurendada sissetulekuid ja kasumit, ning kulutusi langetades vähendada sissetulekuid ja kasumit majanduslanguse ajal, suurendab see tsükli negatiivseid mõjutusi. Taoline efekt on eriti tugev, kui valitsuse mõju all on suur osa majandusest.^[7]

Richard F. Khani välja töötatud Keynesi kordistaja kohaselt on valitsuse kulutused igal juhul majandusele kasulikud, olenemata maksumusest, sest see raha läheb sisenõudluse ja majanduse stimuleerimiseks, kus võidavad kõik osapooled. Esmalt inimesed, kes saavad selle raha ning kulutavad selle peamiselt tarbekaupadele, ülejäänu nad säästavad. Teiselt saavad lisakulutamise tõttu ettevõtted palgata veel inimesi ja maksta neile, mille läbi tekib võimalus ka tarbijal kulutuste suurendamiseks.^[7]

Keinsismi ideed leidsid laiemat kasutust pärast Teist maailmasõda ning olid põhiinspiratsiooniks lääne tööstusriikide majanduspoliitika viljelejatele. Valitsused valmistasid jooksvalt kõrgkvaliteedilist majandusstatistikat ning püüdsid oma poliitikate aluseks võtta normiks kujunenud Keynesi teooriaid. Sotsiaaldemokraatia ja neoliberalismi algusjärgus nautisid suurem osa kapitalistlikest lääne tööstusriikidest madalat ja suhteliselt stabiilset tööpuudust ja inflatsiooni, seda perioodi kutsutakse ka Kapitalismi Kuldseks Ajastuks. Poliitika mõistes kasutati sõjajärgsel perioodil keinsistlike majandusideede elluviimiseks tööriistadena aktiivset fiskaal- ja monetaarpoliitikat.^[7]

Tänu 1950. aastatel tööstusarengut juhtinud mõõdukale valitsusnõudlusele ning jätkuvatele fiskaal- ja monetaarpoliitikate rakendamisele jõuti 1906. aastateks seisu, kus paljud keinslased uskusid, et jõukus on alaline. Vürtsi lisas juurde veel USA vabariiklasest presidendi Richard Nixoni 1971. aastal väljaöeldu, kus ta väitis, et me kõik oleme keinslased nüüd. Kuid sealt maalt algas ka keinsismi ootamatu langus, mis sai alguse 1970. aastate majandus kriisidest nagu 1973. aasta naftakriis. Nendel aastatel said paljude riikide majandused tunda kõrget ja tõusvat tööpuudust ja inflatsiooni, mis aga ei olnud kooskõlas keinsistide poolt tunnustatud Phillipsi kõvera ennustustega. Järgnev stagflatsioon sundis tõdema, et majanduslanguse vastaseid ekspansiooni- ja inflatsioonivastaseid meetmeid tuleb rakendada koos. See dilemma viiski keinsistliku majanduskorralduse lõpuni, tuues 1970. aastatel asemele ideed, mis põhinesid rohkem klassikalisel analüüsil, sealhulgas ka monetarism ja nõudlusest lähtuv teooria.^[7]

Samal ajal, kui keinsism oli 1970. aastatel hääbumas, hakkasid osad keinslased oma mõtteid ümber organiseerima, sidudes ennast uus keinsiliku majandusteooriaga, mis kasutas ära kriitikat kõrgetööpuuduse ja pettumust valmistava RKT mahuga. Teoorias rõhutati maksimaalse majanduskavu saavutamiseks vajalikku madalat tööpuudust ja mõnevõrra kõrgemat inflatsiooni (selle tagajärgi oleks kontrolli all hoitud indekseerimise ja muude meetodite abil).^[7]

Keinslus (Keynes)

1935. aasta Roosevelt – "New Deal"

• suurendada avaliku sektori töötajate palkasid
• seega suureneb nende ostujõud
• see suurendab nõudlust ja tarbimist
• põhjustab tootmise kasvu
• töökohtade teke, suurem tööhõive

Keynes kummutas klassikute tõestused majanduse iseregulatsiooni jõust ja pani uskuma majandustegevuse kiire languse võimalikkusest.

Oma põhiteoses "The General Theory of Employment, Interest and Money" ühendas Keynes rahvatulu (ehk kogutoodangu), säästlikkuse, kapitalimahutused ja tarbimise suletud süsteemiks, mis tema arvates pidi tagama majanduse tasakaalu. Kategooriaid siduvaks lüliks pidas Keynes raha. Ta võttis oma uurimise keskpunktiks tööpuuduse ja püüdis selgeks teha selle põhjused. Peamiseks vahendiks sellega võitlemisel nägi Keynes riigi majanduslikku sekkumist.

• Kui hinnatase on lühikeses perspektiivis fikseeritud, toimub kohandumine mudelis nõutavate ja toodetavate kaupade (seega ka kogutoodangu ja tööhõive) kaudu. Sellist kohandumise varianti nimetatakse makromajanduses Keynesi eelduseks, mille kohaselt kogutoodang kujuneb nõudluse järgi, see tähendab et pakkujad toodavad nii palju kui antud hinnatasemel nõutakse.
• Tihti on ökonomistide ja poliitiliste filosoofide ideed, kas õiged või valed, võimsamad kui seda tunnetatakse. Maailma viib edasi hoopis midagi muud. Praktilised inimesed, kes arvavad, et igasugused intellektuaalsed voolud neid ei mõjuta, on tavaliselt mõne iganenud ökonomisti orjad.
• Kui mõistus sureb, sünnivad koletised.
• Mida raskemad on ajad, seda halvemini laissez-faire süsteem töötab.

Kõigepealt kaks põhilist arusaama:

1. turumajandus ei jõua reeglina täishõiveni;
2. valitsuse tegevus võib selle puudujäägi kõrvaldada.

Neokeinslased – majandus kaldub ebastabiilsusele ja valitsuse sekkumine on sageli vajalik. Enim häirib töötus. Usuvad siiski, et lõpuks suudab ka turumehhanism end ise langusperioodist välja korrigeerida. Majanduspoliitiliseks lahenduseks pakuvad ekspansiivset eelarve- ja finantspoliitikat.

Postkeinslased arvavad, et majandus on põhiliselt ebastabiilne ja tendents isekorrigeerumisele puudub. Nad leiavad, et tänapäeva majanduses domineerivad ametiühingud ja suured korporatsioonid ning pakuvad välja, et valitsus peab kasutama demokraatlikku planeerimist ja tulupoliitikat ning fiskaal- ja rahapoliitikat.

Keinsistlik majandusteooria on saanud oma majandusele lähenemise eest üpriski palju kriitikat, seda nii teistelt koolkondadelt kui ka üldisemalt majandus valdkonnas. Keinslaste suurimad vastased olid monetaristid, kellega peeti 1960. aastatel ka tuliseid debatte valitsuse rolli üle majanduse stabiliseerimises ning kumb lähenemine majandusele on viimase arengu seisukohalt parema mõjuga.

Nii monetaristid kui ka keinslased olid samal arvamusel küsimuses, et äritsüklid, tööpuudus ja deflatsioon on põhjustatud puudulikust nõudlusest. Fundamentaalsed erinevused nende ideedes tulid välja nägemusel, kuivõrd suur on majanduse võime end ise tasakaalustada ning millisel määral peaks valitsus sinna sekkuma. Keinslased rõhutasid valitsuse ja keskpanga sekkumise vajadusele vastavalt läbi fiskaal- ja monetaarpoliitika. Monetaristid aga rõhusid aga rahanduspoliitika esmatähtsusele ning toonitasid, et see peaks olema reeglitega kehtestatud, et vältida raha ületootlust, seeläbi inflatsiooni suurendades. Veel väitsid monetaristid, et valitsuse sekkumine läbi rahapoliitika lihtsalt suurendab inflatsiooni ja väljatõrjumist^[8].

Kriitikat saadi peale monetaristide ka sellistelt koolkondadelt nagu Stockholmi koolkond, uus klassikaline koolkond, Austria koolkond jt. Eriti teravalt kritiseeris keinslasi Austri koolkond väites, et nende majandusteooria aluseks olevad kollektivistlikud poliitikad julgustavad tsentraliseeritud planeerimisele, mis oma korda viivad kapitali väärinvesteerimisele. Veel väitsid nad, et Keynesi uuringud majanduse agregaatoleku kohta on suuresti petlikud, kuna majanduslangus on tihtipeale põhjustatud just teguritest mikromajanduslikul tasemel ning, et ajutilistest valitsuse tegevustest, et majandust ergutada, saavad pikapeale alalised ja laienevad valitsuseprogrammid, mis omakorda lämmatavad erasektorit ja kodanikuühiskonda.

Üldisem kriitika, mida on keinsistliku majandusteooria suunas väljendatud ning mis ei ole ainult mõne koolkonna poolt tulnud, vaid on pigem leidnud laialdasemat arvamust, on järgmised^[8]:

● Laenamisest tingitud kõrgem intressimäär ja väljatõrjumine. Keinslased küll kaitsesid kasvavat valitsuse eelarvedefitsiiti majanduslangusega, kuid siiski ollakse arvamusel, et just see põhjustab väljatõrjumist. Samuti tähendab see, et erasektoril on vähem võimalusi investeerida eraprojektidesse.

● Valitsuse poolne majandus abi tuleb tavaliselt liiga hilja, siis, kui majandus on juba ise taastumas, põhjustades seeläbi inflatsiooni.

● Raskused SKP puudujäägi ennustamisel. Keinslased eeldavad, et on teada, kui palju on vaja nõudlust suurendada, et täita SKP puudujääk.

● Julgustatakse valitsusi tõstma kulutusi surutise ajal. Kuid pärast majanduslangusest taastumist jäävad valitsuse kulutused kõrgeks, mis omakorda viivad kõrgete maksumääradeni ja kulutus harjumusteni.

● Ajalõhed. Kogunõudluse muutmine võtab aega ja selleks ajaks, kui seda suudetakse teha, võib juba hilja olla ning see viib omakorda inflatsioonini.

Klassikute koolkonna peamine vaatepunkt, milleks on Say seadus, väidab, et nõudlus loob ise oma pakkumise. Selle seaduse peamine postulaat seisneb selles, et toodangu kulud on alati kaetud nõudlusest tuleneva müügi kogusummast. Keynesi väidab sellele vastu, et see peab paika vaid juhul kui indiviidide säästud kattuvad täpselt kogu investeeringutega. Keynes lõi klassikutele vastukaaluks teooria, mis selgitaks säästude, investeeringute, tarbimise ja tootmise mõjutajaid. Selle teooria kohaselt määrab kogunõudluse ja kogupakkumise koostoime toodangu ja tööjõutaseme suuruse majanduses.^[6]

Eestis ei ole keinsistlikke majandusmeetmeid kasutatud, kuid erinevad arvamusliidrid on seda soovitanud ning selle üle arutlenud. Kaks suuremat ajendit sellisteks diskussioonideks olid 1999. aasta "Vene kriis" ja 2008. aasta globaalnemajanduskriis, siiski valitsus sinnamaani ei läinud ega rakendanud meetmeid.

Nii mõnelgi määral külvas segadust 2008. aasta üleilmse majanduskriisi ajal parempoolse ökonomisti Arthur B. Lafferi kommentaar ajalehes Wall Street Journal, kus ta kirjeldab Eesti näitel, et keinsistlik majanduse stimuleerimine kriisi ajal ei anna soovitud tulemusi ning pigem töötab eesmärgile vastu, kuna Eestis oli üks nendest riikidest, kus majanduskasvu näitaja kukkus suurimal määral. Siiski pälvis artikkel palju kriitikat nii keinslaste kui ka igasuguse stimuleerimise vastaste seas, kes oleks võinud iseenesest Lafferiga samal meelel olla. Eriti aktiivselt võttis sõna selle artikli kohta Danske Banki peaökonomist Lars Christensen, öeldes, et tema arvates oleks Eesti peaminister Ansip üsna ärritunud, kui ta väidab, et tema (Ansipi) juhitav valitsus on mingisuguseid stiimuleid kasutanud. Christensen rõhutas ka seda, kui kriitiline oli Eesti eelarvepoliitika suhtes keinsist Paul Krugman.^[9]

Otsus Eesti eurokõlbulikkuse kohta tehti 2010. aasta varasuvel ning seda 2009. aasta andmete põhjal. Selleks, et saavutada kõlbulikkus ja täita kriteeriumid, tegi valitsus eelarve tasakaalu saamiseks kärpeid, müüdi riigi vara ja tõsteti makse. Kõik need tegevused aga viitavad sellele, et Eesti valitsuse tegevus 2008. aasta majandussurutise ajal oli keinsistlike meetodite suhtes täielik vastand.^[10]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: John Maynard Keynes

• Globlaane finantssüsteem
• Efektiivne nõudlus
• Segamajandus
• Stockholmi koolkond