Järelgootika valitses põhiliselt sakraalarhitektuuris ja kujutas endast teatud gooti võlvehitiste elementide, nagu roidvõlvi ja ehisraamistikakende, programmilist rakendamist kirikuehituses. Nimetatud elemendid ei esinenud peaaegu kunagi esinduslikes ilmalikes hoonetes, nagu raekojad või lossid. Ka kirikuehituses kombineeriti gooti arhitektuuri motiive järjekindlalt antikiseerivate elementidega, nagu orderiarhitektuurisambad ja talastikud. Järelgootikas ei püstitatud kõrgeid torne ega teravaid tornikiivreid, vaid krooniti nelitised ja fassaaditornid kuplitega või ümarate barokk-kiivritega.
Itaalia arhitektuuris leiab järelgootika tendentse Guarino Guarini loomingust; tema postuumselt ilmunud teoses "Architettura Civile" (1686) on käsitletud gooti roidvõlvi nii nagu ta on neid kasutanud oma Torino San Lorenzo kiriku interjööris tsentraalse kupli kujunduses. Tšehhi hilisbaroki arhitektuuris leiab gooti arhitektuuri vorme Johann Blasius Santini-Aichli loodud Sedleci ja Kladruby kloostrikirikute ning Zelená Hora palverännukirikus. 18. sajandi Austria järelgootika parim näide on Viini Deutschordenskirche[3].
Ka Inglismaa arhitektuuris leiab järelgootikat. Christopher Wren rajas paljud pärast 1666. aasta Londoni suurt põlengut kavandatud ehitised, nagu St-Dunstan-in-the-East, gooti eeskujudele, samuti tema õpilane Nicholas Hawksmoor (All Souls College Oxfordis, Westminster Abbey läänetornid)[5]. Kirjaniku ja poliitiku Horace Walpole'i maamaja Strawberry Hill, mis ehitati aastail 1749–1776, on samuti järelgootika, mis ennetas sada aastat samalaadseid uusgooti ehitisi[6].