Kihelkond eraldati Aluliina kihelkonnast aastal 1732.[2] Selle keskuseks oli Apekalnsi kirik (ehitati aastatel 1774−1779), mis on Läti kõige kõrgemal üle merepinna asuv kirik.[3]
Nüüdisajal kuuluvad endise kihelkonna alad peamiselt Läti Smiltene ja Alūksne piirkonda. Apekalnsis puudub oma kogudus; kihelkonna kogudus lagunes nõukogude ajal.[4] Kihelkonna aladel tegutseb tänapäeval kogudus Hopas, samuti on taas loodud kogudus kiriku juurde Jaunlaicene valda, mis kannab aga tänapäeval Opekalnsi koguduse nime.
Mellini atlases on selle kihelkonna territooriumil veel märgitud taoline mõis nagu Bolschak, ent see mõis puudub nii August Wilhelm Hupeli mõisanimistus, Eckardti tabelis kui ka veidi hilisemas postiaadresside raamatus.[5]
↑Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 279.
Kirjandus
Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826. Lk 278-9 [1].
Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 381 [2].
Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836. Lk 261-5 [3].
Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909.
Tiesenhausen, C. J. H. von. Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialien zur Gütergeschichte Livlands. Riga: N. Kymmel, 1843. Lk 81-2 [5].