Kiriku peaportaal on läänes. Sissepääsud on ka põhja- ja lõunaküljel.
Kiriku pikkus on 76 meetrit ja laius 53 meetrit.[3] Peakuppel on teistest kuplitest märgatavalt suurem. Selle kõrgus on 45 meetrit.[1] Peakuppel, kellatorni kuppel ja kabelite kuplid on kullatud 0,4 mikromeetrise kullakihiga.[3][4] Kuplid kullati 1960. aastal Venemaalt kingituseks saadud lehtkullaga. Hiljem on neid üle kullatud.[3] Kupli alumises servas on kuldsete tähtedega kirjas meieisapalve.[1]
Katedraal jaguneb sügavuses kolmeks osaks: kahe kabeliganarteksiks, keskosaks ja altariruumiks. Narteksi kohal asub kellatorn.[4] Kellatorni kõrgus on ligi 53 meetrit. Selles on 12 kella, mis kaaluvad kokku 23 tonni, väikseima kella mass on 10 kg ja suurima oma 12 tonni.[1] Kellahelin kostab 15 km kaugusele.[2]
Katedraal on ehitatud Vratsalubjakivist.[2] Välisseinal on 1,4 meetri kõrgune graniitsokkel, mis ulatub põranda tasapinnani. Läänefassaadil on 30 m kõrgusel paiknev Anton Mitovi loodud Aleksander Nevskit kujutav mosaiik. Kummalgi pool peaust on Carrara marmorist plaat tänukirjaga vene rahvale.[4]
Katedraali sisemuse kujundasid Venemaa ja Bulgaaria tunnustatumad kunstnikud.[3] Külluslikus sisekujunduses paistavad silma mitmesugused marmorkaunistused, mosaiigid ja seinamaalid ning bulgaaria, vene ja tšehhi kunstnike loodud 82 ikooni. Tähelepanuväärsed on marmorist ikonostaas, troonid ning ambon. Suurejooneline on ka Ferdinand I ja tema abikaasat Eleonorat kujutav seinamosaiik.[2] Uhkete nikerdustega uksed on valmistatud Slavooniatammest.[2]
Aleksander Nevski katedraalis on üks vanemaid siiani toimivaid küttesüsteeme Balkanil.[4]
Ajalugu
Kiriku ehitamise algataja oli poliitik Petko Karavelov. Esialgu plaaniti see ehitada Veliko Tarnovosse, kuid vürst Aleksander I eelistas Sofiat.[2] Asutav kogu kaalus 1879. aastal ka Veliko Tarnovot, kuid pärast seda, kui pealinnaks valiti Sofia, otsustati 1880. aastal ka katedraal ikkagi pealinna ehitada.[4] Osa ehitusrahast saadi riigilt, osa aga annetustest. Ka Aleksander I annetas 6000 kuldleevi.[2] Kokku saadi annetustena 1,9 miljonit leevi. Ehitus läks maksma üle 3,7 miljoni leevi.[4]
Katedraal on mälestusmärk umbes 200 000 vene, ukraina, valgevene ja bulgaaria sõdurile, kes langesid aastatel 1877–1878 peetud Vene-Türgi sõjas.[5]
Katedraal pühitseti Aleksander Nevskile tänutundest Aleksander II vastu, keda peeti Bulgaaria vabastajaks Osmanite riigi ikke alt. Aleksander Nevski oli Aleksander II kaitsepühak. Meenutati ka Aleksander Nevski panust õigeusu arengusse.[1][6]
Kirik otsustati ehitada tolleaegse Sofia kõrgeimasse kohta, mille kõrgus oli 552 meetrit.[4]
Kiriku nurgakivi pandi 19. veebruaril 1882, kuid ehitust alustati alles 1904. aastal. Kirik valmis 1912. aastal ja pühitseti 1924. aastal. Vana tava järgi pandi nurgakivi sisse metallanum valitsejate nimedega ja ehitamise põhjustega.[2][4]
Ehitustöös osalesid muu hulgas Bulgaaria, Venemaa ja Austria-Ungari arhitektid, kunstnikud ja töölised. Marmordetailid ja uusampiirstiilis valgustid tehti Münchenis, uste metalldetailid Berliinis, nikerdustega uksed ise aga Karl Bambergi tehases Viinis.[4]Mosaiigid valmistati Veneetsias ja kellad Moskvas. Mosaiigid valmistati Itaalias ja Saksamaal. Marmorpõranda tegid bulgaarlased. Ikoonide ja seinamaalide autorid on 32 vene, 16 bulgaaria ja üks tšehhi kunstnik. Kokku on kirikus 82 õlivärvidegalõuendile maalitud ikooni.[4]
Kui Venemaa merevägi Esimeses maailmasõjas1915. aastal Varnat pommitas, tekitas see suurt pahameelt. Seetõttu otsustati 1916. aastal kiriku nime muuta. Uueks nimeks sai Pühade Kirilluse ja Metoodiuse kirik. Aastal 1920 taastati vana nimi.[1]
Teises maailmasõjas sai kirik kannatada.[4]1944. aasta õhurünnak tekitas purustusi eelkõige kiriku loodepoolsele nurgale. Pärast sõda kirik taastati.[4]
Alates 1946. aastast tähistatakse kirikus kaht mälestuspüha. Lisaks Aleksander Nevski mälestuspäevale 23. novembril mälestatakse 12. septembril Aleksander Nevski reliikvia vastuvõtmist.[2]
Aastal 1953 sai kirik patriarhi katedraaliks. Alates 1955. aastast on Aleksander Nevski katedraal riiklik kultuurimälestis.[4]