Õigeusu kirik (ka ortodoksne kirik[1]; vananenud nimetus ka kreeka-katoliku kirik, mida tänapäeval kasutatakse hoopis teise kiriku kohta) ehk Püha Üleilmne Apostlik-Õigeusu Kirik[2] on 1054. aastal Suure kirikulõhe tagajärjel eraldunud iseseisvate õigeusukirikute kogum.
Iseloomustus
Suure kirikulõhe kaks peamist põhjust olid eriarvamused Rooma paavsti võimu üle ning filioque küsimus. Mõlemad Suure kirikulõhe tagajärjel eraldunud kirikud panevad suurt rõhku apostlikule suktsessioonile (järjepidevusele), pretendeerivad õigusele kanda vanima kiriku nime ning peavad teist kirikut kõrvalekaldunuks "õigest usust".
Õigeusu kirik kasutab enda kohta nimetust õigeusklik ehk ortodoksne (sõnast ortodoksia 'õige austamine'), roomakatoliku kirik aga enda kohta nimetust katoliiklik ehk katoolne (st 'üleüldine'). Mõistet ortodoksne kasutatakse vahel ka mõlema kiriku kohta.
Õigeusu kirik on detsentraliseeritud juhtimisega katusorganisatsioon, kuhu kuuluvad erinevad kohalikud kirikud.[3] Õigeusu kirikute võrgustikku on võrreldud perekonnaga ning seda Pühaks Üleilmseks Apostlik-Õigeusu Kirikuks. Täpsemalt koosneb see paljudest autokefaalsetest ja autonoomsetest kirikutest, kuid lisaks sellele veel vähema iseseisvuse astmega kirikutest.[4] Patriarhaatide eesotsas on patriarhid, teisi kirkuid juhivad kas peapiiskopid või metropoliidid. Õigeusu kirikul ei ole kirikupead. Olles küll primus inter pares – esimene võrdsete seas – ja õigeusu kirikupeade seas kõige auväärsem, ei ole Konstantinoopoli oikumeenilisel patriarhil võimu teiste õigeusu kirikute ja kirikupeade üle. Kõiki neid kirikuid nimetatakse kanoonilisteks kirikuteks. Peale selle on olemas arvukalt nendest eraldunud kirikuid, mida nende emakirikud ei ole tunnustanud kanoonilistena. Selliseid õigeusu kirikuid nimetatakse tunnustamata või mittekanoonilisteks kirikuteks.
Õigeusu kirikute perekond on pidevas muutumises, end iseseisvaks kuulutanud kirikud liituvad tunnustatud kirikutega, teised löövad lahku, mõnede kirikute tunnustamise protsess suuremate patriarhaatide poolt on parajasti pooleli. Seega, orto-fülogeneesi puu kasvab ja areneb ning raske on ennustada, milline võib olukord olla juba mõnekümne aasta pärast.[5]
Venemaa Keisririigi lagunedes ja Eesti iseseisvudes andis Moskva patriarhTihhon1920. aastal õigeusu kirikule Eestis autonoomia. Olukorras, kus kommunistideateistlik võim Venemaal oli õigeusu kirikut hävitamas, patriarh vangistatud ja igasugune normaalne ühendus Venemaaga katkenud, otsustas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik oma kirikukogul 1922. aastal pöörduda Konstantinoopoli patriarhi poole palvega võtta Eesti õigeusklikud oma eestkoste ja kaitse alla. 1923. aastal võetigi Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (Eesti metropoolia) Konstantinoopoli patriarhaadi jurisdiktsiooni. Pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimistNõukogude Liidu poolt 1940. aastal muutsid Moskva võimud Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Vene Õigeusu Kiriku piiskopkonnaks. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik säilitas Nõukogude okupatsiooni ajal õigusliku järjepidevuse eksiilis. 1993. aastal taastas see kirik oma tegevuse Eestis Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi jurisdiktsioonis. Enamik tänase Eesti õigeusu kogudustest kuulub Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse.