1720. aastal kinkis tsaar Peeter I Võisiku Hamburgist pärit Heinrich von Fickile. See andis olulise tõuke Põltsamaa-Võisiku ümbruse arengule. Võisiku mõisast sai ümbruse rikkaim mõis. Mõisal olid omad karjamõis, piiritusetehas, vesiveskid, meierei, villavabrik, kõrtsid ning lubja- ja tõrvaaugud. Hiljem lisandus klaasivabrik Meleskis. Von Fickidelt liikus mõis päranduse teel Bockidele. 1837. aastal pärisid mõisa Zoege von Manteuffelid ja 1870. aastal Mühlenid.
Härrastemaja põhiosa pärineb Berend Johann von Bocki ajast 18. sajandi keskelt. Hiljem on seda olulisel määral laiendatud. 1925. aastast paikneb hoones hooldekodu.[6]
1940/41 sügistalve mäletatakse Võisiku ja Kundrussaare külas vennatapu ajana. Selle ohvrid puhkavad Riivli ühishauas[4]. 1948. aasta 24. oktoobril asutati Võisikul kolhoos Kungla, mis muudeti 1976. aastal sovhoosiks.
Võisiku mõisahoones asub Võisiku hooldekodu, kus on ligi 400 hooldealust. Hooldekodu annab tööd umbes 170 töötajale, millega hooldekodu on üks suurimaid tööandjaid Jõgeva maakonnas. Võisiku küla elanikke töötab hooldekodus umbes 40 ümber.[4]
Võisikul on pärisorjade käsitsi kaevatud tiik, mille põhja rajatud suurel malelaual mängiti 27. juulil 1892 esimest korda Eestis malet elavate malenditega[7]. Malendeid juhtisid Võisikul sündinud baltisaksa tööstur ja kultuuriloolane, Rõika-Meleski vabriku kauaaegne direktor Friedrich Amelung ja Peterburi malemeister S. Urussov.[6]