Tallinna kindlus, muldvallide süsteem, bastionid, raveliinid, reduudid ja kaitseehitised
Olukord Põhjasõja lahinguväljadel 1710. aastal
Pärast edukat sõjategevust Poolas ning koos väliarmeega Ukrainasse tungimist kaotasid Rootsi väed otsustava Poltava lahingu Vene vägedega Poltavas. Selle tulemusena kaotas Rootsi armee oma sõjaväe tuumiku ning kuningas Karl XII oli sunnitud põgenema Osmanite riiki, kus viibis turvalise tagasipöördumisvõimaluse puudumisel ja lootuses sõlmida Osmanite riigiga Venemaa-vastane liiduleping kaks aastat. Enne sõjakäigu algust lahkusid Eesti- ja Liivimaa territooriumilt Rootsi väliväed Adam Ludwig Lewenhaupti juhtimisel, kes teel kaotasid Lesnaja lahingu ning Eesti ja Liivimaa kaitseks jäid vaid kindluste garnisonid, aadlilipkonnad ja maakaitsevägi.
Juba 1704. aastal olid Vene väed vallutanud Narva ja Tartu ning 1710. aasta juulis-augustis alanud uue pealetungi käigus vallutati Liivimaa provintsi Riia ja Pärnu linn.
1710. aastal saabus Liivimaale ja sealt ka Lõuna- ja Põhja-Eestisse katk, must surm[5], mille käes kannatasid nii elanikud kui ka linnade garnisonid. Esimene katkuhaige leiti linnas juba 11. augustil 1710. See oli ka üks Riia ja Pärnu alistumise põhjus.
Tallinna piiramine
Vene väed alustasid Tallinna piiramist Lasnamäe-poolsest küljest 15. augustil1710. Mereäärne ja Telliskopli-poolne külg oli aga blokeerimata, mistõttu mõningane laevaühendus Rootsi ja Soomega säilis. Linna ümber piiranud Vene väed tõkestasid linna varustamise Ülemiste järve joogiveega ning maapiirkondade toidumoonaga. Toiduga varustatust halvendas ka aastatel 1694–1697 toimunud viljaikaldus. Probleemiks oli ülerahvastatus linnas, sest kui Tallinna elanike üldarvu enne piiramist on hinnatud 10 000-le ja koos eeslinnadega maksimaalselt 15 000-le, siis piiramise ajaks see arv kahekordistus, hõlmates ligikaudu 20 000 elanikku ja umbes 12 000 sõjaväelast, st ühtekokku ligemale 32 000 inimest.
Linnale aktiivset sõjategevust (tormijooksud ja linna pommitamine) ei arendatud, Vene väed kasutasid piiramis- ja venitamistaktikat, kuna linna kaitsejõud (Rootsi garnison ja linnaelanikest kaitseüksused) kandsid suuri kaotusi linna jõudnud katkuepideemia tõttu. Toompeal resideerinud garnisoni 4000 sõdurist jäi piiramise lõpuks ellu umbes 400, seega ainult 10%[6].
Katkuepideemia
Sõja eest olid maalt Tallinnasse põgenenud aadlikud, talupojad jt, kellel enamikul, nagu ka kodutuks jäänud eeslinna elanikel, puudus linnas peavari ja võimalused äraelamiseks. Ümberpiiratud linnas, suurenenud sõjapõgenik arv tekitas linnas nälja ja olukorda hinnati isegi raskemaks kui nälja-aastail 1695–1697. Tuli ette juhuseid, kus inimesi tapeti ja söödi nende liha.[2] Kõige rängemini tabas toidupuudus eeslinnadest linnamüüride vahele sunnitud lihtrahvast. Ülerahvastatus ja viletsad hügieenitingimused ümberpiiratud Tallinnas lõid soodsad eeldused katku kiireks levimiseks. Katk tabas esmajoones just inimesi, kes olid sunnitud elama tihedalt koos, nagu kodutute varjupaikades ja sõdurid garnisonis. 22. novembriks 1710 oli Oleviste kogudusest katku surnud 724 inimest ja neist 65 aadlikku, Niguliste kogudusest 563 inimest ja neist 61 aadlikku, detsembris suri ka koguduse ülempastor Christian Kelch. 1711. aasta oktoobris toimunud loendiga tuvastati, et kesklinna 5122 elanikust oli elus 1732. Eeslinnade elanikest oli 9. veebruaril 1711 elus 4679 elanikust 423 inimest[7]. Eestimaa kubermangu kindralkuberneriks nimetatud Rudolph Felix Baueri ülesandel 1710. aasta augustist novembrini teostatud kokkuvõtte kohaselt katkuohvrite kohta Tallinna all-linnas Rannavärava kvartalis, Turu kvartalis, Viru värava kvartalis ja Harju värava kvartalis surnud inimeste arvu kohta suri neljas linnaosas katku kokku 5 687 inimest[8].
Linna piiramise ajal esitasid Vene väed linnale, rüütelkonnale ja Rootsi garnisonile korduvalt alistumisettepanekuid. Esimene neist esitati 16. augustil 1710 Vene tsaariPeeter I allkirja ja pitseriga, järgmised esitasid piiramist juhtinud Rudolph Felix Bauer ning Eesti- ja Liivimaal dislotseeruvate Vene vägede ülemjuhataja Aleksandr Menšikov.
Kapituleerumine
Tallinna rae, Eestimaa rüütelkonna ja Rootsi garnisoni esindajad pidasid viimase kolm päeva kestnud nõupidamise 24.–27. septembril[9]. Linna ning rüütelkonna esindajad pooldasid kapituleerumist, Rootsi garnisoni esindajad olid alistumisele vastu, kuid nõupidamised lõppesid alistumise pooldajate võiduga[2].
Harku kapitulatsiooniakt
29. septembril 1710 sõlmisid Tallinna rae, Eestimaa rüütelkonna ja Rootsi garnisoni esindajad ning Vene vägede esindaja Rudolph Felix Bauer Harku mõisas neljapoolse Harku kapitulatsioonileppe.[10]
30. septembril 1710 liikus Rootsi garnison muusika ja lehvivate lippude all sõjaväelist au säilitades ToompealtPikka tänavat mööda Rannaväravasse, kus suundus sadamas laevadele ning lahkus Tallinnast. Samal ajal sisenesid Vene väed läbi Toomvärava linna.
.jpg)
